Veel üks kultuurne päev
Pikk õhtu garanteeris meeldiva hommikuune ning lükkas lõpuks mu ärkamise täitsa normaalsele ajale. Pool üks ajasin kargu alla. Moskva preilnad olid ukse alt lükanud mulle mälestuseks Anira kalendri, mille üle ma väga tänulik olin. Pea oli üsna tihke kuigi olin terve öö lahtise aknaga maganud. Kuna olin eile ostnud koduse hommikusöögi, siis tegin kärmelt 3 ühes kohvi. Jälk aga parema puudumiselt käib kah. Ärgates leidsin Aleksilt sõnumi Intasse jõudmise kohta. See osa seiklusest on neil siis ka läbi ... . Helistasin. Nende parvereis oli kestnud 12 tundi, mis arvestades 100 kilti, ausõna peal koos püsivat pargast ja vastuvoolu kündmist on täitsa hea tulemus. Inta ümbrus, eriti põhja poolne osa, on valge – sinisetriibuline. Soo. Neil oli parasjagu nõupidu käimas ja lõplikku otsust tuleva kohta veel polnud. Vähemalt on nad koos kolaga kuival maal.
Veel eile õhtul ootasid Usa jõe kaldal Adzvavomi külas kohalikud hobused koos Põhjala Meestega praami.
Pilt: Aleksander Suur
Ilma selge sihita hakkasin alateadlikult mööda Nevskit Neeva poole tatsuma. Eile õhtul oli Moskva tirtsudega juttu Kunstkamerast. Sinna mu jalad mind ka vedasid. Teisel pool Neevat nägin suunaviita kuid edasi jäljed haihtusid. Küsisin tänavanurgal seisvalt Liba Peeter Esimeselt teed. Liba Pets juhatas mind väljapeetud liigutusega õige ukse suunas. Astusin kenasse, kerget sanremonti vajavasse neoklassitsistlikusse eesruumi. Juhindudes eileõhtusest soovitusest ütlesin kassamutile lakooniliselt “Adin?, millega hoidsin tubli 100 ruublit kokku ning asusin ausa “Venemaa kodanikuna? kultuuri enesesse imema. Pika nimetusega Peeter Suure nimeline Antropoloogia ja Etnograafia muuseum, mida tuntakse hästi ka algupärase nime Kunstkamera järgi. Tegelikkuses on Kunstkamera vaid tillukene osa suurest muuseumist. Väga korraliku ekspositsiooniga ülevaade Ameerika ja Aasia erinevatest kultuuridest. Aafrika, Austraalia ja Euroopa kohta ekspositsiooni ei olnud ja tõele au andes sinna majja ei oleks see ka ära mahtunud. Takseerisin eksponaate oma 3 tundi. Olekski vahtima jäänud, aga siis oleks ma Kunstkamera väljapanekust ilma jäänud, sest ajaraud näitas juba varajast õhtutundi. Kunstkamera on Peeter I meditsiiniline kollektsioon inimvärdjatest, aga sellest varsti. Teisest küljest on nii suurt ekspositsiooni ühe päevaga läbi võtta üsna lootusetu. Sama mõttetu nagu üritada parfüümipoes kahekümne viienda lõhna nüanssidest aru saada. Miskit ikka meelde jäi. Näiteks eskimote visketugi odale, mis pidi 3 kuni 4 korda viskejõudu juurde andma. Üks indiaanlane oli teinud seninägematu kuid samas geniaalse ahingu, mis nägi välja nagu tagurpidi kada, mille ühe haru külge oli seotud tahapoole suunatud luust kida. Aga aasia tegelinskid on lihtsalt jõhkardid kelle terariistade ette ei tahaks jääda. No näiteks kahe otsaga mõõk, mis tuuleveski kombel kenad seibid teeb. Või siis teraviku poolt “hargnev? nuga.
Kunstkamera Neeva ääres.
Aga nüüd siis “maiuspala? manu. Kunstkaamera ehk labaselt väljendudes freak show on tegelik alus Venemaa esimesele riiklikule muusemile mis asutati 1704. Tudeerides Hollandis laevaehituskunsti, sattus tsaar Peeter anatoomik Frederik Ryushi “Kabinetti?, kus olid välja pandud Ryushi enda meetodite järgi balsameeritud ja konserveeritud ning väga elutrrud “eksponaadid?. Valgustava tsaarina soovis ta nähtut ka oma kaasmaalastega jagada ning kollektsiooni tohtrihärralt ära osta. Tegelikkuses õnnestus see alles 20 aastat hiljem kui Peeter I jälle Amsterdami juhtus. Igal asjal on hind ja 30 000 kuldnat oli selle aja kohta piisavalt suur varandus selleks, et doktor Ryush oma elutöö oleks nõus maha müüma. Nii tassiski Peeter katseklaaside ja lahusepurkide kogu Piiterisse ning Esimene Venemaa riiklik muuseum võis külalistele uksed avada.
Liiga noored õpilased
Aga tagasi tänapäeva. Pilt mis avanes oli üsna ehmatav, need kes ekspositsiooni Piiteris või Tallinnas näinud, need teavad millest ma räägin. Kui mujal saalides oli kosta kerget jutuvada, siis selles saalis valitses hauavaikus, nagu surnuaedades ikka kombeks on. Väärarenguga looted ja imikud. Kahe näoga Jaanused, kahe peaga lapsed, kolme käega lapsed, 5 loodet ümber embrüo, 3 kuuse loote pea, 6 kuuse loote käsi, mis lõikekohast pitsikesega kaetud, kahe peaga lamba skelett, Peeter I arstiriistade karp ... . Selline valik ... . Unenäona mitte kõige teretulnum repertuaar. Peeter I arvates olid need kolm kogu, mille ta Euroopast kokku oli ostnud rahvale õpetlikud vaadata. Omamoodi pedagoogika, aga õpilasi oli palju. Vast kõige shokeerivamaks kogemuseks oli hoopis pilt, mis avanes mulle seal saalis. Umbes nelja aastane tütarlaps kes vaatas ainiti tõtt oma purgis oleva eakaaslase peaga. Mida see tirts võis sellel hetkel mõelda ning mida oskas selle tüdruku ema vastata tütre küsimustele? Või oli see hoopis kasvatusliku eesmärgiga näitusekülastus?
Meeleolu tõstmiseks käisin 3 korrusel asuvas Lomonossovi saalis, kus eelmiste sajandite teaduse tegemise riistad kenasti välja pandud olid nagu ka dokument, millega Ekateriina II oli Lomonossovile andnud Suure Mõisa, kus kuulus teadusemees hakkas värvilist klaasi tootma.
Tagasiteel leidsin lõpuks mõistliku hinnaga telefonilaadija, sest mingil arusaamatul põhjusel oli mu telefonil veel eluvaim sees kuigi juba teist päeva kisendas ta laadimise järele. Ilma telefonita oleks mu elu väga keeruline kui et mitte võimatu olnud. Teaduse ja tehnika revolutsioon. Sellest pole 15 aastatki kui ma rahatuna keset Paide linna suutsin sidest välja nuruda kaugekõne maakodu naabritele, et nood läheks ja kutsuks umbes poolekilomeetri kauguselt mu isa telefonile. Aeg lendab:).
Otsustav päev.
Esmaspäev, 5.september. Reisi 31. päev.
Kell 18:45 käivitas Eurolinesi bussijuht mootori ning ma hakkasin vaikselt kui kindlalt liikuma kodu poole. KODU poole. Nii lihtsalt läkski? Vaevalt küll?. Mulle oli 5 sügiskuu päev ette nähtud tihedat tegutsemist. Ärkasin hommikul veidi enne kaheksat, et enne OVIRi minekut jõuda läbi pangast ning maksta Venemaa riigikassasse 300 rubla. Seda makset saab teha vaid Hoiukassa mantlipärijas Sberbankas. Hüva on. Uurisin eelmisel õhtul Tjotja Rima lahke abiga hosteli ja OVIRi vahele jäävate Sberbankade asukohti. Leidsime 2 ja pool. Üks jäi teelt veidi kõrvale. Siin heaoluühiskonnas avatakse pangad kell 10, nagu OVIRgi. Arusaamatul põhjusel leidus üks Sberbank, mis avati juba poole kümnest. Super, super, super. Maksan papi ära ja siis kohe siuhti avamise ajaks passilauda. Arvestades mongolite hulka OVIRis on iga minut arvel.
Härra Maljunets jookseb edasi - tagasi
Tegin panga ees suitsu abiga aega parajaks, et täpse inimesena kell pool kümme sisse astuda. Täpselt pool kümme astusin luugi juurde kuhu Piiteri elanukud tasuvad oma kommunaalmakseid ja samas vajadusel ka valutsi saavad vahetada. Kopsikus istuv preili teatas mulle särasilmil, et ma ulataks reksvisiidid. Oot-oot. OVIRist öeldi, et Hoiupangas on kõik vajaminevad rekvisiidid olemas. “Ei ole? naeratas mulle neidis vastu. “Aga minge Liteinõi 7, neil on rekvisiidid ... “
Tore. Kindlustamaks oma rekvisiitide tagalat rühkisin passiosakonda, mis mäletatavasti asub Zahharevskaja 10, et sealt saada mingi lipik rekvisiitidega. Õnneks asub see suht lähedal.
Kuigi vastuvõtt algas kell 10 olid kell 9:40 kõik luugid lahti ja töö käis täie hooga. Ainult teenindatavaid polnud kui mitte arvestada todasama mongolit, kes siin juba reedel maailma pikimat avaldust kirjutas. Ikka veel kirjutas. Ilmselt suhtuti temasse juba kui OVIRi põhivarasse. Nii palju siis vastuvõtu aegadest ... .Vesiste spanjelisilmadega mundris daami ka polnud. Pärisin hetkel tegevusetult istuvalt luugidaamilt rekvisiite kuhu ma saaks raha kanda. Tema viipas loiult seinale – “Tam vsjo napishenno...?. Läksin infotahvli juurde kus oli rodu numbreid ja tähti. Ikka väga palju kirjamärke oli. Üritasin mööduvalt ametnikult selgust saada millised neist minu jaoks olulised on. Ametnikuproua, keda reedel nägin ühe luugi taga kodanike ja mittekodanike probleeme lahendamas vastas mulle selge häälega “Da ne znaaju ta,? ise seejuures hoogu lisades. No nii siin juba kord on, keegi ei tea mitte millestki midagi. Ja nii ma kirjutasingi näpuga järge ajades üles KÕIK tähekombinatsioonid ja numbrid mis tahvlil leidusid. Mõni neist peab ju klappima. Kogu see pull hakkas meenutama spioonifilmide paroodiat, mina Maxwell Smarti rollis. Olukord oli nii võrd totter, et ajas juba naerma. Elutähtsad shifrid taskus tuiskasin Litenõi 7 asuva Hoiukassa kontoora suunas. Saabusin täpselt avamiseks. Peale minu oli seda tähtsat sündmust veel 30 inimest tähistama tulnud. Igal tegelasel oma elutähtis mure. Peaasjalikult staazhikam kaader ehk siis inimesed kellel väga kiiret ei ole... Uuuiiii bliin, loodetavasti on seal rohkem kui 1 teenendav luuk, muidu istun siin täpselt nii kauakuni OVIR kinni pannakse. Õnneks mängis minu noorus hoopis minu kasuks, sest reageerisin kõige kiiremini viimase luugi avamisele. Mind ootas klaasi taga ruutmeetrises kopsikus tohutu suur tädi kes talle antud ruumi üsna täpselt ära täitis. Selgus, et Suurel Tädil olid vajalikud rekvisiidid olemas ja väikese lisatasu eest täitis ta ise blanketi. Nii oli vähemalt kindel, et susisevad häälikud ja numbrid sassi ei lähe. Vaatamata kümne kordsele üle küsimisele ja ette dikteerimisele sai Kaljumetsast ikkagi Maljunets. Nii kõleb ju nimi kuidagi loogilisemana.
Kurradi Spanjel
Papp makstud ja kõik vajalikud paaprid justkui olemas kimasin tagasi OVIRi. Spanjel oli kohal ja mongol jätkas oma romaani kirjutamist. Vesisilm vabanes ja astusin ette. Uurisin kas minu viisa olemasolu kinnitus on saabunud, mis peale ta nukralt naeratades kostis: “Oi, teie veel siin. Vaadake reedel hakkas ju tööpäev juba läbi saama, aga eks ma täna siis kindlasti faksin teie avalduse ära.?.
Kui vaade võiks tappa, siis oleks ma ilmselt mõrvasüüdistusega praegu kuskil Piiteri kinnimajas. No mida p****t t*********i!!! Jäi ju selge jutt, et ta saadab reedel kohe minu humoreski ära ja üritab teha kõik selleks, et võimalikult kiiresti vastus saada. Seda ma muidugi talle ei öelnud, sest mulle antud selged käitumise juhtnöörid olid mul selgelt meeles.
Minu küsimusele, millal siis midagi juhtuda võib, vastas ta: “No selle nädala jooksul tahaks ikka vastuse kätte saada.?. No kuulge, Proua Spanjel, süüdake ennast mõlemast otsast. Mõtlesin omaette. Ei oska sellise peale vihastadagi. Erinevatel inimestel liigub aeg väga erinevat moodi. Kunagi töötasin koos ühe daamega, kes vaatas kuidas teod viuh ja viuh mööda kihutavad.
Siin aitab ainult kiirviisa. Tänasin teda viisakalt ja jätsin ta minu dokumentidega tegelema, sest ega see kiirviisa saamine ka nüüd päevselge ei ole. Helistasin kohe konsulaati, kus mind ühendati abikonsul Riinaga. Ta oli kursis minu murega ja oli ka midagi kuulnud sellest Pulkovo 2 välja antavast kiirviisast. Lubas uurida ja koha tagasi helistada. Minul soovitas ta saatkonna poole tüürima hakata. 10 mintsa pärast saingi kõne ning kuulsin oma suureks rõõmuks, et asjad liiguvad. Kuidagi uskumatuna tundus see lugu. Tatsasin rahulikult Tshernõshevski metroojaama ja sealt väikese liinivahetusega jõudsin Gorkovosse.
Lihtsate Asjade Suur Tähendus
10 minti jalutamist ja olingi saatkonnas. Võeti lahkelt vastu ja pandi kööki istuma. Lihtsad asjad olid saanud hoopis teise tähenduse. Ma ei uskunud, et kohv EESTI piimaga võib nii hea olla. See oli emotsionaalne orgasm. Lappasin ahnelt Postimeest, mis tõsi küll oli reedene kuid minu jaoks polnud ju erilist vahet. Viimast eestikeelset ajalehte olin näinud kuu aja eest Vaalimaa piiripunkti poes. Lugesin Eesti Ajalehte, luristasin kohvi Eesti Piimaga ja tundsin ennast paganama hästi. Enam ei tundunudki taskurätikutäis kodumaa mulda, mida Lydia Koidula endaga Kroonlinna kaasa võttis nii väga totrana?. 2 tundi lendas nagu niuhti. Kell kolm teatati, et Konsuli saadetud noot oli läbinud Vene välismini sõela ja jõudnud Pulkovo 2 konsulaarpunkti. Ma oleksin tahtnud need inimesed üle kullata, kes mind ketikoera staatusest päästsid. Tänasin ette taha ja tuiskasin nagu uuestisündinud raske raha eest lunastama oma piletit vabadusse. Metrooga Moskovskaja jaamani ja sealt edasi marsaga number K – 13 lennujaama. Moskovskajast ostsin igaks juhuks 3 zhetooni, sest olin näinud millised on Piiteri tipptunni metroopiletisabad ning pärast ei jäänud muud üle kui oma nutikust kiita. Pärast väikest otsimist ja segadust kohtusin soliidse härraga. Mind juba oodati ja ma olin meelitatud. Ulatasin talle oma tagasipöördumistunnistuse ja krediitkaardi, millelt 150 taala välja imetakse ning tema andis mulle vahetuskaubaks ankeedi, mille pidin viisa vormistamise ajal ära täitma. Paberid peava ju ikkagi korras olema. 10 mintutit hiljem nägin ihaldusväärset kleebist, mis oli küll natukene suurem kui tagasipöördumistunnistuse viisaleht. 5 päeva taak langes 10 minutiga.
Ring saab täis
Nüüd padavai tagasi hostelisse ja sealt edasi bussi peale. Rima vana vampiir kasseeris 4 üle aja läinud tunni eest, mis mu asjad toas seiseid, veel 205 rutsi. “Merkantilnõje ...? kostis ta selle peale. Tänasin pakutud peavarju eest. “Tulge jälle? naeratas ta mulle. “No posmootrim seda asja...? Iga liigutuse eest 5 päevaselt kundelt raha välaj imeda tundus mulle kuidagi lühinägelik. Paratamatult meenus Irkutski Ljoonja, kes viimasel minutil suutis raha pärast oma margi täis teha. “Merkantilnõje ... “.
No pohh, pohh. Nüüd on koju minek ja muul polegi eriti vahet. Kott selga, käekott ümber kaela ja punuma. Pärast 10 minutilist jalutamist oleks pidanud juba Ploshad Vosstajania olema. Aga võta näpust, inimesei jäi hoopis justkui järjest hõredamaks. Persse!!! Olin astunud jälle sama reha otsa, kuhu olin juba 3 korda komistanud. Hosteli hoovist läks välja 2 kangialust: otse Liteinõle ja paremale Nevskile. No ma olin muidugi uljalt otse kimanud ja oma arvates Nevskile astunud ning kohe usinalt vasakule metroojaama poole kõmpima hakanud. Tegelikkuses sammusin väärikalt möödetud sammul Nevskist eemale. Palju õnne kuradi kana! Palju õnne!!! Sama tee tagasi oma kompsudega ja siis veel sama pikk maa edasi, mööda päris Nevskit. Lisaks veel tipptund, kus jalakäijad kulgevad rahulikult tihkes massis...
Ploshad Vosstajanijale jõudes sain ma aru kui õige otsuse ma olin teinud kui ostsin metroozhetoone perspektiivitundega. Järts oli vähemalt 20 minutiline. Lasin uhke näoga oma zhetooni pilusse ja astusin eskalaatorile. Edasine on kõik juba kirjeldust mitte vajav. Ostsin ühe ploki soodsat Salemit ja Baltika 7, mida praegu siin luristan. Vaatame mis siis piiril saab.
Viisa saamiseks läks siis kokku 6 päeva. Ja me räägime kiirviisast. Asjata ei öelda, et ära Venemaal passi kaota. Ausõna, sellel jutul on tõetera sees.
Kell 22:35 olen tagasi kodumaal. Vene piirivalvuriproua tudeeris kahtlustavalt minu kõige kõrgemat isikut tõendavat dokumenti ja lasi mul ikkagi minna. Eestis korjas patsiga piirivalvur kõikide dokumendid kokku ning minu oma nähes ilmus piirivalvurionu näolekaastundlik pilk, millele järgnes küsimus: Kas kaotasite Venemaal passi ... .
Ma oleks tahtnud teda kallistada.
Ekstreemne puhkus Siberis. Üheksas kiri (29.11.2005) Peaaegu kodus Peterburis otsustasin mitte seiklema hakata ning võtta takso. Mäletasin, kuidas Baikalilt tulles leppisime kohalike piraatidega kokku hinna, mis oli küll krõbe kuid nelja peale täitsa talutav. Nüüd leppisin endaga kokku, et üle tonni taksistile ei maksa. Seegi on jube palju. Nagu hiljem omal nahal kogesin, oleksin väikese jalutuskäigu-, bussi ja metrooga saanud täpselt 40 korda odavamalt hakkama. Aga kuna minu peas oli juurdunud arusaamatu veendumus, et halvimal juhul olen homme kodus, siis ruubleid härra ei lugenud:)
Ekstreemne puhkus Siberis. Kaheksas kiri (29.09.2005) Passiasendaja jahil Toanaabrite äratuste soovikontsert algas pool seitse. Visuaalne inventuur kinnitas, et kõik asjad alles. Ainus mis puudu, oli deodorandimees. Vara üles, hilja voodi. Kobisin tshetsheenitari soovitusel viis enne poolt kaheksat bussi ootama. Jõudsin koos tööleminekut ootavate uniste neftjannikutega koos ühe suitsu teha ja juba tuligi buss. Nagu nõiaväel ilmus ei tea kust tshetsheenitar, kes läks minu eest bussijuhile kostma, et nad mind ikka õiges kohas maha juhataksid. Bussis istuv turvamees kahtles, kas passilaud mitte täna kella kahest alles ei avata. Venemaal pidi uue passi saamiseks minema vähemalt kuu. Astusin MVD ja miilitsa maja ees maha veidi enne kaheksat. Kolmekorruseline kast, millel suurt erinevust tavalise koolimajaga ei olnud, oligi minu armu- või hirmu pesa.
Ekstreemne puhkus Siberis. Seitsmes kiri. (27.09.2005) Suured loomad ja head inimesed. Minu 24. reisipäeva hommik ei erinenud ilma poolest suurt milllegi poolest. Palavus tappis juba hommikust, kuigi oli juba 29.august ning peaks juba mitmendat nädalat vihma kallama ja temperatuurgi olema vähemalt poole võrra tagasihoidlikum. Aga võta näpust, erand kinnitab reeglit. Muus mõttes oli hommik täiesti teistsugune. Ärkasin tavalisest kolm tundi hiljem ehk veerand kümme, linade vahel voodis ja minu ümber ei olnud harjumuspäraseid nägusid. Vaid võõrad, kuid head inimesed. Ja ma olin teel tagasi, mis tekitas sees segaseid tundeid. Tore on koju tagasi minna, kuid valus on plaani katki jätta. Eeeh, sellele ei ole vaja mõelda. Elu on minu eest teistmoodi otsustanud. Väike mure passi pärast näris vaikselt hinge, aga katsusin sellest üle olla. Lahendamatuid olukordi ei ole, läheb ilmselt rohkem aega ja raha, aga kogemused mis ma sellega on arvatavasti seda väärt. Sedasi lohutasin ennast:)
Ekstreemne puhkus Siberis. Kuues kiri (17.09.2005) Pühapäevasportlane maratonil. Pühapäeva hommik oli tõeline pühapäevahommik. Ärkasime nagu ikka pool seitse ja käputäis minuteid peale. Kobisin koikust välja, ringutasin ja tegin oma öise otsuse teatavaks. Minu kaasvõitlejad mõistsid mind. Sõime rahulikult hommikust kartuliputru, taustaks sommide saagide undamine. “Tõenäoliselt on see tõesti kõige mõistlikum lahendus,? arvas Aleks. Istusime korra veel kaardi taha, pildistasin oma videokaameraga läppari ekraanilt kaarte ja toksisin oma GPSi sisse mõned pöördepunktide koordinaadid. Sees oli teadmatusse minemise õhin ja tühjus. Emotsionaalselt oleks ihanud edasi liikuda, kuid reaalne elu pani mind teisiti paika.
Ekstreemne puhkus Siberis. Viies kiri. (14.09.2005) Olen nüüd lõpuks tagasi armsal kodumaal. Pärast seikluste settimist on ebaoluline loodetavasti peast lahkunud ning seega on lootust, et jutt tuleb kontsentreeritum. Igal juhul avastasin endas grafomaani, kes kolmekümne kahe päeva jooksul kribas täis kaks kladet, mida ma siin nüüd jõudumööda olen arvutisse ümber toksinud. Igal juhul tänan soojade sõnade eest.
Kirjad Siberist. Neljas kiri (24.08.2005) 18 päev. Tundras ülalpool polaarjoont. Usinski ja Inta vahel… . Imelik on see tehnoloogia areng. Istud siin keset tundrat - vaevakased, ülikitsad põhjala kuused ja naljakaid hääli tegevad kakulised ümberringi, neljandat päeva GSM levipiirkonnast väljas ja saadad piltidega reisikirja. Aga sama uskumatuna tundus kunagi seegi, kui suvekodu heinamaalt sai NMT telefoniga Tallinnasse helistatud. Üsna vaevaline ta on, aga kunst kuulub rahvale. Läppar viskab ennast iga viie minuti tagant välja ja piltide saatmine üle sati pole ka teab mis kiire ja valutu protsess. Aga siis, kui arvuti jälle kräshib, kerid autoakna alla, paned pläru põlema ja hingad karget sügisõhku läbi metntoolsuitsu filtri sisse. Meil on siin praegu temperatuur nullis.
kolmas kiri (22.08.2005) Viimane kord, kui oli aega ja võimalust kirja saata, olime Lemtõ küla lähistel, Uhta ja Petšoora vahel. Pigem Petšoora juures. See oli 6 päeva tagasi. Meie reipalt alanud ja edenenud retkele tõmbas piduri peale talvetee, mille kohta kohalikud ütlesid, et seda pole viimased 15 aastat kasutatud ja suviti mitte kordagi.
teine kiri (22.08.2005) Täna on meie retke 8 päev. Istun sommide Unimogis, seljaga madala, kuid kiirevoolulise Lemju jõe poole ja tuletan meelde, mis viimastel päevadel juhtunud. Venemaal on viimasel ajal kõvasti tegeldud teede ehitusega, nagu meilgi enne valimisi ja meie reisi esimesed 4 päeva möödusid mööda asfalti sõites.Viiendal päeval pärast Kotlase linna ületasime laevaga tõugataval pontoonpraamil Võtshegda jõe ja paarikümne kilomeetri pärast olime metsavaheteel. See rõõmustas ilmselgelt minu kaasvõitlejaid, sest neli päeva asfaldil on tõelisele off-roaderile selgelt liig mis liig.
