Mehetapja Maie laul on üks dramaatilisemaid meie regilauluvaras. Mai tantsib mäe peal nõiatantsu, tal on sulg suus, pärg pääs, hanesulg hambas. Tants on nii vägev, et sellest lummatud Jürg kosib Mai endale naiseks.
Mai söödab Jürge sealihaga ja joodab õllega, lõpuks viib endaga magama. Kuid nüüd läheb midagi teisiti kui tavaliselt inimestel. Mai seab noad voodipõhja ja Jürg läheb “otseti odasse, nurgeti noaterasse.?
Edasi magab Mai rahumeeli hommikuni. Küllap magaks lõunanigi, kuid eit, Jürje ema, läheb Maid üles ajama, et ta loomad küla karjamaale ajaks. Siis leiab ta voodi täis verd.
Eit tõreleb Maiga, miks ta oma noore mehe surmas. Mai üritab vastu vaielda, väites, et ta kahjas vaid ohvrilooma – lambatalle, vasika ja musta kuke. Eit käib vaatamas ja leiab kõik nimetatud loomad-linnud elus olema.
Nüüd algab painajalik tagaajamine. Mai otsib varju erinevatelt metsapuudelt, kuid nii kuusk, kask kui lepp teatavalt uhkelt, mille valmistamiseks nad end juba inimesele lubanud on ja kuidas nad seetõttu Mai pelgupaigaks kõlbmatud on.
Lõpuks on haab nõus Mai oma koore alla ja lehtede ligi võtma.
Mai on haavapuu sees kenasti peidus, kuid jälg temast jääb haava lehtedesse. Kevadeti puhkevad need pungadest veripunastena. Suvi läbi värisevad lehed hirmunult iga õrnemagi tuulevirvenduse puhul. Ja sügisel, enne varisemist värvuvad haavalehed taas veripunaseks.
Nii tuletab haavapuu maikuus meelde loo Maist. Mai tappis Jürje nagu ohvritalle. Samamoodi kahjab maikuu jürikuised uhked ja kinnised pungad, päästes võrsete kasvamisega roheluse voolama.
Taimedele rohelist värvi andva klorofülli molekul erineb inimeste ja loomade verd punaseks värvivast hemoglobiinist ühe keemilise elemendi võrra – klorofüllis kesksel kohal oleva magneesiumi asemel on hemoglobiinis raud.
Nii oleme omavahel lähedased – meie roheverelised vennad-õed taimerahva hulgast ja meie ise punaverelisest maarahvast. Ka mehetapja Maie laul aitab seda meeles hoida.
MAAMEES JÜRI (22.04.2004) Jüripäevast edasi muutub muld soojaks ja lahkeks. Enam ei tule karta maa viha, mis enne jüripäeva paljajalu astujat või maa peale istujat ohustas. Jüri nimi tuleneb kreekakeelsest sõnast Georg, mis tähendab maameest. Jüripäevast edasi muutub maa januseks. Soojenenud mullast puhkevad taimede võrsed, ja lehed joovad maa lumesulaveest kiiresti kuivaks.
ÕUEMINEK (15.04.2004) Eile oli Õuesõppimise päev. Eestis tähistati 14. aprilli selle nime all esmakordselt. 14. aprill on rahvakalendris künnipäev, kus tuli põllule minna ja kasvõi lumme vähemalt üks vagu ära künda. Igatahes tuli tingimata toast välja põllule minna ja midagi väga olulist teha.
PÄEV LÄKS ISE, ILLUKENE… (08.04.2004) ...mööda teeda, tillukene, mööda vetta väikene, mööda maad madalukene, mööda kallast kaunikene. Nendes regilauluridades on kirjas meie oma maarahva passioon, Päikese kannatamise ja ülestõusmise lugu. Päike ehk Päev, kõige elustaja ja soojendaja ei raatsi looja minna – ta kammib karjalaste päid ja soeb sulaste päid, laamib neiu lakkasid, harib päid armetutel. Ometi kukub suga ta käest merre, hari külma allikasse ja kamm suurde kaldasse.
KARJALASKEPÄEV (01.04.2004) Teine kevadekuu, aprill, algab karjalaskepäevaga. Aprill on kummaline ja heitlik kuu. Talvekülm on jäädavalt möödas, kuid jääd ja lund on varjulisemates kohtades küllaga. Lund võib tulla taevastki lisaks, kuigi seal on tegelik võim juba valguse ja soojuse kätte läinud.
MAAEMA PÄEV (25.03.2004) Täna on Maaema päev. Maaema päev on olnud üks aasta suurimaid pühasid. 1691. aastani algas aasta Maaema päeval. Kristlikus kalendris on Maaema päeva nimeks Maarja kuulutamise päev.
LENDAMISE IME (17.03.2004) Imestamisevajadus on üks ellujäämiseks hädavajalikke vajadusi kõigil imetajatel, küllap ka teistel elusolenditel. Uus hääl, liikumine, valgus paneb meid kõiki pead pöörama ja kõrvu kikitama. Me otsime imestamisväärset, nagu vastsündinu emarinda. Küllap on imestamisvajadus omamoodi jätkuks lapseea imemisvajadusele.
Maa ja metsa kuulamine (04.03.2004) Maa ja mets kuulevad ning kuulavad huviga meie olemist ja mõtteid. Eriti teravaks muutub kuulamine kevadel, kui urvad puhkevad ja lehed-kõrred tärkavad.
