•  

II klass: keskmised pilved. Altocumulus – kõrgrünkpilved (20.06.2010 00:00)

Autor: Jüri Kamenik

Keskmiste pilvede alus on maapinnast tavaliselt 2-6 km kõrgusel. Pilvede veesisaldus on suurem kui ülemistel pilvedel ning on seetõttu ka tihedamad. Vahel võivad tekkida tarad.

Mikrofüüsikalises mõttes on enamasti tegemist segapilvedega – koosnevad nii allajahtunud veepiisakestest kui jääkristallidest.

Sademed võivad olla sajuhoogudena või laussajuna.

Tähelepanu juhiks siia klassi paigutatud kihtsajupilvede staatusele: varem paigutati madalate, nüüd keskmiste pilvede hulka. Veel praegugi võib kohata käsitlusi, kus kihtsajupilved on paigutatud madalate pilvede hulka. Selgitusi kihtsajupilve kirjelduse juures.

Altocumulus – kõrgrünkpilved

Kõrgrünkpilved oleks võinud samahästi paigutada ka konvektiivsete pilvede hulka, sest see pilveliik moodustab nii lamedatest pilveelementidest koosnevaid kihte, mis sarnanevad enam kiht-kui rünkpilvedele kui ka konvektsiooni teel korralikke pilverünki (castellanus).

Need koosnevad tavaliselt lamedatest pilvetükkidest, kuid need on küllalt väikesed, mitte nii suured ja ebakorrapärased nagu kihtrünkpilvedel ja enamasti üsna teravalt piiritletud, sarnanedes sellega rünkpilvedele. Võivad moodustada kihitaolisi kogumeid. Vahel on pilveelemendid rünklikud või isegi tornjad (castellanus). Siia põhiliigi alla kuulub ka väga pilkupüüdev alaliik – lenticularis (lääts).

Vahel tähendavad kõrgrünkpilved ebapüsivat ilma, sest näitavad troposfääri keskosa ebastabiilsust. Mida rünklikumad ja tornjamad on pilved, seda suurem võimalus hoovihmaks ja äikeseks (tegelikult on tunnuseid ennustamiseks veel juurde vaja vaadata, kuid jutt ainult selle pilveliigi seisukohalt). Sageli tekivad kõrgrünkpilved mitme kihina või mitmel eri kõrgusel taevasse, muutes nii pilvemaastiku kaootiliseks (Ac inhomogenus). Ka see on oluline ilma halvenemise, eeskätt äikese, tunnuseks. Kaootilisest taevast veel pilte.

Kõrgrünkpilvede servad võivad pärlendada värviliselt (irisatsioon), kuu ja päikese ümber tekib poolläbipaistvates kohtades tara.  Tavaliselt koosnevad need pilved allajahtunud veepiisakesed, kuid harva võib-olla ka jääkristalle.

Võimalikud sademed on tavaliselt väga vähesed üksikute veepiiskadena või lumehelvestena, kuid eelkõige väga külma ilmaga võib sadada mõõdukalt lund. Vahel  kaasnevad paksema pilvekihi puhul siiski mõõdukad sajuhood, kusjuures sajujooned on sel juhul hästi eristatavad.

Kõrgrünkpilved jaotatakse lainelisteks (undulatus) ja kuhilataolisteks (cumuliformis). Palju on väiksemaid alaliike ja erikujusid. Hiljem vaatleme neid ka lähemalt.

Kõrgrünkpilved on ka geneetiliselt (tekkeviisiliselt) väga mitmekesine põhiliik, sest need võivad tekkida konvektsiooni tulemusena otse sinisesse taevasse, st eelnevate pilvedeta kui ka paljudest teistest pilveliikidest nagu kiudrünkpilved, rünkpilved, kihtsajupilved jne. Mõnikord on kõrgrünkpilved koos kihtrünkpilvedega, muutes pilvedevahelise ülemineku pidevaks.

Kõrgrünkpilve alaliik  Lenticularis meenutab läätse või ufosid. 2. aprillil 2008 Tallinnas.

Kõrgrünkpilved Ac stratiformis 18. augustil 2007 Laitse kohal.

Ac floccus Tallinna kohal 6. juunil 2010.

Kõrgrünk-ja kiudrünkpilvedel on mõnikord väga raske vahet teha ja tihti nimetatakse peeneelemendiline kõrgrünkpilv kiudrünkpilveks. Harvem tuleb vastupidist eksimust ette. Alljärgevatel fotodel peaks vahe selguma. Kõrgrünkpilved asuvad madalamal ja on varjudega, õhtusel ajal on nad tumedamad ega pruugi olla koos kiudpilvedega. Kiudrünkpilved on enamasti koos kiud-ja kiudkihtpilvedega, varjudeta ja kalduvad moodustama sajujooni või transformeeruma kiudpilvedeks, kui koosnevad tugevalt allajahtnud veepiisakestest.

Kõrgünkpilved Tartu kohal 6. juunil 2010. a. Alumisel fotol on kõrgrünkpilved lihtsamini ära tuntavad, sest need on tumedamad ja suurte elementidega (topikesed). Ülemisel fotol aga on kõrgrünkpilved õige peenekoelised ja kohati nagu kiulised. Sellise vaatepildi puhul tihti eksitaksegi. Kui hoolega vaadata, siis pildi keskosas, kus on rohkem sinist taevast, on väga peen pilvevõrk. Need ongi kiudrünkpilved.

Kuna kõrgrünkpilvedes on veepiisakesed sageli allajahtunud olekus, siis võib ette tulla, et need jäätuvad ja sel juhul tekivad kõrgrünkpilvede alla sajujooned.

Need kõrgrünkpilved koosnevad veepiisakestest, mis on üsna tugevasti allajahtunud olekus.

Samal ajal veidi eemal oligi suuremate kõrgrünkpilvede all näha sajujooned (virga), mis näitavad pilvepiisakeste jäätumist. Võib märgata, et sajujooned jäävad pilvedest maha. See näitab tuulenihet - tavaliselt teatud kõrgusest madalamal väheneb õhuvoolude kiirus tunduvalt.  Mõlemad fotod on tehtud Tartus 18. juunil 2010. a.
Autori fotod. 

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam