Kunagi juhtus, et jalutasin oma vana tädiga mööda halli, novembrikuist Tartut. Udutas vihma, tänavad olid porised, vastutulevad inimesed kühmus ja mornid. Tahtsin just öelda, et on ikka vastik ilm küll. Vist ütlesingi.
Aga samal ajal juhtis mu tädi tähelepanu imekaunile kuldkollaste lehtedega vahtraoksale, mis taustal oleva maja karniisiga moodustas vaimustava värvikombinatsiooni. Ja lisas nagu muuhulgas: „Alati on midagi, mis rõõmustab...?
Nii ongi. Sa näed seda, mida Sa tahad näha. Kui tahad, ole ilma rõõmust. Aga kui tahad, võid ka ilma olla kurbusest ja masendusest.
Kuidas need targemad inimesed ütlevadki: „Kõik on sinus eneses.?
Ja veel: kes on meie mõtete ja tunnete peremees? Ega ometi miski ilm kuskil väljas? Ei. Ikka meie ise.
Mis ajab meid mõnikord närvi? Ega ometi teised inimesed? Ei, ikka meie endi mõtted.
Muidugi, halvad mõtted kutsuvad ligi ka samasuguseid mõtteid mõtlevaid inimesi ja olukordi. Ja siis võibki tunduda, et kõik on halvasti.
Aga noh, kuidas keegi tahab. Sellistest mõtetest võib ka vabalt ilma olla. Keegi ei sunni. Ise teed ju kõike.
Üks muinasjutt on, kus keegi teeb kellelegi ülekohut ja lisab juurde, et tema nimi on „Ise?. Kannatanu jookseb kaebama ja kui küsitakse, kes tegi, siis too seletab, et „Ise tegi!? – Nojah, arvavad teised. Mida tal siis kaevata, kui ise tegi.
Meil siin on täna eriti palav. Eile tuli paar tiba vihma.
Aga muidu on kõik hästi.
Tõnn Sarv, Tai
Ilmaolek (20.10.2005) Ilma olemine on tore. Ilma peal olemine, võiks ka ütelda. Lühidalt, ilmaolek. Ega selleks ju ole palju vaja, et olla. Suuremast jaost asjadest võib vabalt ilma olla. Näiteks muretsemisest. Või pabistamisest. Suurt kasu nendest pole ju. (Isegi mitte väikest.)
