Ühiselu saladus peitub geenides (09.08.2004 15:05)

Ajakiri Loodus 4/2004

Kui sipelgad tulevad külla, ei hakka majaperemees ilmtingimata õnnest lakke hüppama. Kui sa ei juhtu olema lehetäi, siis pole selle väikese, visa ja eduka putuka külaskäigust just palju rõõmu. Midagi ta ikka alla heidab, puruks närib ja ära tassib.

Kuid sõjas sipelga vastu pole lootust viigist enamat välja pressida. Sipelgad on askeldanud maamunal vähemalt 120 miljonit aastat. Nad on üle elanud dinosaurused ja kukkurhundid. Ning elavad küllap üle ka euroopa naaritsa ja eurooplase enesegi. Ega siis muidu poleks neid iga inimese kohta vähemalt miljon tükki. Sipelgad on sama kaalukad kui inimkond. Sõna otseses mõttes.

Aias kõigub vaikses suvetuules üks edumeelne kasteheina kõrreke. Sirgunud kas uudishimust või lihtsalt juhusest teistest pikemaks, on kõrreke nüüd jäänud silma sipelgale. Väike must visa putukas rühib kõrre tipu poole kui Eesti alpinist Everestile. Lendab kohale linavästrik, maabub kasteheina kõrvale. Vaatab veidi ringi, tõuseb siis püstloodis õhku kui ameerika helikopter ja jääb kasteheina kohale seisma. Napsab siis suhu sääse või teise, ja läinud ta ongi. Vaid kastehein vabiseb veidi linavästriku tiivapuudutusest. Sipelgat lind ei näinud. Sipelgas jätkab oma rühkimist, nagu poleks juhtunud midagi.

Ega tema jaoks juhtunudki. Võib-olla on ta sattunud siia tuule tiivul ja otsib nüüd kodu. Võib-olla aga heideti ta pesast ja nüüd tuleb tegutseda üksi. Mis on ühe sipelga jaoks ilmvõimatu ülesanne. Sipelgas võib tõsta üles maja, kui inimene tõstab palgi. Sipelgas võib ehitada üles linna, kui inimene ehitab maja. Ja sipelgas võib olla kas üüratu kui elevant või peenike kui jänes – kuid inimene on ikka enam-vähem sama suur, olgu ta siis Taavet või Koljat. Jah, sipelgas võib paljutki, kuid ühte ta ometi ei suuda – elada üksinda.

Sipelga võitlus kasteheinakõrrega tõi meelde lapsena loetud raamatu sipelgas Ferdast:

Nende ähvardavate okaste vahel trügis edasi lõõtsutav sipelgas. Ta tõttas säärase rutuga oksi mööda üles, nagu oleks keegi teda taga ajanud. Sipelgas oli üleni must, ainult kaelas oli tal punane valgete täppidega rätt. “Ärge puutuge mind! Kõss!�? põrkis ta okstega. “Te näete ju, et mul on väga kiire! Ma ruttan sinna, üles tippu. Pean, kullakesed, vaatama, kus mu pesa on. Ma eksisin täna ära. Olen päriselt, päriselt eksinud.�?

Ondřej Sekora raamat “Sipelgad ei alistu�? annab värvika pildi sipelgate ühiskonna tegemistest. Kuid see ei vasta ühele küsimusele. Miks sipelgad ei alistu? Miks nad elavad koos ja kuidas on see võimalik, et suurem osa sipelgatest – töösipelgad – teenivad pisemat osa sipelgatest – emasid ja isasid?

Sipelga ainus viis maailmas toime tulla on teha kõike karjakaupa. Sipelgaühiskonnas sõlmuvad sellised sidemed ja võrgustikud, mida inimühiskond isegi mitte veebivõrgu abil üles pole ehitanud. Sipelgas võib olla suur või väike, viljakas või viljatu, ema või isa. Nii nagu ka inimene. Kuid sipelga puhul sõltub tema koht ühiskonnas mitte ainult geenidest, vaid ka keskkonnast. Ja vahel just eelkõige keskkonnast.

Kuid ikkagi – miks sipelgad ei alistu ja miks nad toimivad üheskoos? Vastus peitub geenides. See vastus võib tunduda triviaalne ja ehk ka liiga moodne nüüdisajal, mil isegi tänavale nina nuuskamist geenidega õigustatakse. Kuid sipelgate puhul on geenivastus üsna loomulik. Vähemasti kui võtta asja nõnda, nagu kirjeldas seda Richard Dawkins oma 30 aastat tagasi laineid löönud raamatus “Isekas geen�?. Raamatus, kus Dawkins näitas, et elu toimimist saab mõista ka nõnda, kui arvata, et kõike seda tühja tööd ja vaimu närimist suunab hoopis geen – sedamoodi, et tema, see isekas geen ise, saaks reisida põlvest põlve, ajastust ajastusse, igavikuni välja. Nii meie kui sipelgad, nii karud kui prussakad – kõik on tegelikult oma isekate geenide meelevallas.

Aga olgu. Töösipelgad, needsamad, keda te tavaliselt pesal ja selle läheduses askeldamas näete või kes üllatava otsekohesusega teie püksi ronivad, on omavahel rohkem sugulased, kui nad on sugulased omaenda emaga. Ja mis veel veidram, ema poolt vaadates on tema pojad talle geneetiliselt kaugemad, kui on ema oma poegadele nende poolt vaadates. Õige hull lugu küll – aga see on umbes nõnda, et kui vaatate Tartu poolt, siis on Tallinn lähemal, kui Tallinna poolt vaadates on Tartu. Mida ju igaüks omaenda kogemusest võib vähemal või enamal määral kinnitada.

Sipelgad on veidrad. Neil on steriilsed töölised, kes on jaotatud eri kastidesse, ühiskonnakihtidesse. Sõdurid, keskmise suurusega töölised, väikesed töölised. Igal töölisel on geenid, mis võimaldanuks tal sattuda mis tahes kasti. Eri geenikogumid lülituvad sisse eri kasvatustingimuste korral. Muutes kasvatamise tingimusi, reguleerib koloonia eri kastide vahelist tasakaalu.

Sipelgad on vastuolulised. Ühelt poolt on nad sõjakad, nii sõjakad kui ei keegi teine loomariigis. Nad võitlevad meeleheitlikult mõne teise sipelgaühiskonnaga, nad röövivad orje ja panevad need siis enda kasuks tööle. Teisalt on nad äärmiselt vastutulelikud. Nende pesas võib elada kümneid eri liiki putukaid. Ning neil on ühiskondlik kõht, millest kaassipelgatele toidu jagamine on pigem igapäevane ühiskatla pidamine kui pühapäevane hädaabiteenistus.

Asi algab sellest, kuidas sipelgas ilmale tuleb. Sipelgakoloonia sotsiaalse ilme määrab ära emade arv selles. Mis võib olla üksainus, aga võib olla ka mõnisada. Piirdume lihtsamaga, üheainsa emaga. Siis pärinevad kõik sipelgaühiskonna liikmed ühest ja samast emast. Emasipelga viljastamata munarakkudest tulevad isasipelgad, kellel on vaid üks komplekt geene. Need pärinevad ainult emalt. Nii et isane sipelgas on ilma isata.
Emased sipelgad tulevad viljastatud munadest. Nii et isad neil on. Kuid sõltuvalt sellest, kuidas mune hooldatakse, võib neist kooruda kas viljakas emasipelgas või viljatu töösipelgas. Keda tuleb võrratult enam kui isa- ja emasipelgaid.

Isane sipelgas viljastab emase vaid kord, edasine toimub juba spermavaru peal.

Niisiis, töösipelgatel on kõigil üks isa – nõnda on nad identsed kaksikud või siis teisiti öeldes kloonid. Kui töösipelgal on üks geen A, võib ta selle olla saanud kas emalt või isalt. Kui ta sai selle emalt, siis 50-protsendilise tõenäosusega jagab ta seda geeni oma õega. Kui ta aga sai selle geeni isalt, on õel seesama geen igal juhul. Nõnda pole õdede omavaheline geneetiline kaugus mitte ½, nagu tavalistel kahesoolistel loomadel, vaid ¾. Õed on omavahel suuremad sugulased kui õed ja ema omavahel, kes on sugulased vaid ½ võrra.

Kõik poja geenid on ka emal. Kuid pojal on vaid pooled ema geenidest. Seega on ema poja jaoks kaks korda suurem sugulane, kui poeg ema jaoks.

Kes siis ikkagi dikteerib, mis pesas juhtub? Kas on see emasipelgas, keda töösipelgad justkui päevad ja ööd läbi ustavalt teenivad? Tuleb välja, et olukorda hoiavad oma kätes hoopis need viimased. Et ema teeks, mida vaja – toodaks võimalikult palju töösipelgatele geneetiliselt võimalikult sarnasemaid sipelgaid. Nemad dikteerivad, et isaseid ja emaseid sipelgaid ei sünniks mitte võrdselt, nagu tavalistel loomadel, vaid suhtes 3 ühe vastu – ikka emaste, viljatute emaste kasuks. Kogu see melu seal pesakuhjas, kus elab sama palju kuklasi kui maamunal eestlasi, käib selle nimel, et levitada töösipelgate geene.

Ta on töökas nagu sipelgas. Sebib siin nagu sipelgas. Nii üteldakse vahel inimeste seas. Kuid sipelgale on töökus ja sebimine vaid viis hoida ema sigimist ohjes.

Sipelgad ei mängi. Mõned looduseuurijad on sipelgate käitumises mängulusti siiski näinud. Henry Walter Bates kirjeldas 19. sajandil, kuidas metsa all päikeselises nurgakeses haaras sipelgaid ühtäkki laiskusehoog. Mõned kõndisid aeglaselt ringi, teised puhastasid oma tundlaid, kuid nad puhastasid ka üksteist. “Sipelgad sirutasid oma ühe esijala ette, et üks või mitu kaaslast saaksid seda harjata ja pesta,�? kirjutab Bates. Oma 1990. aastal ilmunud raamatus lükkavad aga Bert Hölldobler ja Edward O. Wilson sellised väited ümber. Maadlevad sipelgad ei mängi, vaid võitlevad tõsiselt. “Kui inimesed mõtlevad loomadega mängimisest, mõeldakse enamasti kassi või koera peale,�? kirjutavad Jeffrey Moussaieff Masson ja Susan McCarthy oma raamatus “Kui elevandid nutavad�?. “Sipelga mängimist on raske ette kujutada, kuid ei ole põhjust arvata, et sipelgad ei võiks üksteisega mängida.�?

Jätame selle oletuse õhku. Kindel on üks. Sipelgate ühiskonda saab mõista suguluse kaudu. Koloonia elu juhivad vähemal või rohkemal määral sugulussidemed. Töösipelgas on see, mida ta sööb. Ja töösipelga õe särk on töösipelga ihule kõige lähemal.

Sipelgad ja teised ühiselulised loomad.

Sipelgad, mesilased, herilased ja termiidid on looduses ainsad olevused, kes suudavad elada ja tegutseda vaid hulgakaupa koos. Sestap tuntakse neid kui ühiselulisi ehk sotsiaalseid putukaid.

Neist esimesed kolm on rajanud oma edu enam-vähem samadele alustele. Termiidid küll meenutavad sipelgaid kehakujult, ent nad on üleni valged. Termiidid pole siiski sipelga sugulased, neile lähem loom on prussakas.

Ka imetajatel on oma ühiseluline liik – see on Aafrikas Keenias ja Somaalias elav paljastuhnur. Nende ühiskond koosneb kuni 80 loomast, ema on üksainus, osa loomadest aga ei tee muud, kui sööb ja magab. Arvatakse, et neid loomi kasutatakse toiduaamina. Kui häda käes, saab süüa nende rammusaid väljaheiteid.

Sipelgas on üldnimi. Sipelglased on isendite poolest kõige arvukam putukate sugukond. Neid on praeguseks teada vähemalt 11 000 liiki.

Sipelgaid elab Maal iga inimese kohta vähemalt miljon tükki.

Eesti metsades kuhilaid ehitavad sipelgad on kuklased. Neid on 7 liiki. Meil elab veel pinnases, taimedes ja muudes võimalikes ja võimatutes paikades näiteks murelasi, rautsikuid, tulnukatest on tuntud vaaraosipelgas.
Pesas elab kuklasi sama palju, kui on eestlasi kokku.

Sipelga tundlal on keerd, mida pole ühelgi teisel putukal.

Sipelgate edu on ahvatlenud paljusid putukaid välja nägema nagu sipelgad.

Merevaigust on leitud 40 miljoni aasta taguseid Euroopas elanud sipelgaid.

Tiit Kändler

Prindi

Eelmised artiklid: