On kolmapäev. Kell on Eesti aja järgi veerand 12. Oleme jõudnud otsaga saja meetri kaugusele kodusest Eestist. Seisame Koidula piiripunktis. Veel Venemaa poolele, üks punktidest on läbitud, ees on veel kaks. Kaua nende läbimine kokku aega võib võtta, ei oska keegi aimata. Kuivõrd autode järjekorda ei ole, siis peaks ju minema kärmelt, ent see on ju Venemaa. Veel värskelt on meeles Narva sillal veedetud kuumad tunnid Vene piirivalvurite bürokraatia parimate näidispalade seltsis. Kuid nüüd algusest...
Kui eilse paradiisiranna Peipsi järve idakaldal endast maha jätsime põrutasime mööda rannikuäärt edasi. Mööda teed, mida ilmselt kasutati viimati aastaid tagasi. Vaevalt oli aimatavad mingidki sõidujooned. Jäime paar korda ka mutta kinni, ent meile oli see ju lausa mõnus. Sai jälle vintsida. 
Kuid siis ilmus justkui ei-tea-kust välja tõeline kunstiteos. Puude tagant kerikisid esile väga ilusad kiriku sibulakuplid. Otse Peipsi järve kaldal, kuplid päikese käes heledaks pleekinud puulaastudest ja seinad kaetud piimvalge krohviga. Umbes nagu ammustes ajalooraamatutes. Kaunis!
Läksime julgelt kaema! Koheselt leidus ka kohalik suvitaja, kes meile rääkis justnagu automaadist tulistades ära kogu selle kiriku ajaloo. Selgus, et tegemist on 14. sajandi lõpus ehk Vene tsaari Ivan Julma ajal ehitatud vene õigeusku kabeliga, millel on väga oluline tähendus ajaloos. Nimelt oli ta arhitektuurilt prototüübiks paljudele teistele nii Peispsi järve ääres kui mujal asunud kabelitele.
Lausa müstilisena kõlab, et veel 19. sajandi keskpaigus mahtus sellesse palvelasse ligi 600 inimest. Ehkki kahtlane on see ka kabeli enda suuruse pärast – pinda on seal vaid sadakond meetrit, ei ole see kõige olulisem. Nimelt on müstiline see, et see usukants seisab keset täiesti tühjaks jäetud küla, kus rohi on kasvanud vöökõrguseks ning kuhu pääseb ligi tõepoolest üksnes maasturitega.
Nagu meie visiidi hetkel kabelit väisanud isa Mihhail väitis elanud selles külas veel 1857. aastal 2500 inimest, mistõttu oli 600 inimese saabumine pühapäevasele palvusele täiesti tavaline. Nüüd on külas aga üksnes kolm-neli perekonda, kes Peipsi järve ääres elavad nii suvel kui talvel. Kõik ülejäänud on vaid suvitajad. 
Küsite, et kuhu need inimesed kadusid? Põhjus on lihtne. Kommunistlik revolutsioon 1917. aastal ja Stalini režiim muutsid Venemaa ühe kõige iidsema kabeli ühe hetkega kaubalaoks ja palvela suleti. Aja möödudes kolisid ka inimesed külast mujale ja nii on täna võimalik palvela juurde pääseda tõepoolest üksnes maasturitega.
Mis on kummaline. Oma reisi jooksul olema kohanud väga palju, ja siikohal me tõesti ei liialda, kõikvõimalikke erinevadi ausambaid, monumente ja mälestusmärke. Ka selle iidse palvela juures oli üks järjekordne ausammas II Maailmasõjas hukkunutele. Hukkunud punasõduritele püstitatud mälestumärke leiab teede äärest vahel aga lausa iga paarisaja meetri tagant. Enamus neist on aga trööstitus olukorras, kus raudrohi on kasvanud üle meetri ja ühtegi märki pole, et keegi oleks viimase viie aasta jooksul sinna kas või ühe lilleõie viinud. Kuid edasi...
Tänane päev on vaieldamatult kordumatu vähemalt ühe inimese jaoks. See on Karl Vaht. See 85-aastane vanahärra Peipsi järve kaldalt võttis meid oma taluhoovil vastu sõnukirjeldamatu üllatusega. “Ma pole eesti keeles rääkinud juba 70-aastat,? ütles ta sulaselges meie kodumaises keeles.
Leidsime selle vanahärra tänu isa Mihhailile, keda kohtasime iidse palvela juures ja kes oli ääretult meelitatud meie visiidist Venemaale. Veetsime mesindusest elatuva Karl Vahti seltsis pea kaks tundi. Tal oli millest rääkida. Kuulasime ära kogu tema elutee, mis on täis olnud väga huvitavaid käänakuid. Alates poisikesepõlve näljast, külmast, emast ja isast lahutamisest, vangipõlvest Saksamaal, esimesest visiidist ja seejuures väga karmist visiidist Eestimaale jne. 
Ta tahtnuks rääkida meiega rohkem. Seda oli ilmselgelt näha tema näost. Te venitas igat oma lauset kilomeetripikkuseks, põimis ühte teemasse kolm-neli uut mõtet, siis arendas neid ja lõpuks naasis väga tähelepanelikult esimese juurde tagasi. Just nagu sooviks meid kinni hoida.
Ilmselt nii see oligi, sest kui me tema taluhoovilt lahkusime oli Karl Vahti silmades pisarad. Väikesed, kuid siiski. Silmnähtavalt oli tal kurb, et pärast 70 aastast taaskohtumist oma emakeelega jäi selle praktiseerimine talle niivõrd lühikeseks.
Ausalt öeldes kahvatus selle külaskäigu kõrval kõik muu, mis täna meid Peipsi järve ääres ootas. Märkimisväärseks võiks ehk nimetada veel vaid külaskäiku Gdovi linna ajaloomuuseumisse, mille pida üritas meilt iga liigutuse eest raha kasseerida; visiiti sama linna 1431. aastal ehitatud linnuse varemetesse, kus saime aru, et tualetikultuur ei ole veel 21. sajandil jõudnud kõikide venemaalasteni; külapoodi, kus meile müüdi otse vaadist punast veini, seda pumbati nagu ketšupit pudelist meie anumasse ja kuna mujal pole midagi sellist kogenud, siis vaatasime seda ilmaimet suu lahti. Aga vein oli see-eest ise supermõnus. Piirituse baasil ja suhkruga!
Kell on nüüd Eesti aja järgi viis minutit enne südaööd. Passime endiselt Koidulas ja nagu arvata oli, on piduriks Vene piirivalvurid. Oleme selle kolmveerand tunni sees liikunud vaid 30 meetrit. Kõik! Mis saab täna öösel ja homme päeval, sellest lugege aga juba järgmistest amatöör-ekspeditsiooni “Eesti lipp ümber Peipsi? reisikirjadest.
Eesti lipp über Peipsi. Teine päev. Reisikiri (20.06.2006) Teisipäev! Kell on 17.52 Eesti aja järgi. Me otsustasime nimelt, et meie ekspeditsioon lähtub sellest! Oleme just Peipsi ääres., kuid juba Venemaa poolel. Oleme kaks tundi liivarannas puhkust nautinud. Ujunud, lobisenud, ujunud, siis katla üles löönud ja frikadellisuppi söönud, siis jälle ujunud ja lihtsalt nautinud. Siin on tõepoolest ilus. Oleme kohas, kus Narva jõe suudmeni jääb paar kilomeetrit. Puhas liivarand, justnagu kusagil eskootilistes riikides, paraktiliselt täiesti inimtühi, Kohe-kohe sõidame edasi, et õhtuks jõuda Gdovi linna lähedale laagrisse. Kuid nüüd kergelt eisest õhtust. Passisime Vene-Eesti piiril siis kokku neli tundi enne kui lõpuks idapiiri taha pääsesime. Kolm erinevat posti Vene piirivalvureid ja tolliametnike kõik tahtsid midagi. Peamiselt aga vist raha, sest üks kodanik küsis vaid pidevalt ühte: “Sto rublei!?Ent aitab sest piirist.
Eesti lipp ümber Peipsi. Esimene päev. Reisikiri (19.06.2006) On esmaspäev. Kell on 16.11. Piirilinn Narva on õnnelikult võetud. Tõsi, ta oli võetud juba kaks ja pool tundi tagasi, kuid nagu ettearvata oli saime 21. tehnikasajandil tunda oma nahal nõukogudeaegse bürokraatiameisterlikkuse parimaid puuteid.Istusime nimelt kaks tundi Narva äärelinna “ostojankas? ehk parklas, kus üks erafirma annab sulle väravasuul pisikese metallist plaadikese. Milline nostalgia, üsna sarnaseid kooli tööõpetustunnis vermitud plaate anti kultuurimajapidudel riietehoius. Siin, piiril, toimib see piiriületuse järjekorranumbrina. See näpus tuleb parklas passida, kuni ühest mögafonist karjutakse midagi.
Eesti lipp ümber Peipsi (14.06.2006) 2006 aasta 18.juuni pärastlõunal stardivad 6 Eesti maastikuautot teadaolevalt esimesele ekspeditsioonile ümber Peipsi järve ning tingimuseks on sõita nii veepiiri lähedalt minevaid teid pidi kui vähegi võimalik. Ajaloolise Ekspeditsiooni eesmärk viia Eesti lipp esimesena ümber Euroopa suuruselt neljanda järve, tutvuda kohaliku kultuuriga ning vaadata Peipsi järvele idakaldalt. Kogenud eesti seiklusturismi korraldajate ja Eesti Off Road klubi ühisele ekspeditsioonile läheb 4 Suzuki Jimnyt, üks kolmeteljeline Volvo C303 6x6 ja üks Unimog. Ekspeditsioni pikkuseks on arvestatud 5 päeva ja orienteeruvaks kilometraazhiks 1300 kilomeetrit.
