•  

28. JUULIL 1914 ALGAS 20. SAJAND (12.07.2004 17:36)

Ajakiri Horisont 4/2004

90 aastat ilmasõja algusest

Hannes Walter

19. sajandi maailm oli valmis, impeeriumide vahel jagatud, ning kõik teadsid, mis on õige ja mis vale. Pärast Esimest maailmasõda oli kõik muutunud. Ükski tõde ei olnud enam absoluutne. 20. sajand oli sündinud.

19. sajandi maailm sündis 18. sajandi lõpul, Suure Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade tules, mis hävitas keskaegse seisusliku maailmakorra ja puhastas tee mõnusale kodanlikule eluviisile oma viktoriaanlikus stabiilsuses. Kullal tuginevad rahakursid püsisid aastakümneid muutumatuna ja kahekümneselt võis hakata raha koguma oma vanaduspäevade kodu tarbeks kindlas teadmises, et selle hind ei muutu.
Maailm oli valmis, impeeriumide vahel jagatud, ja kõik teadsid, mis on õige ja mis on vale. Pärast 1870/71. aasta Prantsuse-Preisi sõda ei puhkenud suurriikide vahel üle 40 aasta ühtki relvastatud kokkupõrget.

Plahvatus
Kõik see lõppes 28. juunil 1914, mil Suur-Serbia fanaatik tappis revolvrilaskudega Sarajevos Austria-Ungari troonipärija ertshertsog Franz Ferdinandi. Kuu aega hiljem kuulutas Austria Serbiale sõja. Venemaa mobiliseerus Serbia toetuseks ja 1. augustil kuulutas Saksamaa sõja Venemaale.
Euroopat haaras fataalne sõjapalavik. Kuigi ükski analüüsivõimeline riigimees ei soovinud sõda, levis see nagu kulutuli. Prantsusmaal püüdis tuntud sotsiaaldemokraat Jean Jaures kõnelda sõja vastu, kuid üks noor marurahvuslane tulistas ta surnuks.
3. augustil tõmmati sõtta Belgia, mille kaudu Saksa väed läksid ringi ümber Prantsuse kindlusliini, ning tungisid Prantsusmaale. Seda põhjendas Berliin muide oma “eluliste huvidega? – väljend, mis 19. sajandi maailmas tekitas košmaare, kuid mille me tänaseks oleme omandanud kui arusaadava põhjenduse juhul, kui tugevam tahab nõrgemale kallale minna.
4. augustil astus Saksamaa vastu sõtta Inglismaa, muide “Belgia kaitseks?, pannes nii aluse teistpidi silmakirjalikkusele, mis meile samuti omaseks saanud. 5. augustil kuulutas Viin sõja Venemaale ja 13. augustil London Austriale. Tulekahju oli lahti pääsenud ja peagi lõõmas kogu maakera igast otsast.

Teaduslik-tehniline hüpe
Vaadeldes Esimest maailmasõda puht sõjaajalooliselt, näeme oma ulatuselt enneolematut võitlust, esimest läbi ja lõhki totaalset sõda. Sõja totaalsus, ühiskonda neerudeni haarav ponnistus andis aga rea resultaate, mis kujundasid ümber globaalse ühiskonna.
Ülistamata mingil moel sõda, peab ometi tõdema, et sõda on riigile nagu olümpiamängud sportlasele, kus kõik ajurakud ja musklid tõmmatakse viimseni pingule. Hüpe, mille maailmamajandus ja teadus sooritas viie sõja-aastaga sajandi alguses, on andnud meile tehiskeskkonna, milleni me ilma sõjata poleks 20. sajandil jõudnud.

Auto
on meile igapäevane tarbeese. 1914. aastal oli auto vaatamisväärsus, kuriositeet. Isegi USA-s toodeti sõja eelõhtul vaid 200 000 autot aastas ja toodangu kasv piirdus mõne protsendiga aastas. Viie sõja-aastaga autotoodang viiekordistus ja küündis 1918. aastal miljonini. Prantsuse armeel oli sõja algul 6000, sõja lõpus aga 100 000 autot, kusjuures nende omahind langes tänu tootmise ratsionaliseerimisele poole võrra. Kui kaua oleks see kõik aega võtnud normaalsetes, rahuaegsetes oludes, kus ostjaskond oleks piirdunud rikaste veidrikega?

Lennukeid
oli Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal ja USA-l 1914. aastal kokku alla 500, aga viie sõja-aastaga toodeti neis maades kokku 177 000 lennukit. Üksikute kummaliste leidurite ja tsirkuseartistide harrastusest muutus lennundus kümnete tuhandete inimeste elukutseks, leiti sadu uusi tehnilisi lahendusi, sündis masstootmine. Millal oleks avatud lennuliin Londonist New Yorki, kui poleks olnud Esimest maailmasõda ja vajadust ehitada suuri, võimsa kandejõuga pommitajaid?

Sidevahendiks
olid veel sõja algul peamiselt virgats ja sidetuvi. 1918. aastaks töötas aga läänerindel juba 10 000 raadiojaama. Raadioside ja siit loogiliselt väljakasvanud raadioluure olid revolutsiooniks, mis on praeguse elektroonilise sõja vundament.

Arstiabi ja emantsipatsioon
Ilma väejuhatuse vajaduseta saada väeliinile tagasi maksimaalne hulk haavatuid ja kaotada vaid minimaalne hulk elavjõudu epideemiate läbi, poleks riigid iialgi viie aastaga eraldanud selliseid astronoomilisi summasid meditsiini arendamiseks. 19. sajandi sõdades suri 50–70 protsenti haavatuist, Esimeses maailmasõjas Saksa sõjaväes vaid 7,2 protsenti. Kuidas näeks tänapäeval välja ÜRO ja Punase Risti katastroofiabi aktsioonid ilma selle kogemuseta?
Ja lõpuks kogu ühiskonna areng. Esimeses maailmasõjas mobiliseerisid Saksamaa ja Prantsusmaa kolmandiku oma meestest, Inglismaa veidi vähem. Seoses sellega tõmmati miljonid naised meeste asemel tootmisse ja mõne aastaga leidis aset tõeline emantsipatsioon, milleni käputäie sinisukkade aktsioonid poleks viinud terve sajandiga.
Ning mobilisatsioon ja sõda ise. Kümned miljonid saksa, prantsuse, inglise, ungari ja vene talupojad, kellele oli seni suursündmuseks olnud laadalkäik maakonnalinnas, leidsid end äkki tuhandete kilomeetrite kauguselt. Võõras kultuur, võõras usk ja toit, võõrad kombed, ehitised, loomad ja linnud. Kõik see avardas plahvatuslikult arusaama maailmaühiskonnast kui reaalsusest, mis pole vaid joonistus maateaduse õpikus.

Sõltumata sellest, kes arvasid end ilmasõja võitjaks, võib öelda: selle sõja kaotas viktoriaanlik biidermeierlik väärtushinnangute süsteem. Pärast Esimest maailmasõda ei olnud enam ükski tõde absoluutne. Kõik oli muutunud. Oli sündinud 20. sajand oma Katõni, kuulendude, homoabielu, kiirtoidu ja südamesiirdamisega.


ESIMESE MAAILMASÕJA ALGUS JA EESTI

Suvi Eestis 90 aastat tagasi oli tavatult kuum, põlesid metsad ja põlde vaevas põud. Rahva meeleolu oli ärev, inimesed aimasid halba.

Ajalehed kirjutasid Sarajevo mõrvast alates, niipalju kui tsensuur seda võimaldas, Venemaa sõtta astumise vastu. Kui aga kardetud samm oli astutud, muutus pressi toon järsult. Eesti juhtivad ringkonnad uskusid tookord veel siiralt, et Venemaa võit Saksamaa üle võiks otsustavalt kaasa aidata baltisakslaste võimu murdmisele Eestis.
Vältides üldiselt küll kroonulikku hurraapatriotismi, toetas meie ajakirjandus põhimõtteliselt Venemaa sõjasihte. Samas vaeti ka võimalust, et Eesti langeb ajutiselt Saksa okupatsiooni alla.

Suhkrut osteti kokku
Kui arvestada, et kahe sajandi kestel polnud sõda Eesti pinda vahetult puudutanud, oli päris loomulik, et sõja algus vallandas paanika. Poed osteti tühjaks jahust ja suhkrust, mille hind tõusis päevas mitu korda. Osa kauplusi suleti tagavarade lõppemise tõttu. Inimesi valdas reisipalavik. Linnast püüti maale pääseda, maalt jälle linna. Raudteejaamad ummistusid, liikvele läksid kõige võimatumad kuulujutud.
Üldiselt kardeti Saksa laevastiku dessanti, kuna Vene-Jaapani sõja järelmina ei uskunud keegi Vene laevastiku võitlusvõimesse. Vene võimude salatsemine kõigis riigikaitse küsimustes maksis end valusalt kätte. Rahvas ei teadnud omaenese maale rajatud võimsast merekindluste liinist (Peeter Suure merekindlusest) tegelikult mitte midagi.
Meeleolu rahunes, kui saabus teade Inglismaa sõtta astumisest. Usk Inglismaasse oli peaaegu religioosne ja inglase sekka löömine rahustas kohe meeli. Ka paanika turul rauges augusti lõpuks, osalt seoses rangete spekulatsioonivastaste ukaasidega. Nii mõnelegi napsivennale oli hirmsaks löögiks täiesti kuiva seaduse kehtestamine.

10 000 langenut
Tegelik sõjategevus jõudis Eestisse esmalt mere kaudu. Juba 2. augustil 1914 tulistasid Saksa ristlejad merelt Liepajat, mis tekitas venelastes piiritu paanika. Sadamatehastele ja ladudele pandi tuli räästasse, sadamas seisnud kaubalaevad uputati ja sõjalaevad põgenesid. Venelaste endi hävitustöö tegi mõõtmatult suuremat kahju kui mõnikümmend Saksa mürsku.
18. augustil asetas veeskja Deutschland 200 miini Tahkuna ja Hanko vahele. Nendel miinidel hukkus kaks kaubalaeva ning kolm Vene traalerit.
Eestimaale oli esimene sõja-aasta suhteliselt rahulik. Alles 10. septembril 1915 sooritas Saksa tsepeliin ajaloos esmakordse õhurünnaku Eesti territooriumil, pommitades Paldiskit, kus oli Vene mereväebaas. Seda rängem oli eesti meeste saatus sõja alguse heitluses Ida-Preisimaal ja Poolas. Rahuaegne süsteem, kus kõik impeeriumi rahvad sõjaväes segi aeti, ei toiminud enam sõjaaegses segadikus. Nii sattusid tuhanded eestlased polkudesse, mis paisati piirilahingutesse. Vene armeed tabanud lüüasaamine tõi kaasa traagilisi ohvreid ka meie rahvale.
Neist umbes 10 000  eestlasest, kes langesid Esimese maailmasõja heitluses, jättis sõja alguskuude lahinguis elu veerand kuni kolmandik. See tekitas kodumaal hoopis uusi probleeme langenute perede hoolekande näol. Tuhandete haavatute ravimisele pani õla alla ka eesti seltskond, asutades Punase Risti laatsarette ja püüdes oma haavatuid saada ravitsemiseks kodumaale. Järk-järgult pöördus kogu igapäevane elu sõja rööbastele.

Eelmised artiklid:

Uudistaja Looduse ja teaduse uudiskiri 06.07.2004 (05.07.2004)

Metsaistutustalgud kui eestluse märk (05.07.2004)

Uudistaja Looduse ja teaduse uudiskiri 29.06.2004 (28.06.2004)

Kadakate pärusmaa (28.06.2004)

Uudistaja Looduse ja teaduse uudiskiri 22.06.2004 (21.06.2004)

Uudistaja Looduse ja teaduse uudiskiri 15.06.2004 (15.06.2004)

Toit, mis parandab maailma (14.06.2004)

Rein Maran õpetab kährikut armastama (14.06.2004)

Uudistaja Looduse ja teaduse uudiskiri 08.06.2004 (07.06.2004)

Uudistaja Looduse ja teaduse uudiskiri 01.06.2004 (31.05.2004)

Uudistaja Looduse ja teaduse uudiskiri 25.05.2004 (24.05.2004)

Uudistaja Looduse ja teaduse uudiskiri 18.05.2004 (17.05.2004)

Uudistaja Looduse ja teaduse uudiskiri 11.05.2004 (10.05.2004)

Mida tähendab vaatlejale haruldane sündmus – Veenuse minek üle päikeseketta? (10.05.2004)

Uudistaja Looduse ja teaduse uudiskiri 04.05.2004 (03.05.2004)

Uudistaja Looduse ja teaduse uudiskiri 27.04.2004 (26.04.2004)

Uudistaja Looduse ja teaduse uudiskiri 20.04.2004 (19.04.2004)

Aasta lind – valge-toonekurg (19.04.2004)

Uudistaja Looduse ja teaduse uudiskiri 13.04.2004 (12.04.2004)

Uudistaja Looduse ja teaduse uudiskiri 06.04.2004 (05.04.2004)

Uudistaja Looduse ja teaduse uudiskiri 30.03.2004 (29.03.2004)

Uudistaja Looduse ja teaduse uudiskiri 23.03.2004 (23.03.2004)

Metsakraave ei tohi raisku lasta (17.03.2004) Ajakiri Eesti Loodus 3/2004 Kraavitamise kogemus Eestis on pikk, seda on tehtud nii põllu- kui ka metsamaal. Kui keegi väidab, et see on sotsialismiaja pärand ja seetõttu väga halb, siis tuleb tunnistada: arvaja ei tea kuivendusest midagi.  

Müür, mis paistab kätte kogu maailmale (23.02.2004) Mesilane on tuntud usina töömehena, kes ehitab kärjeseinu, kattes need lõpuks järk-järgult meega. Esialgsed meetilgad kogub ta kärje üksiku kannu seintele, servadesse ja nurkadesse, vahepeale jäävad tühimikud.

Puhtu–Laelatu looduskaitseala (23.02.2004) Puhtu-Laelatu looduskaitseala asub Lääne-Eesti madalikul Lõuna-Läänemaal Hanila vallas Hanila, Pivarootsi ja Virtsu vahel, hõlmates Risti–Virtsu maanteest lõunasse jäävaid liigestunud rannajoonega lahtesid, rannikujärvi, rannaniite ning laidusid.

Geneetiliselt muundatud taimed pole ohtlikud (20.02.2004) Geneetiliselt muundatud organismidega (GMO-dega) seonduvaid potentsiaalseid ohtusid on ajakirjanduses nii palju analüüsitud, et tundub üleliigne teema juurde naasta. Ent avaldatavad artiklid kinnitavad vastupidist: olukorda peab bioloogi pilgu läbi kirjeldama üha uuesti ja uuesti.

60 000 000 000 kilo naftat Soome lahel ehk millal on oodata naftakatastroofi Läänemeres (20.02.2004) e-business supply-chains that expedite seamless relationships and tratape outside of the box and seize B2B e-tailers and re-envisionsform bam ...

Tondi tagasitulek (23.01.2004)

Mida tähendab teadusele Dolly sünd ja elu? (03.01.2004)


Arhiiv

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam