Olen nüüd lõpuks tagasi armsal kodumaal. Pärast seikluste settimist on ebaoluline loodetavasti peast lahkunud ning seega on lootust, et jutt tuleb kontsentreeritum. Igal juhul avastasin endas grafomaani, kes kolmekümne kahe päeva jooksul kribas täis kaks kladet, mida ma siin nüüd jõudumööda olen arvutisse ümber toksinud. Igal juhul tänan soojade sõnade eest.
Viimane kiri läks teele mõnikümmend kilomeetrit enne Makareha naftameeste baasi. See oli sisuliselt viimane inimestega asustatud punkt enne lagedat tundrat. Erinevate degatshide abiga jõudsime pooleteisepäevase rühkimisega edasi veidi üle 20 kilomeetri. Nagu ikka – lage sootundra vaheldus metsaga, mis sõltumata oma kõrgusest oli ühtlaselt pehme. Nagu vist juba varemgi mainitud, on tundral kombeks olla soine. Eriti just mäe otsas. Mõned kilomeetrid enne Makareha küla sattusime peaaegu lõpuni kasutatud naftapuuraugule, millest andis tunnistust väike laudadega vooderdatud betoonist alus, mille seest ja kõrvalt tulid välja torud, mille põhjas oli veel naftat. Ma ei tea küll täpselt, mis häält teeb mutter, mis kukub naftasse, aga väga tihke ning õline sulpsatus ning mulin sellest truubist kostus. Kuna sommidel läks tee läbimisega rohkem aega, siis otsustasime neid enne külla jõudmist oodata ning tegime laagri väikese oja äärde, kus Margus ja Benno vaaritasid 10 minutiga korjatud ämbrist puravikest ja riisikatest gruusia sooja salati Kalakuri. Öö pakkus meile põhjala vaatemängu, mida kuulu järgi Eestiski oli näha olnud. Selges polaartaevas veiklesid virmalised, mida meie seltskond õige pikalt pea kuklas vahtis. Enamalt jaolt pidavat sealsed virmalised olema valged, kuigi on olnud ka siniseid, punaseid ja rohelisi.
Täpselt meie kohal oli avatud virmalistest vihmavari ning ümber kuu oli avangardistlik taevaaia arhitekt kujundanud pidevalt muutuva, kuid ühel või teisel moel spiraali meenutava aia. Lisaks sellele jätkus kakkude sügisene mäng. Temperatuur oli nullis, mis tõstis päeval soojendatud tundrast üles piimja udu. Pilt oli nii võimas, et ma ei raatsinud õige mitukümmend minutit sellest silmi rebida ning lihtsalt vedelesin samblikus selili ja vahtisin ringi nagu väike laps, kes esimest korda lõbustusparki satub, jõudmata millegil põhjalikumalt peatud. Lõpuks peksis külm mind ikkagi kuuti. Öine kõva kolin kuudi katusel ja kõrval osutus hommikul kakkude inventuuriks, kes oli tulnud meie Kalakuri jääkidest oma seadusega ette nähtud osa nõudma.
Viimane oja tundra lõpus, enne soometsa sisenemist. Vezdehodid ei ole siit julgenud läbi sõita.
Oaas keset kõrbe.
Oma retke kahekümnendal päeval saabusime ammu igatsetud Makarehasse. See pole see Makareha, mis paarikümne aasta tagustel kaartidel Usa jõe kaldal näha on. See Makareha nagu ka sajad teised on vaid mälestus vanast külakultuurist, mille tunnistajaks vaid üksikud palgid ning jälg kaardil. Meie Makareha asub Usa jõest mitukümmend kilomeetrit põhja pool ning on loodud teenimaks kõikvõimsat naftat ning eksisteerib seni, kuni Komimaa tundratest leiab naftat.
Selgus, et meid oli oodatud juba eile, sooja söögi ja saunaga. Ilmselt ei ole vaja seletada tunnet, mis valdab inimest, kel viimasest põhjalikumast pesukorrast jões on möödas nädal ning saunaskäigust kolm nädalat. Imeilus päikesepaisteline päev kiiskas tagasi ühekordse peamaja uuelt katuseplekilt, kus lisaks administratiivruumidele, saunale ja sööklale asusid ka tööliste neljakohalised eluruumid. Tähtsamad tegelased koos kõige tähtsamaga – master Vanjaga elasid eraldi vagunelamutes. Puhas ja kompaktne naftabaas jättis endast ühest küljest groteskse, kuid teisest küljest üsna armsa mulje. 4. septembril oli tulekul neftjannikute päev ning seoses sellega käisid suuremad värvimistööd. Kohapealne masuudi rafineerimiskeskus, tankla, pumbajaam ja kõik muud hooned said uue hõbedase kuue koos severnaja nefti värvidega - kollane ja must paralleelne joon. Nagu eelpool öeldud, oli meid oodatud ning võeti vastu avalisüli. Naftamehed korjasid kokku oma söögitalongid ja ulatasid meile. Söök põhimõtteliselt tasuta, talongilt arvatakse firma kasuks sisse vaid tulumaks. Kokk Oljal oli varuks maitsev värskekapsasupp või borsh, vtarõm ehk teise käiguna kolme erinevat lihatoitu, millele võis valida kartuliputru, riisi või makarone ning magustoiduks loomulikult meilegi kooliajast tuttav kompott. Erilist märkimist väärib kohapeal küpsetatud värske valge leib, mis lausa sulas suus. Kõht punnis ees hakkasime naftameestega kaarti uurima. Paraku pidas siingi paika, et kaugemale koduaiast teadmised ei ulatu ja kui ulatuvad, siis on inff väga vastukäiv. Neftjannikud teadsid rääkida vaid legendi, kus kunagi käreda pakasega olid kaks Urali ööpäevaga Adzvavomist (see oli meie järgmine siht) Makarehasse sõitnud. Ja kunagi talvel vist ka üks Niva. Rohkem ratastel sõidukeid sellel teel talviti liikunud ei ole. Rääkimata suvest. Seega olime jätkuvalt oma parima äranägemise ja orienteerumise armul. Saime kütusetäiendust ja liikusime edasi, mille esimese seitsme kilomeetri kohta võis mõnel hetkel isegi pidada paika ühe degatshijuhi väljend bõll letajet ehk tolmu lendab.
Tundra
Enne Bolshaja Makareha jõe ületamist avanes meile vapustav vaade esimesest tõeliselt avarast tundrast. Mäe otsast, Volvo katuselt vaadates oli igas suunas kuni silmapiirini lage ja tühi tundra. Hingematvalt kaunis pilt, milles meie kui ehmunud sipelgad seniavastamata maad kiikasime. Laskusime mäest ning ületasime jõe. Tee kulges mõnda aega paralleelselt naftajuhtmega ning jätkus suht normaalsena kuni arkani ehk kohani, kus naftatrass triumfikaarena üles kerkis, et igiliikurid selle alt läbi saaks sõita. Pärast arkat aeglustus meie liikumine kahaneva jadana, kuni seiskus lõpuks sootuks olukorras kus kolm vintsiga masinat istusid kõhuli tundras, ainus vintsita Unimog kuival. Olukord oli kriitiline ja sõltus ühest tõmbest. See oli õnnelik tõmme ja Volvo pääses liikuma. Nii me siis liikusime: eestlaste Volvo, kui kõige kergem ja sootingimustesse sobivaim, hiilis tasakesi ees, säilitades piisavat pikivahet, et järeltulevat karavani vintsima ulatuks. Pikad parima tee otsimised ning aeglane edasiliikumine (halvimal päeval 1,24 kilomeetrit) andis aega tundraeluga tutvumiseks. Väga suurt elu seal ei toimunud. Tundra, mis oma nime saanud soome ugri keelsest sõnast tunturi (tähendab puudeta lagendikku), oma lühikese (50-60 päeva) taimede kasvuks sobiva aja, suure niiskuse ja väheviljakate muldade tõttu soosib suht väheste taimede eksistentsi. Vihma tuleb tundras küll vähem, kuid madala temperatuuri ja igikeltsa tõttu jääb vesi jäätunud maa ja pehme maakamara või õigemini samblikukihi vahele. Põdrasammal ja mutantmustikaid meenutavad vaevakased, mis peale näpuotsasuuruse kaselehe küll kaske kuidagi ei meenutanud, olid vallutanud enamuse tundrast. Mõnes kõrgemas kohas oli ka üksikuid kase moodi kaskesid ja mõned pajud-lepad. Kui kihulased välja arvata, siis loomadest oli näha vaid jälgi. Teel Makareha poole hundi omaseid ja tundras väiksema koeralise, ilmselt polaarrebase, põdra ja karu jälgi. Linde oli see eest iga nurga peal. Suuri ja väikeseid. Kuna ma eriline ornitoloog ei ole, siis julgeks neid jagada kakkudeks, kullideks, kotkasteks, partideks, rabakanadeks ja igat sorti värvulisteks. No muidugi varesed ja rongad ka.
Lindude ühine nimetaja oleks uudishimu ja julgus. Et inimesed on nende jaoks lihtsalt ühed metsaelajad, siis tulid sulelised üsna julgelt meid lähedalt uudistama. Mõned päevad tagasi dresseerisid sommid ühe noore ronga, kes Pedro auto katusel istus ja juustu juurde nõudis.
Kakud ja kotkad lendasid kahekaupa ja mängisid mingeid oma mänge. Sügis oli täitnud tundra tihedalt mustikate ja pohladega.
Liikusime vaevaliselt, kuid järjekindlalt silmapiiril terendava kõrgema metsatundra poole lootuses jõuda kuivale maale ja puude vahele, et vajadusel oleks vähemalt kuskiltki kinni haarata, kui on vaja ennast välja tõmmata. Lootus on lollide lohutus. Jõudes ihaldatud metsani avastasime eest metsa, mis kasvas soos ... . Oma reisi kahekümne teise päeva õhtuks olime jõudnud õõtsikul kasvava metsa vahel asuvale ristmikule. Igasse suunda viis erineva klassifitseeringuga tee. Olles soodest juba üpris tüdinenud, olime jõudnud kategoriseerida teed. Rahvusvaheline klassifikatsioon jagab meie uue teooria järgi teed neljaks, mille ma kaasautorite lahkel loal eestistan S (soo), FS (f***ing soo), EFS (eriline f***ing soo), ESFS (eriti spetsiaalne f***ing soo). Niisiis olime ristmikul, kus meie seljataga saagisid sommid endale läbipääsu FS tee kõrvalt, meist paremale jäi ESFS, kust mina ilma jalutuskepi toeta lõpuni minna ei tihanud, otse ees oli EFS, mis lõppes umbes 250 meetri pärast lihtsalt ära ja vasakule jäi 40 meetrit ESFS i, mis edasi muutus F -iks ja seejärel sulaselgeks S- iks.
Teed otsimas: Õige tee valimine võib tundras kokku hoida mitte tunde vaid päevi. Seetõttu kaaluti kõik võimalikud variandid põhjalikult läbi ja vajadusel ka vaieldi. Kas võtta EFS või ESFS
Aeg töötab meie kahjuks.
Samal laupäevaõhtul (27.august) tollel ristmikul istudes jõudis lõplik selgus, et ma pean omal jõul hiljemalt ülehomme liikuma hakkama. Leidsin kotist Tallinnast kaasas olnud siidri. Istusin juhikabiini Aleksi kõrvale. Aleksi pilk oli kleepunud kaardile, mida ta läpparis igasse ilmakaarde kruttis. Kuid tundus, et tema pilk oli suunatud arvutiekraanist läbi kuskile kaugele tühjusesse. “Ma ei kujuta ette kuidas me siit edasi jõuame? sõnas ta peale väikest vaikust. Olime kahe päevaga edenenud veidi üle nelja kildi. Üldine meeleolu oli üsna madalrõhkkondlik. “Sellise tempoga oleme Adzvavomis kümne päeva pärast, aga sealt on edasi Intani ligi 100 kilomeetrit ja see tee on kõik üks FS.?
Aleks rääkis õigust. Temal kui autoomanikul oli veel ka teine mure. Kõige hullemal juhul viib meid siit kopter minema, aga autod... . Juhul kui auto saaks tundrasse isegi kuskile ära peita, et sellele talvel järgi tulla, tekib kohe uus probleem. Impordimaks, mis selle auto kohta on 9 tuhhi euris. Oli selgelt kogu ekspeditsiooni senini raskeim meeleolu. Vaatasin kaarti ja otsustasin hakata esmaspäeva hommikul varavalges liikuma jalgsi Adzvavomi poole, kuhu selle hetke seisuga oli sihtepidi 35 kilti ja otse 28 km. Sealt edasi, eeldusel, et Adzvavom on ikka asustatud küla, leida paadimees või mehed, kes mind Intasse viiva teeni toimetavad. Helistasin ainsa korralikult toimiva satitelefoniga sõber Petsile, kellel palusin mulle üle sati meili peale saata kõik võimalikud lennukite ja rongide liikumisgraafikud kuni Tallinnani, et ma oskaks miski liikumisplaani paika panna. Otsustasin järgmise päeva jooksul pakkida, et esmaspäeva hommikul varavalges astuma hakata. Ise lootsin imele, et me autoga võimalikult tõhusalt edeneme. See lühendaks mu jalamatka. Ega ma muidugi täpselt ette ei kujutanud, mida mu plaan tähendab, kuid võimalike alternatiivide hulk oli tagasihoidlikult öeldes olematu. Õhtusöögilauas istudes jätkus vaikne leinameeleolu.
Muidu lõbus ja muretu seltskond oli muutunud vaikseks, vahetades nappe sõnu ning arutades tulevase üle. Üks igatahes oli selge - tagasiteed ei ole. Edasi nii kaugele kui võimalik. Minut ja meeter korraga, nii me olime elanud juba üle kolme nädala.
Minu viimane õhtu enne tagasiteele asumist möödu meie autos mõtlikus õhkkonnas.
Sättisime magama, õigemini pakkisime magama. Kuna kuut oli kompaktne ehk täpselt paras, siis olime juba esimestel päevadel välja kujundanud rutiini ning kõik asjad olid leidnud endale täpselt õige koha nii päeval kui öösel. Seetõttu oli väga oluline inimese enda jaoks, et enne magamaminekut põõsa taga ära käia, sest magamisolekus kuudist oli võimalik, kuid ülimalt keeruline välja pugeda.
Üritasin uinuda. Tundsin umbes sarnast tunnet kui ööl, mil otsustasin Salehardi sõidu kasuks. Und ei tulnud ja mõtted sibasid peas ringi. Kas ma teen õigesti kui ma hakkan edasi rühkima? Aga mis siis, kui seal ei elagi inimesi? See muuseas võib vabalt nii olla, sest olime käinud mitmeski kaardil olevas kuid reaalelust peaaegu täielikult kadunud külas, nende hulgas ka üks kus 1980. aasta kaardi järgi elab üle 1000 elaniku... . Kas neil on seal kütust, millega keegi mind Intani saab visata? Kas minusugune pühapäevasportlane on valmis kahekümnekilose kotiga 35 kilti metsatundras orienteeruma? Ja nii kerkiski kaalukauss järjest Makarehasse tagasi minemise poole. Tuttav tee, tuttavad inimesed, kindlam võimalus leida transport. Nii ma teengi. Seoses sellega kadus mul igasugune mõte ekspitsiga edasi ja Makarehast kaugemale liikuda. Seega tuleb mul hakata jalutama mitte esmaspäeval, vaid juba homme – pühapäeval, ekspeditsiooni 23 päeval.
Lisatud pilt:
Nool näitab kohta, kust mina tagasi olin sunnitud pöörduma. Nagu näha siniste triipude järgi kaardil olime pehmest maast ümber piiratud. Selle pildi tegin mina ise videokaameraga. Seetõttu ei ole ka kvaliteet teab mis massiivne:).
Lemo
14.09.05
Kirjad Siberist. Neljas kiri (24.08.2005) 18 päev. Tundras ülalpool polaarjoont. Usinski ja Inta vahel… . Imelik on see tehnoloogia areng. Istud siin keset tundrat - vaevakased, ülikitsad põhjala kuused ja naljakaid hääli tegevad kakulised ümberringi, neljandat päeva GSM levipiirkonnast väljas ja saadad piltidega reisikirja. Aga sama uskumatuna tundus kunagi seegi, kui suvekodu heinamaalt sai NMT telefoniga Tallinnasse helistatud. Üsna vaevaline ta on, aga kunst kuulub rahvale. Läppar viskab ennast iga viie minuti tagant välja ja piltide saatmine üle sati pole ka teab mis kiire ja valutu protsess. Aga siis, kui arvuti jälle kräshib, kerid autoakna alla, paned pläru põlema ja hingad karget sügisõhku läbi metntoolsuitsu filtri sisse. Meil on siin praegu temperatuur nullis.
kolmas kiri (22.08.2005) Viimane kord, kui oli aega ja võimalust kirja saata, olime Lemtõ küla lähistel, Uhta ja Petšoora vahel. Pigem Petšoora juures. See oli 6 päeva tagasi. Meie reipalt alanud ja edenenud retkele tõmbas piduri peale talvetee, mille kohta kohalikud ütlesid, et seda pole viimased 15 aastat kasutatud ja suviti mitte kordagi.
teine kiri (22.08.2005) Täna on meie retke 8 päev. Istun sommide Unimogis, seljaga madala, kuid kiirevoolulise Lemju jõe poole ja tuletan meelde, mis viimastel päevadel juhtunud. Venemaal on viimasel ajal kõvasti tegeldud teede ehitusega, nagu meilgi enne valimisi ja meie reisi esimesed 4 päeva möödusid mööda asfalti sõites.Viiendal päeval pärast Kotlase linna ületasime laevaga tõugataval pontoonpraamil Võtshegda jõe ja paarikümne kilomeetri pärast olime metsavaheteel. See rõõmustas ilmselgelt minu kaasvõitlejaid, sest neli päeva asfaldil on tõelisele off-roaderile selgelt liig mis liig.
