24. veebruar on kevadine madisepäev. Sügisel on teine madisepäev, 21. september. Mõlemad päevad on maarahva elus olulise tähtsusega. Sügisesel madisepäeval 1217 toimus Sakalamaal lahing, kus langesid Lembitu ja Kaupo.
Mõnede meelest püüdis Kaupo veenda Lembitut tulema koos teiste vanematega Rooma kaitse alla. Nii saaduks ehk vabaks Mõõgavendade Ordu vaenamisest ning oleks üles ehitatud oma kristlik riik, nii nagu seda olid teinud Taani, Rootsi ja Norra. Paraku läbirääkimised ei õnnestunud, mõlemad mehed langesid ja oma riiki, millega ka teised oleksid arvestanud, ei sündinud.
Kummalisel kombel sündis päris oma riik seitsesada aastat ja viis kuud hiljem samuti Madisepäeval, seekord küll kevadisel Madisepäeval. Nimel Madis ja sellest tuletatud nimel Mats on nõnda meie ajaloos üsnagi keskne tähendus. Küllap olid taanlased meresõitude ja viikingiretkede kaudu samas nii võistlejad kui ka relvavennad lõunapoolsemate rahvaste vastu.
Ühiseks võistlejaks ja vastaseks on läbi sajandite Läänemere põhjaosa rahvastele olnud Saksamaa. 1329 ostis Rootsi kuningas Magnus Erikson Taani kuningriigi põhjaosa, Skoone sakslaste käest vabaks. Sama lootsid küllap harjakad ja virukad saavutada 1343. aastal nii rootslaste kui taanlaste toel. Rootsi laevastik oli isegi Tallinna reidil valmis sekkuma meie omade poolel, kuid õnn jäi jätkuvalt sakslaste poolele.
Ehk on sellest ajast peale juurdunud taanipärase eesnime Mats põlastamine meiekandi peenema rahva, algselt seega baltisakslaste hulgas. Maarahva hulgas on Matsi nimi alati au sees olnud. Küll mitte sedavõrd kui taanlastel – küllap on sakslastelt päritud põlastus ja hirm nende arvamise ees nii palju verre ja mällu juurdunud.
Siiski võib loota, et kord on see hirm otsani üle. Vabadussõja aegu, eriti 1919. aasta 23. juunil sakslaste üle saavutatud võidu järel lauldi tihti teiste rahvaste hümni vastuseks laulu “Mats alati on tubli mees?. Maalähedane Mats seisab kindlalt kahe jalaga maas, hoolib oma maast, kõneleb maakeelt ja pühitseb riigi aastapäeva madise- ehk matsipäeval!
KEVADEL SÜNNIB KÕIKSUS (20.02.2005) Kõiksuse sünnitas iid-ammustel aegadel naine. Loomisjõud kandub edasi emalt tütrele, nii luuakse maailma aina uueks. Lõuna-Eestis ja Karjalas on püsinud iidne viis nimetada erinevalt naist, kes on sünnitanud tütre. Selline naine on maakeeles kabu, karjala keeles kave, setu keeles paaba. Naine, kellest on sündinud küll poegi, kuid mitte ühtegi tütart, on elu lõpuni noorik.
ALALISUS JA ALATUS (10.02.2005) Oleks mu oma olemine, teiseks minu tegemine… lauldi mõnisada aastat tagasi. Oma olemine algab oma ala olemasolust. See on ala, kus tunned end omaksvõetuna. Küllap on igaühel selline ala kas tegelikult või mälestustes olemas. Seal võib olla puu, mets, mererand, mäekink, allikasilm, eluala… Polegi tähtis, mis seal täpselt on, tähtis on, et selline ala on olemas.
VAIKUSE VAIM (03.02.2005) Sõnad vaik ja vaim on omavahel seotud. Vaik kaitseb okaspuid, samuti kirsse-ploome vigastuste eest, vaigistab nende valu ja parandab haavad. Kuusevaik parandab inimestegi haavad. Vaim on toimekam kui vaik. Vaim ilmub vaikusest, haarab kaasa, vaimustab ja viib edasi. Vaikuseta pole vaimul kohta, kuhu tulla.
MEEL JA LOOMUS (27.01.2005) Meel teeb ja aju ajab – nii kõlavad Kalevala algussõnad. Meel teeb ja aju ajab käima laulu- ning loomiseteed. Selleks, et täie väega laulma ja looma tõusta, tuleb oma loomus, soome keeles luonto üles tõsta lovest. Love (mis on nii põnevalt sarnane inglisekeelsele sõnale love ‘armastus’) on olek, milles peitub meist igaühe sügavam olemus ja vägi tavategelikkuses. Loves magab meie sügavam loomus, mis ärkab vaid suure vajaduse korral.Meel liigub ringi argiaskeldustes, aidates teha kiireid otsuseid – üks asi meeldib, teine mitte.
METSAHIRM JA METSAARM (20.01.2005) Kas mets on hirmus või on ta armas? Miks on viimase tuhande aasta kestel meie maa metsast lagedaks raiumisele ikka järgnenud sõda, katk või orjapõli, mis metsale kasvamiseks uuesti ruumi ja aega annab? Miks on olemas metsavennad, kuid pole mere-, tuule- või maavendasid? Millal oskame sellest õppust võtta, metsa oma vennaks tunda ja teda toetades ka ise rikkamalt elada?
PRAEGU ON PARIM (13.01.2005) Nüüdne hetk on tõesti parim. Selle tõdemuseni on jõudnud paljud põlisrahvad ja mõttetargad. Meie keeles on nüüdse hetke kiituseks moodustatud isegi omaette liitsõna, mis küllap sagedasest kasutamisest on lühikeseks kulunud. See sõna on praegu. Sõna algne kuju on para-aegu, kus para märgib käesoleva aja paremust kõigi muude aegade ees.
AEG ALGAB TAMMISES VÄRAVAS (06.01.2005) Kus ja millal algab aeg? Ligikaudu neliteist miljardit aastat tagasi just siinsamas, kus praegu oleme. Siis süttisid aegilma suurest algpaugust tähed ja linnuteed. Meie oma Päike süttis mitu tähepõlvkonda hiljem – varasemate, oma aja läbi elanud algtähtede põrmust. Maa ja me isegi oleme alguse saanud samast tähetolmust.
NÄÄR ON UUS AASTA (30.12.2004) Igal aastavahetusel tuletame tahtmata meelde vana head rootsi aega – nimelt on meie aastavahetuse tähistamine ilmselt pärit sealt. Aastavahetuse nimetamine nääriks tuleb kahest rootsikeelsest sõnast: ny, mis tähendab uut ja aar, mis tähendab aastat – kokku tulebki nyaar ehk näär.
ILMASILMAJA AASTARING (23.12.2004) Ilmasilmaja rändab üle ilma koos Päikesega, nii nagu hõimurahva manside Mir-susne-hum. Aastaringi lõpuks tuleb Päike tagasi oma talvepesasse, kus ta puhkab talvisest pööripäevast alates neli päeva. Koos Jõulupühaga algab uus teekond pesast välja, iga kuuga aina kõrgemale ja kõrgemale.
LIPUILMAD (16.12.2004) “Kui vanasti kõneldi tuulest, siis räägiti vaimust,? alustab arutelu tuulest, hingeõhust ja maailma loomisest Suure Vaimu poolt Uku Masing. Tuul tuleb tulest ja õhutab tuld. Elus olemise märgiks on hingamine, tuule liikumine läbi sooja ja niiske keha. Tuul kujundab ja muudab ilma. Ehk sellepärast on nii suur tähtsus lippudel, mis annavad märku tuule olemasolust ja suunast.
JÕULUPUU (09.12.2004) Peagi veereb Päevake oma talvepesasse ning väljub sealt esimesel jõulupühal, et edasi kevade ja suvepesa poole veereda. Pesapäevade ajal nii talvel kui suvel tunneme end nii lähedastena puudele, et kutsume nad tervenisti enda juurde tuppa – talvel kuuse, suvel kase. Nii on puud meie juures toas muutumise päevadel, kui Päike oma teekäiku teispidiseks muudab – puu on meie juure peal, meie puu juure peal. Ameerika põlisrahvaste lastele õpetatakse puu tundmist Püha puu loo järgi.
ILU TULEMINE (02.12.2004) Isurid Peipsist kirdes laulsid Viisisepast Virulasest, kes reega viise ja saaniga sõnu vedas. Setod Peipsist edelas laulavad Ilost, kaunist naisest, kes sõidab reega jõge mööda: Ilo sõidi jõkõ piteh,laalu lakja vällä piteh, hopõn iih oll’ tammine, regi peräh pedäjäne, naane riih oll’ roogune, sõna üsäh sõglaga, laalu kaalah langaga.
MAAILMASÜNNITAJA KABU JA ILMANEITSI KADRI (25.11.2004) Euroopa suurimate järvede Peipsi, Laadoga ja Äänisjärve kallastel kujunes aastatuhandete vältel välja põnev ja omanäoline laulukultuur, mida järvejada lõunapoolseima järve, Peipsi ümber hakati kutsuma regilauluks. Regilaulu nime leiab rahvasuust narvataguste isurite juures kujul regivirsi. Ühes laulus tuleb Viisisepp Virulane reekoormatäie laulusõnade ja viisidega, põrkab reega vastu kivi ja poetab maha hulga viise ja sõnu. Sealt korjavad isurid need üles ja saavad laulurahvaks.
HARAKATEE (18.11.2004) Üks Aasia muistne lugu, mida jutustavad mitmed Hiinamaal elavad rahvad kõneleb karjuspoisi ja kangakuduja neiu õnnetust armastusest. Nende saatuseks jääb olla tähtkujudena taevas, teine teisel pool Linnuteed. Vaid korra aastas halastavad harakad nende peale ja loovad üksteise järel reastudes üle Linnutee mustvalge silla armastajapaari vahele.
MART ON ISADE ISA (11.11.2004) Möödunud sajandi esimene aastakümmel sündis Ameerikas komme tähistada maikuu teisel pühapäeval emadepäeva ja novembri teisel pühapäeval isadepäeva. Eestisse jõudis emadepäeva tähistamine enam kui kaheksakümmend aastat tagasi, soikus nõukogude okupatsiooniaastail ja on peale iseseisvumist koos isadepäeva tähistamisega aina enam tuntust võitmas. Päevade kasutuselevõtu tagas nende sobivus aastaringi. Maikuu teine nädal on täis sündimisi looduses – kõige elava hulgas on sel ajal emadel ja emadusel keskne osa. Novembri teine nädal on sügavalt mehelik kirka tähise taeva, raagus puude ja külmuva maaga.
NÕID ON HEA INIMENE (04.11.2004) Neenetsi keeles kutsutakse inimest, kelle vanemad elavad lahus sõnaga, mis kõlab üsna samamoodi nagu maakeelne sõna nõid. Ka nõia ülesandeks on tervikuks kokku ühendada lahkujooksnud maailmad. Nii on talitanud enamik nõidu kõigi rahvaste juures.
VAIKUSE HÄÄL (28.10.2004) Jaguaeg lõpeb lumesaju ja hääletusega. Viimaste lehtede lõdin tuulehoogudes kaob nende varisedes, pehme lumi neelab kõik hääled otsani. Sügav vaikus loob uue ilma, kuhu sünnib uus algamine.
JAGUAEG JA TALVEÖÖD (21.10.2004) Jaguaeg ehk hingedeaeg vältab Mihklipäevast, 29. septembrist Mardipäevani 10. novembril. Jaguaja keskel, 14. oktoobril on kolletamispäev. Kolletamispäeva ürgne nimi, nii nagu saamid ja soomlased seda päeva nimetavad, on talveööde päev. Talveööde päevast tuleb unustada õhtused õuetööd – õues ja metsas on lihtsalt nii pime, et enam ei näe suurt midagi teha.
TALVEÖÖDE PÄEV (14.10.2004) Täna on talveööde päev. Nii on seda päeva nimetanud saamid ja soomlased, kelle vanades puu- ja luutükkidele kriibitud kalendrites on selle päeva kohal uhke nelja sünnitajat kujutav märk. Neli sünnitajat kujutavad nelja põlvkonda. Alates neljandast põlvkonnast kutsuvad saamid esivanemaid maaemadesks ja maaisadeks.
KUHU KAOB AEG? (30.09.2004) Veel poolsada aastat tagasi sõideti Lohusuust ja Mustveest Tartusse laevaga. Aega kulus selleks tänapäevase tunnipikkuse bussisõidu asemel pea kogu päev. Sellele mõeldes künnab üle selja suur kärsitus – kui palju aega läks kaotsi!
TÄHED ON TAEVAS (23.09.2004) Pööripäev on möödas ja pimedus on võitnud valguse. Sügisese ja kevadise pööripäeva aegu tuleb pimedus äkki peale päikeseloojakut, nagu lõunamaal. Talvise ja suvise pööripäeva ümber tuleb pimedus pikkamööda, läbi pika hämariku. Praegu on juba tund aega peale päikeseloojakut tähed taevas.
JUTT JUHIB, LUGU LOOB (16.09.2004) Inimesi ja maailma juhivad jutud. Juhtumistest sünnivad jutud, mille edasi jutustamine suunab järgmisi juhtumisi. Võitja vägevuseks on võimalus oma jutt esimesena laiali saata. Punavägede võit Teises Ilmasõjas aitas nõukogude sõjaväemundris tehtud inimsusevastased kuriteod varju ja karistuseta jätta. Natsivägede kaotus on nende sõjaväemundrist teinud kurjuse võrdkuju.
USSID ON URUS (09.09.2004) Eile oli usside urgu minemise ehk ussimaarjapäev. Kristlikus ajaarvamises on 8. september Neitsi Maarja sündimise päev. Meie rahva jaoks on Neitsi Maarja maaema võrdkuju. Rästikud, nastikud, vaskussid ja kõik teised, kelle ihusoe vaid maa ja päikese soojast sõltub, peidavad end tuleva kevadeni maa sisse sooja. Usside tagasi maa peale tulekut seotakse kevadise Jüripäeva ehk siis maamehe päevaga.
SÜGIS KÄES (02.09.2004) Ilmasilmaja läheb õue ja näeb – sügise tunnuseid on juba enam kui suve omi. Muru on täis kollaseid kaselehti, linnud on parvedes valmis lõunasselendamiseks, paljud ongi juba teele läinud. Marjad-õunad-põlluviljad on koristamiseks valmis. Lapsed käivad kooliteed. Õhtud on jahedad ja pimedad, öötaevas on taas tähti täis.
ILU JA MÕNU (26.08.2004) Ilus olemine on mõnus. Mõnus on siis, kui kõik laabub iseenesest. Kui keegi ei sunni, kontrolli, nõua – ja ometi on kõik tehtud. Taolist mõnusat olemist taotlevad kõik põlisrahvad, enamgi veel, küllap igaüks - sest mõnusast olemisest algab ilu ja rõõm.
ÜM(M)ARDAMINE (19.08.2004) Paljud maailma põlisrahvad jagavad teadmist, et kõik head asjad on ümmargused. Maa on ümmargune, Päike on ümmargune, Kuu on ümmargune. Marjad, naerid, herned, pähklid on ümmargused. Praegune hilissuvine aeg on täis mõnusaid ümaraid vorme. Loodus loob ümarust, ümmardab end.
ROOS AITAB (12.08.2004) Hõimurahvaste juures rännates tuleb tihti usalduse võitmiseks viidata meie keelte ühistele sõnatüvedele – veri, vesi, kivi, käsi, maa, üks, kaks, kolm, neli. Lisaks nendele hästi tuntud ühissõnadele on veel üks ürgne sõna, mis Läänemere ja Jäämere äärseid hõimurahvaid liidab. See on ait, saami keeles ajtte. Ait on ristpalgist, ühel või neljal jalal seisev panipaik metsas või tundras, kus hoiti püüniseid, nahku, toitu, pühi esemeid tavade toimetamiseks ja muud vajalikku.
PÄIKESE KÄES (05.08.2004) Soe suvi on kätte jõudnud. Päikese käes küpsevad kiiresti marjad, seened, juur- ja puuviljad. Päikese käes on see lihtne. Isegi meri läheb soojaks päikese käes. Sooja päikese käes mõnusalt olles on hea mõelda, mis on mu enda käes. Käes on see, mida tõeliselt, une pealt oskan – pillimäng, koogi küpsetamine, koosoleku juhatamine, autoga sõitmine – paljud asjad võivad hea tahtmise ja harjutamise korral kätte tulla.
TÄHTAEG (29.07.2004) Taas on algamas tähine aeg, kui madalamate kaartega üle taeva liikuv Päike ka tähtedele aega paistmiseks loovutab. Jaanipäevast on enam kui kuu aega möödas. Regilaulus nopib Jaan kullerkuppe ja jaanililli ning viib need ema kätte kaane alla kasvama.
TERVISE METSAKOGU LOHUSUUS (22.07.2004) Täna õhtust pühapäevani toimub Lohusuu koolimaja juures kolmas metsakogu. Metsakogu on avatud arutelu, kus igaühel on võimalik ennast huvitava küsimuse arutamiseks koguda kokku huviliste ring ning kirja panna mõtted ja ettepanekud, kuidas leida lahendus.
MEIE MOODI USK (15.07.2004) Uku Masing kirjutab maarahva ehk eestlaste moodi uskumisest oma essees “Eestipärasest ristiusust?. Ta tõdeb, et usume nüüdset hetke ning igaühe teistega samaväärset olemist. Ükski olnud ega tulev hetk ei ole tähtsam praegusest. Ükski olemasolija, ükskõik kas liikuv või liikumatu, olnud, olev või tulev pole olulisem teisest.
REGE RAUTA SUVEL… (08.07.2004) …ja vankrit valmista talvel, ütleb vanasõna. Käes on ree rautamise aeg. Regi on meie vanimaid veovahendeid, selle kaugeteks sugulasteks on põhjarahvaste koerakelgud ja põhjapõdranartad. Reega sai pehme maa peal ja soos ka suvel koormat vedada, seal kus vanker lootusetult sisse jäi.
PIMENEV AEG (01.07.2004) Kummaline on mõeldagi praegu, aasta kõige valgemal ajal, et pimenemine on juba alanud. Siiski on targem seda meeles pidada, et mitte jahmuda esimestest kollastest kaselehtedest, mis peagi saabuvast sügisest ja talvest teada annavad. Enne seda saab rõõmu tunda aasta kõige soojemast ajast, suve tagumisest poolest. Suvi liigub üle oma harja karusepäeval, 13. juulil. Siis lõpeb valge suvi ja algab soe suvi. Murakad ja mustikad saavad küpseks, kirsid, ploomid ja õunad tulevad järele.
TULEMINE JA JÄÄMINE (24.06.2004) Oleme rikkad oma põneva keele poolest. Saame mõelda tulemist tulena ja jäämist jääna. Väikese mööndusega ka viimist veena. Tuli toob kaasa suure muutumise. Tule kaudu usuti tulema järeltulijaid – toonekurg saadab lapse hinge korstna või suitsuaugu ja kolde kaudu peresse. Tuli on tuulega sõber, tuul on taas lähedane vaimule. Uku Masing on ühe oma ilusa palveloo nimeks valinud: “Kui vanasti räägiti tuulest, siis kõneldi vaimust.?
IMETABASUSEST (17.06.2004) Lähenemas on suur imede aeg – jaaniöö. Aastaringis on kaks aega, kus oodatakse, loodetakse ja ka kardetakse imeliste asjade sündimist. Need on jõuluaeg ja jaaniaeg. Vanarahvas teadis, et neil aegadel on päike oma pesas. Jaanipäeval suvepesas ja jõuluaegu talvepesas. Pööripäevast edasi neljal päeval, nii suvel kui talvel tõuseb päike idakaares täpselt samast kohast – suvel kirdest hommikul kella nelja paiku, talvel taas kagust kella kümne paiku.
KA SAAR USUB SUVE (10.06.2004) Esimesed kümme päeva esimesest suvekuust on täis. Puurahvast on saarepuu viimane, kes usaldas oma lehed ja võrsed pungadest välja sirutada. Tänavu kevadel oli ka põhjust olla uskmatu – mitmed tammed said kevadkülmade käest kõrvetada ning pidid kärbunud lehtede kaenlapungad juba sel aastal uuteks lehtedeks kasvatama.
LAGERAIE VANALINNAS (03.06.2004) Puude ja parkide asjatundja Heldur Sanderi andmeil raiutakse Tallinnas igal aastal 10–20 tuhat puud. Neid langeb nii linnasüdames kui linna äärealadel. Peamiseks põhjuseks on kinnisvaraarendus. Maa hind on ahvatlevalt suur, et puude eluõigus peab taanduma selle ees. Puude õnneks tõdeb üha enam teadlasi kogu maailmas oma uuringute tulemusel, et nii metsa kui puude osa inimese tervise ja heaolu kujundamisel on palju suurem, kui arvatakse.
KEVADKUUDE LÕPP (27.05.2004) Aastaringis on neli aega ja kaksteist kuud. Igale aastaajale jagub kolm kuud. Kevadkuudeks on märts, aprill ja mai. Need on kogu aastaringi kõige sünnirikkamad kuud. Iga päev toob kaasa muutumise. Ilm võib sama päeva jooksul muutuda talvest suveks ja suvest talveks. Talvepuhkusest tõusjad ja lõunamaalt tulijad võivad hukkuda külmas ning lumes. Nendest vabaks jäänud elupaigad ja toiduvarud toetavad ellujääjaid. Näiteks mõni aasta tagasi Paldiski lähedal jäävangis hukkunud luiged kosutasid elujõuliseks meie kotkad. Ühe õnnetus on õnneks teisele.
Sündimise ime (20.05.2004) Täna on Maa hingamise päev. Taimed kasvavad öösel kõige kiiremini, puhates ja hingates. Ka inimesed on peale öist puhkust pikemad ja kergemad – öö on sirgumise ja kasvamise aeg. Rahu ja kasvamise ruumi loovutamine teistele elusolenditele loob uue sirgumise ruumi ka loovutajale. See on Maa hingamise päeva mõte. Nii sündis ka Jeesusega – ta loovutas ristisurmaga aastatuhandeteks hingamisruumi teistele.
