•  

LIPUILMAD (16.12.2004 22:54)

Autor: Mikk Sarv

“Kui vanasti kõneldi tuulest, siis räägiti vaimust,? alustab arutelu tuulest, hingeõhust ja maailma loomisest Suure Vaimu poolt Uku Masing. Tuul tuleb tulest ja õhutab tuld. Elus olemise märgiks on hingamine, tuule liikumine läbi sooja ja niiske keha. Tuul kujundab ja muudab ilma. Ehk sellepärast on nii suur tähtsus lippudel, mis annavad märku tuule olemasolust ja suunast.


Vana ja ürgne kahi (ohvriand) on kangariba, mis seotakse hiiepuu külge. Sama mõttega seovad pruutpaarid valgeid riideribasid betoonist elektripostide külge, mille otsas on kurepesa. Miks kasutatakse kahjaks kangariba?


Käsitsi kootud kangas on suure töö ja pika pingutuse tulemus. Kanga kudumist võrreldakse tihti inimese kogu elukäigu, elukanga kudumisega. Lõng on jätkuvuse, ka saatuse võrdkujuks. Elu oma unistuste ja soovidega loob elukangale lõime- ehk pikilõngad. Ristipidiseks koelõngaks on meie igaühe sünnist surmani jätkuv sisse ja välja hingamine. Samasugust kangast koovad ühes hingates ka perekonnad, suguvõsad, rahvad ja riigid.
Riigi kahjakangaks on riigilipp. Tuulehinges lehviv lipp sisendab selle alla koondunuile eneseusku ning kindlust, et esivanemate hinged kogu ilmast on nendega koos, neid toetamas ja aitamas.
Eestlaste kolme laidaga lipp seob meid sümboolselt sakslaste, venelaste, leedulaste ning teiste kolmetriibulipu valinud rahvastega.


Setumaa valis endale ristilipu, mis seondub teiste rahvastega, kes on oma lipule samuti soovinud risti kujutist– ingerlaste, karjalaste, soomlaste, ahvenamaalaste, taanlaste, rootslaste, norralaste, islandlaste ja fäärlastega.
Lipu värvid ja nende asetus kõnelevad ehk mõndagi ka lipu kandjaist.
Rist on ürgne terviklikkuse, nelja ilmakaare ja Kristuse armurikka ohvrisurma võrdkuju. Mida võiks kujutada meie ja teiste riikide kolm ülestikku paiknevat värvi?


Muistne maailmapilt jagas maailma kolmeks: alumiseks, keskmiseks ja ülemiseks ilmaks. Alumine ilm annab tuge ja väge edasi kestmiseks, nii nagu maa toidab taimi ja puid. Keskmine ilm on igapäevategelikkus, kus liigume oma soovide ja unistustega. Ülailm juhib ja õpetab, muutes ilma külmaks või kuumaks, märjaks või kuivaks, valgeks või pimedaks. Meie lipul on ülailm sinine, igapäevategelikkus mulla moodi must ja alumine, väge andev ilm valgust täis.


Meie uus ühine eurolipp on öösinine, kaheteistkümne kuldse tähega ringis. Selle võrdkujuks on ühelt poolt nägemused Jumalaema ilmumisest täheringiga pea kohal, teiselt poolt ürgvana aastavahetuse ja uue aja sünnitaja kujund, kui Päike ühelt poolt ja talvise pööripäeva täiskuu teiselt poolt ületavad Linnutee.
See on Jõulude ja aastavahetuse aeg. Meie jaoks on uue ajastaja sünnitaja alati püha olnud, olgu ta nimeks siis Kabu, Loojatar, Kadri või Maarja. Nimi pole oluline, tähtis on sündimine. Toogu sündimist pühitsev öösinine tähelippu liigutav tuul meie juurde enam headuse ja tähelepanelikkuse vaimu kõige vastselt sündiva suhtes.

Nimi (kohustuslik)
e-post
Kommentaar (kohustuslik)

Eelmised artiklid:

JÕULUPUU (09.12.2004) Peagi veereb Päevake oma talvepesasse ning väljub sealt esimesel jõulupühal, et edasi kevade ja suvepesa poole veereda. Pesapäevade ajal nii talvel kui suvel tunneme end nii lähedastena puudele, et kutsume nad tervenisti enda juurde tuppa – talvel kuuse, suvel kase. Nii on puud meie juures toas muutumise päevadel, kui Päike oma teekäiku teispidiseks muudab – puu on meie juure peal, meie puu juure peal. Ameerika põlisrahvaste lastele õpetatakse puu tundmist Püha puu loo järgi.

ILU TULEMINE (02.12.2004) Isurid Peipsist kirdes laulsid Viisisepast Virulasest, kes reega viise ja saaniga sõnu vedas. Setod Peipsist edelas laulavad Ilost, kaunist naisest, kes sõidab reega jõge mööda: Ilo sõidi jõkõ piteh,laalu lakja vällä piteh, hopõn iih oll’ tammine, regi peräh pedäjäne, naane riih oll’ roogune, sõna üsäh sõglaga, laalu kaalah langaga.

MAAILMASÜNNITAJA KABU JA ILMANEITSI KADRI (25.11.2004) Euroopa suurimate järvede Peipsi, Laadoga ja Äänisjärve kallastel kujunes aastatuhandete vältel välja põnev ja omanäoline laulukultuur, mida järvejada lõunapoolseima järve, Peipsi ümber hakati kutsuma regilauluks. Regilaulu nime leiab rahvasuust narvataguste isurite juures kujul regivirsi. Ühes laulus tuleb Viisisepp Virulane reekoormatäie laulusõnade ja viisidega, põrkab reega vastu kivi ja poetab maha hulga viise ja sõnu. Sealt korjavad isurid need üles ja saavad laulurahvaks.

HARAKATEE (18.11.2004) Üks Aasia muistne lugu, mida jutustavad mitmed Hiinamaal elavad rahvad kõneleb karjuspoisi ja kangakuduja neiu õnnetust armastusest. Nende saatuseks jääb olla tähtkujudena taevas, teine teisel pool Linnuteed. Vaid korra aastas halastavad harakad nende peale ja loovad üksteise järel reastudes üle Linnutee mustvalge silla armastajapaari vahele.

MART ON ISADE ISA (11.11.2004) Möödunud sajandi esimene aastakümmel sündis Ameerikas komme tähistada maikuu teisel pühapäeval emadepäeva ja novembri teisel pühapäeval isadepäeva. Eestisse jõudis emadepäeva tähistamine enam kui kaheksakümmend aastat tagasi, soikus nõukogude okupatsiooniaastail ja on peale iseseisvumist koos isadepäeva tähistamisega aina enam tuntust võitmas. Päevade kasutuselevõtu tagas nende sobivus aastaringi. Maikuu teine nädal on täis sündimisi looduses – kõige elava hulgas on sel ajal emadel ja emadusel keskne osa. Novembri teine nädal on sügavalt mehelik kirka tähise taeva, raagus puude ja külmuva maaga.

NÕID ON HEA INIMENE (04.11.2004) Neenetsi keeles kutsutakse inimest, kelle vanemad elavad lahus sõnaga, mis kõlab üsna samamoodi nagu maakeelne sõna nõid. Ka nõia ülesandeks on tervikuks kokku ühendada lahkujooksnud maailmad. Nii on talitanud enamik nõidu kõigi rahvaste juures.

VAIKUSE HÄÄL (28.10.2004) Jaguaeg lõpeb lumesaju ja hääletusega. Viimaste lehtede lõdin tuulehoogudes kaob nende varisedes, pehme lumi neelab kõik hääled otsani. Sügav vaikus loob uue ilma, kuhu sünnib uus algamine.

JAGUAEG JA TALVEÖÖD (21.10.2004) Jaguaeg ehk hingedeaeg vältab Mihklipäevast, 29. septembrist Mardipäevani 10. novembril. Jaguaja keskel, 14. oktoobril on kolletamispäev. Kolletamispäeva ürgne nimi, nii nagu saamid ja soomlased seda päeva nimetavad, on talveööde päev. Talveööde päevast tuleb unustada õhtused õuetööd – õues ja metsas on lihtsalt nii pime, et enam ei näe suurt midagi teha.

TALVEÖÖDE PÄEV (14.10.2004) Täna on talveööde päev. Nii on seda päeva nimetanud saamid ja soomlased, kelle vanades puu- ja luutükkidele kriibitud kalendrites on selle päeva kohal uhke nelja sünnitajat kujutav märk. Neli sünnitajat kujutavad nelja põlvkonda. Alates neljandast põlvkonnast kutsuvad saamid esivanemaid maaemadesks ja maaisadeks.

TASADUS (07.10.2004)

KUHU KAOB AEG? (30.09.2004) Veel poolsada aastat tagasi sõideti Lohusuust ja Mustveest Tartusse laevaga. Aega kulus selleks tänapäevase tunnipikkuse bussisõidu asemel pea kogu päev. Sellele mõeldes künnab üle selja suur kärsitus – kui palju aega läks kaotsi!

TÄHED ON TAEVAS (23.09.2004) Pööripäev on möödas ja pimedus on võitnud valguse. Sügisese ja kevadise pööripäeva aegu tuleb pimedus äkki peale päikeseloojakut, nagu lõunamaal. Talvise ja suvise pööripäeva ümber tuleb pimedus pikkamööda, läbi pika hämariku. Praegu on juba tund aega peale päikeseloojakut tähed taevas.

JUTT JUHIB, LUGU LOOB (16.09.2004) Inimesi ja maailma juhivad jutud. Juhtumistest sünnivad jutud, mille edasi jutustamine suunab järgmisi juhtumisi. Võitja vägevuseks on võimalus oma jutt esimesena laiali saata. Punavägede võit Teises Ilmasõjas aitas nõukogude sõjaväemundris tehtud inimsusevastased kuriteod varju ja karistuseta jätta. Natsivägede kaotus on nende sõjaväemundrist teinud kurjuse võrdkuju.

USSID ON URUS (09.09.2004) Eile oli usside urgu minemise ehk ussimaarjapäev. Kristlikus ajaarvamises on 8. september Neitsi Maarja sündimise päev. Meie rahva jaoks on Neitsi Maarja maaema võrdkuju. Rästikud, nastikud, vaskussid ja kõik teised, kelle ihusoe vaid maa ja päikese soojast sõltub, peidavad end tuleva kevadeni maa sisse sooja. Usside tagasi maa peale tulekut seotakse kevadise Jüripäeva ehk siis maamehe päevaga.

SÜGIS KÄES (02.09.2004) Ilmasilmaja läheb õue ja näeb – sügise tunnuseid on juba enam kui suve omi. Muru on täis kollaseid kaselehti, linnud on parvedes valmis lõunasselendamiseks, paljud ongi juba teele läinud. Marjad-õunad-põlluviljad on koristamiseks valmis. Lapsed käivad kooliteed. Õhtud on jahedad ja pimedad, öötaevas on taas tähti täis.

ILU JA MÕNU (26.08.2004) Ilus olemine on mõnus. Mõnus on siis, kui kõik laabub iseenesest. Kui keegi ei sunni, kontrolli, nõua – ja ometi on kõik tehtud. Taolist mõnusat olemist taotlevad kõik põlisrahvad, enamgi veel, küllap igaüks - sest mõnusast olemisest algab ilu ja rõõm.

ÜM(M)ARDAMINE (19.08.2004) Paljud maailma põlisrahvad jagavad teadmist, et kõik head asjad on ümmargused. Maa on ümmargune, Päike on ümmargune, Kuu on ümmargune. Marjad, naerid, herned, pähklid on ümmargused. Praegune hilissuvine aeg on täis mõnusaid ümaraid vorme. Loodus loob ümarust, ümmardab end.

ROOS AITAB (12.08.2004) Hõimurahvaste juures rännates tuleb tihti usalduse võitmiseks viidata meie keelte ühistele sõnatüvedele – veri, vesi, kivi, käsi, maa, üks, kaks, kolm, neli. Lisaks nendele hästi tuntud ühissõnadele on veel üks ürgne sõna, mis Läänemere ja Jäämere äärseid hõimurahvaid liidab. See on ait, saami keeles ajtte. Ait on ristpalgist, ühel või neljal jalal seisev panipaik metsas või tundras, kus hoiti püüniseid, nahku, toitu, pühi esemeid tavade toimetamiseks ja muud vajalikku.

PÄIKESE KÄES (05.08.2004) Soe suvi on kätte jõudnud. Päikese käes küpsevad kiiresti marjad, seened, juur- ja puuviljad. Päikese käes on see lihtne. Isegi meri läheb soojaks päikese käes. Sooja päikese käes mõnusalt olles on hea mõelda, mis on mu enda käes. Käes on see, mida tõeliselt, une pealt oskan – pillimäng, koogi küpsetamine, koosoleku juhatamine, autoga sõitmine – paljud asjad võivad hea tahtmise ja harjutamise korral kätte tulla.

TÄHTAEG (29.07.2004) Taas on algamas tähine aeg, kui madalamate kaartega üle taeva liikuv Päike ka tähtedele aega paistmiseks loovutab. Jaanipäevast on enam kui kuu aega möödas. Regilaulus nopib Jaan kullerkuppe ja jaanililli ning viib need ema kätte kaane alla kasvama.

TERVISE METSAKOGU LOHUSUUS (22.07.2004) Täna õhtust pühapäevani toimub Lohusuu koolimaja juures kolmas metsakogu. Metsakogu on avatud arutelu, kus igaühel on võimalik ennast huvitava küsimuse arutamiseks koguda kokku huviliste ring ning kirja panna mõtted ja ettepanekud, kuidas leida lahendus.

MEIE MOODI USK (15.07.2004) Uku Masing kirjutab maarahva ehk eestlaste moodi uskumisest oma essees “Eestipärasest ristiusust?. Ta tõdeb, et usume nüüdset hetke ning igaühe teistega samaväärset olemist. Ükski olnud ega tulev hetk ei ole tähtsam praegusest. Ükski olemasolija, ükskõik kas liikuv või liikumatu, olnud, olev või tulev pole olulisem teisest.

REGE RAUTA SUVEL… (08.07.2004) …ja vankrit valmista talvel, ütleb vanasõna. Käes on ree rautamise aeg. Regi on meie vanimaid veovahendeid, selle kaugeteks sugulasteks on põhjarahvaste koerakelgud ja põhjapõdranartad. Reega sai pehme maa peal ja soos ka suvel koormat vedada, seal kus vanker lootusetult sisse jäi.

PIMENEV AEG (01.07.2004) Kummaline on mõeldagi praegu, aasta kõige valgemal ajal, et pimenemine on juba alanud. Siiski on targem seda meeles pidada, et mitte jahmuda esimestest kollastest kaselehtedest, mis peagi saabuvast sügisest ja talvest teada annavad. Enne seda saab rõõmu tunda aasta kõige soojemast ajast, suve tagumisest poolest. Suvi liigub üle oma harja karusepäeval, 13. juulil. Siis lõpeb valge suvi ja algab soe suvi. Murakad ja mustikad saavad küpseks, kirsid, ploomid ja õunad tulevad järele.

TULEMINE JA JÄÄMINE (24.06.2004) Oleme rikkad oma põneva keele poolest. Saame mõelda tulemist tulena ja jäämist jääna. Väikese mööndusega ka viimist veena. Tuli toob kaasa suure muutumise. Tule kaudu usuti tulema järeltulijaid – toonekurg saadab lapse hinge korstna või suitsuaugu ja kolde kaudu peresse. Tuli on tuulega sõber, tuul on taas lähedane vaimule. Uku Masing on ühe oma ilusa palveloo nimeks valinud: “Kui vanasti räägiti tuulest, siis kõneldi vaimust.?

IMETABASUSEST (17.06.2004) Lähenemas on suur imede aeg – jaaniöö. Aastaringis on kaks aega, kus oodatakse, loodetakse ja ka kardetakse imeliste asjade sündimist. Need on jõuluaeg ja jaaniaeg. Vanarahvas teadis, et neil aegadel on päike oma pesas. Jaanipäeval suvepesas ja jõuluaegu talvepesas. Pööripäevast edasi neljal päeval, nii suvel kui talvel tõuseb päike idakaares täpselt samast kohast – suvel kirdest hommikul kella nelja paiku, talvel taas kagust kella kümne paiku.

KA SAAR USUB SUVE (10.06.2004) Esimesed kümme päeva esimesest suvekuust on täis. Puurahvast on saarepuu viimane, kes usaldas oma lehed ja võrsed pungadest välja sirutada. Tänavu kevadel oli ka põhjust olla uskmatu – mitmed tammed said kevadkülmade käest kõrvetada ning pidid kärbunud lehtede kaenlapungad juba sel aastal uuteks lehtedeks kasvatama.

LAGERAIE VANALINNAS (03.06.2004) Puude ja parkide asjatundja Heldur Sanderi andmeil raiutakse Tallinnas igal aastal 10–20 tuhat puud. Neid langeb nii linnasüdames kui linna äärealadel. Peamiseks põhjuseks on kinnisvaraarendus. Maa hind on ahvatlevalt suur, et puude eluõigus peab taanduma selle ees. Puude õnneks tõdeb üha enam teadlasi kogu maailmas oma uuringute tulemusel, et nii metsa kui puude osa inimese tervise ja heaolu kujundamisel on palju suurem, kui arvatakse.

KEVADKUUDE LÕPP (27.05.2004) Aastaringis on neli aega ja kaksteist kuud. Igale aastaajale jagub kolm kuud. Kevadkuudeks on märts, aprill ja mai. Need on kogu aastaringi kõige sünnirikkamad kuud. Iga päev toob kaasa muutumise. Ilm võib sama päeva jooksul muutuda talvest suveks ja suvest talveks. Talvepuhkusest tõusjad ja lõunamaalt tulijad võivad hukkuda külmas ning lumes. Nendest vabaks jäänud elupaigad ja toiduvarud toetavad ellujääjaid. Näiteks mõni aasta tagasi Paldiski lähedal jäävangis hukkunud luiged kosutasid elujõuliseks meie kotkad. Ühe õnnetus on õnneks teisele.

Sündimise ime (20.05.2004) Täna on Maa hingamise päev. Taimed kasvavad öösel kõige kiiremini, puhates ja hingates. Ka inimesed on peale öist puhkust pikemad ja kergemad – öö on sirgumise ja kasvamise aeg. Rahu ja kasvamise ruumi loovutamine teistele elusolenditele loob uue sirgumise ruumi ka loovutajale. See on Maa hingamise päeva mõte. Nii sündis ka Jeesusega – ta loovutas ristisurmaga aastatuhandeteks hingamisruumi teistele.

LEHERISTIPÄEV (13.05.2004) Lehe- ehk heinaristipäev on viimane hingetõmbepäev enne suurt ristipäeva ehk maahingamispäeva. Suur ristipäev on 40 päeva peale lihavõttepühi, kristlikus kalendris tähistatakse sel päeval Jeesuse taevasseminemise püha. Maarahva jaoks on see maa hingamise päev, kus tuleb hingamist anda nii maale kui kõigele, mis maast kasvab ja elu saab. Ka leheristipäeval ei tohi maast kasvajaid ja toitujaid mingil kombel häirida. Neile tuleb anda hingamist. Kes lehe- ehk heinaristipäeval seda keeldu rikub, näeb suvi läbi hirmsat vaeva küll umbrohtude, lehekasvu ja kõige kasvavaga, kes omakorda hingamisruumi ei jäta leheristipäeval teiste häirijale.

HINGAMISE PÄEV (07.05.2004) Nelikümmend päeva peale Ülestõusmispüha on päev, mille nimeks oli narvatagusel naaberrahval vadjalastel maanentšäüs – maahingaus ehk maa hingamispäev. Sel aastal hingab maa 21. mail. Maarahvas teab seda päeva suure ristipäevana, ristirahvas Jeesuse taevaminemispühana. Suurest Ristipäevast nädal varem - neljapäeval, 14. mail on leheristipäev. Kaks nädalat varem neljapäeval ehk siis täna, 7. mail on linnuristipäev. Kolm nädalat varem, möödunud neljapäeval, 29. aprillil oli tuuleristipäev.

VEREVAD HAAVALEHED (29.04.2004) Mehetapja Maie laul on üks dramaatilisemaid meie regilauluvaras. Mai tantsib mäe peal nõiatantsu, tal on sulg suus, pärg pääs, hanesulg hambas. Tants on nii vägev, et sellest lummatud Jürg kosib Mai endale naiseks. Mai söödab Jürge sealihaga ja joodab õllega, lõpuks viib endaga magama. Kuid nüüd läheb midagi teisiti kui tavaliselt inimestel. Mai seab noad voodipõhja ja Jürg läheb “otseti odasse, nurgeti noaterasse.? Edasi magab Mai rahumeeli hommikuni. Küllap magaks lõunanigi, kuid eit, Jürje ema, läheb Maid üles ajama, et ta loomad küla karjamaale ajaks. Siis leiab ta voodi täis verd. Eit tõreleb Maiga, miks ta oma noore mehe surmas. Mai üritab vastu

MAAMEES JÜRI (22.04.2004) Jüripäevast edasi muutub muld soojaks ja lahkeks. Enam ei tule karta maa viha, mis enne jüripäeva paljajalu astujat või maa peale istujat ohustas. Jüri nimi tuleneb kreekakeelsest sõnast Georg, mis tähendab maameest. Jüripäevast edasi muutub maa januseks. Soojenenud mullast puhkevad taimede võrsed, ja lehed joovad maa lumesulaveest kiiresti kuivaks.

ÕUEMINEK (15.04.2004) Eile oli Õuesõppimise päev. Eestis tähistati 14. aprilli selle nime all esmakordselt. 14. aprill on rahvakalendris künnipäev, kus tuli põllule minna ja kasvõi lumme vähemalt üks vagu ära künda. Igatahes tuli tingimata toast välja põllule minna ja midagi väga olulist teha.

PÄEV LÄKS ISE, ILLUKENE… (08.04.2004) ...mööda teeda, tillukene, mööda vetta väikene, mööda maad madalukene, mööda kallast kaunikene. Nendes regilauluridades on kirjas meie oma maarahva passioon, Päikese kannatamise ja ülestõusmise lugu. Päike ehk Päev, kõige elustaja ja soojendaja ei raatsi looja minna – ta kammib karjalaste päid ja soeb sulaste päid, laamib neiu lakkasid, harib päid armetutel. Ometi kukub suga ta käest merre, hari külma allikasse ja kamm suurde kaldasse.

KARJALASKEPÄEV (01.04.2004) Teine kevadekuu, aprill, algab karjalaskepäevaga. Aprill on kummaline ja heitlik kuu. Talvekülm on jäädavalt möödas, kuid jääd ja lund on varjulisemates kohtades küllaga. Lund võib tulla taevastki lisaks, kuigi seal on tegelik võim juba valguse ja soojuse kätte läinud.

MAAEMA PÄEV (25.03.2004) Täna on Maaema päev. Maaema päev on olnud üks aasta suurimaid pühasid. 1691. aastani algas aasta Maaema päeval. Kristlikus kalendris on Maaema päeva nimeks Maarja kuulutamise päev.

LENDAMISE IME (17.03.2004) Imestamisevajadus on üks ellujäämiseks hädavajalikke vajadusi kõigil imetajatel,  küllap ka teistel elusolenditel. Uus hääl, liikumine, valgus paneb meid kõiki pead pöörama ja kõrvu kikitama. Me otsime imestamisväärset, nagu vastsündinu emarinda. Küllap on imestamisvajadus omamoodi jätkuks lapseea imemisvajadusele.

Maa ja metsa kuulamine (04.03.2004) Maa ja mets kuulevad ning kuulavad huviga meie olemist ja mõtteid. Eriti teravaks muutub kuulamine kevadel, kui urvad puhkevad ja lehed-kõrred tärkavad.


Arhiiv

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam