NB! Klassifikatsioonis paigutatakse enamasti III klassi ehk alumiste, kuid uuemate suundumuste järgi ka II ehk keskmiste pilvede hulka, ent viimane variant pole veel juurdunud! Kihtrünkpilvede alus võib-olla nii madalate (kuni 2 km) kui keskmiste pilvede (2–2,5 km) kõrgusel.
Kihtrünkpilved on väga mitmekesised ja see tingib üsna keeruka klassifikatsiooni, vt. näiteks >>>
Ott Tuulberg. Võimsad kihtrünkpilved. Felixstowe Seaside (UK) - 19/09/2017). Kliki pildile, et näha vastavat animatsiooni!
Kihtrünkpilvede (Stratocumulus) tähtsaimad tunnused: mitmesuguse kuju ja suurusega (võrdlemisi) madalad pilvetükid, mis on tavaliselt osaliselt üksteisega sulandunud, sageli rebenenud servadega.
Mõnikord võib täheldada kihtrünkpilvede sujuvat üleminekut kõrgrünkpilvedeks ja vastupidi või on nende pilveliikide eristamine tinglik, näiteks oli nii 14. aprillil 2010. Sarnane on Altostratocumulus, mis meenutab üsna kõrgel asuvaid, kuid lamedaid kõrgrünk- või kihtrünkpilvi. Altostratocumulus on definitsiooni järgi kihiliste ja rüngaliste pilvede segu troposfääri keskosas, seega läbisegi kõrgkiht- ja kõrgrünkpilved. See polr siiski tunnustatud pilveerim (John A. Snow)!
Sarnaselt kõrgrünkpilvedega on kihtrünkpilvede paigutamine kihiliste või konvektiivsete pilvede hulka meelevaldne. Kõige sobivam on need paigutada segatüüpi pilvede hulka.
Kihtrünkpilved on kiudpilvede kõrval üks tavalisemaid pilveliike. Välimuselt on mitmesuguse suurusega ja sageli rohkem või vähem rünklikud, kuid lamedate ja räbaldunud tippudega pilvetükid ja kogumid. Moodustavad teinekord väga mitmesuguse välimusega pilvekogumeid, võivad olla üksikult, võivad moodustada kihi, kuid sel juhul on see kiht küllaltki ebakorrapärane, sageli aukudega või tumedamate ja heledamate kohtadega. Kihtrünkpilved võivad moodustada ka lainelisi vorme või tugeva tuule puhul nn pilvetänavaid.
Kihtrünkpilvi võidakse ajada segamini rünkpilvedega. Viimased on tavaliselt eraldiseisvad, teravate piirjoontega ja kupli- või rüngataolise ülaosaga, kuid kihtrünkpilved on väga sageli omavahel liitunud, moodustades nn ebamäärase pilvemassi, samuti on need lamedad, sageli räbaldunud servadega.
Paljud ilmekad päikeseloojangud on põhjustatud kihtrünkpilvedest või need siis vähemalt ilmestavad õhtut. Seda muidugi juhul, kui kihtrünkpilved ei moodusta paksu pilvekihti.
Kihtrünkpilved ei põhjusta tavaliselt sademeid, kuid kui neist sajab, siis nõrka lund või peenepiisalist vihma. Sadu pole ühtlane ja kestev. Kihtrünkpilved võivad teatud tingimustel muutuda saju-, sealhulgas rünksajupilvedeks. Väga tüüpiline on transformatsioon rünkpilvedest kihtrünkpilvedeks. Üldse võivad kihtrünkpilved tekkida mitmetest teistest pilvedest, nagu kihtpilved, rünkpilved, kihtsajupilved jne, aga võivad ise muutuda kõrgrünkpilvedeks (see on kihtrünkpilvede analoog suuremas kõrguses, kuid selle pilveelemendid on väiksemad), kihtpilvedeks või rünkpilvedeks.
Kihtrünkpilved tekivad sageli konvektsioonivoolude tõttu, sest soojema õhu kiht takistab konvektsioonipilvede edasist arengut ja põhjustab nende laialivalgumist, kuid samuti (õhtul) hajuvatest konvektsioonipilvedest. Siis on meil tegemist taandpilvedega, näiteks Stratocumulus vesperalis (uuemas klassifikatsioonis nimetatakse Sc cumulogenitus) jt. Võib-olla ka nii, et sajupilvedest on taevasse jäänud pilveräbalaid, mis hakkavad kasvama päikese soojendava mõju tõttu ja kujunevad kihtrünkpilvedeks. Tekkevõimalusi on veelgi, näiteks õhumasside segunemine.
Optilistest nähetest võib tavaliselt pilveservades tekkida tara või irisatsioon (pilvede küütlemine). Külmal ajal, kui kihtrünkpilvedest langeb jääkristalle või lumehelbeid, on üsna tüüpiline sammaste tekkimine.
Kihtrünkpilved jaotatakse kaheks tähtsamaks rühmaks: lainelised (undulatus) ja kuhilakujulised (cumuliformis). Väga varieeruva välimuse ja tekkevõimaluste tõttu on alamliike ja vorme üpris palju. Üks alamliikidest, Stratocumulus castellanus, kujutab endast kihtrünkpilvede ridasid, millest tõusevad väiksemad või suuremad rüngad ja tornikesed kõrgemale. See näitab labiilse õhukihti, mis võib viia rünk- või rünksajupilvede tekkimiseni või esinevad viimastega samaaegselt. Tihti enne laussademeid, vahel aga enne äikest, võib sellist kihtrünkpilvede alamliiki näha. Fotot neist vaata siit.
Neid on nimetatatud ka nn ebamäärasteks kihtrünkpilvedeks: näha on igasuguse kujuga pilvetükke, mõned rünklikumad, mõned lamedamad, kusjuures mõnes kohas on pilved omavahel kokku sulandunud. Uuemas klassifikatsioonis nimetatakse neid rünkpilvedest tekkinud kihtrünkpilvedeks (Sc cumulogenitus)16. juunil 2010 Vasknarvas.
Kihtrünkpilved (Stratocumulus) muudavad päikeseloojangu sageli värvikaks. Vasakul on näha rünksajupilv (Cumulonimbus). 2.10.2007 Tallinnas
Stratocumulus on muutunud lamedaks rünksajupilveks (Cb humilis) 1. aprillil 2009 Tartu kohal.
Üksikud kihtrünkpilved Lääne-Virumaal 4. novembril 2007.
Sarnane pilvisus kihtrünkpilvedega. Ilmselt on tegemist Altostratocumulusega, kuid see on vaieldav. Võib öelda ka, et tegemist on ebamääraste pilvedega (pilvesegu). 8. september 2007.
Autori fotod.
