Tõeline põrgu on lahti. Kõik meie autod on täies saatana enda käsilasi. Nad pinisevad nagu hullud. Neid on nii palju, et sellel nii-l peaks olema tuhat i-d. Tõeliselt õudne on. Ausalt. Tapad kolm tükki ära saadetakse juhtimiskeskusest kuus pinisejat asemele. No nii ta vähemalt tundub.
Need on parmud. Meie reisi lahutamatud kaaslased. Tapa või ära tapa, kuid lahti neist ei saa. Veel hullemad on aga kihulased. Sellised pisikesed sääselised. “Tänu? neile on meie uneaeg iga öö väga napp, sest need põrgulised ronivad sisse isegi kõige pisemast august. Olgu see siis telgiukse peenete aukudega võrk või magamiskotile ümbe kistud spetsiaalne sääsekaitse atribuut. Nad tulevad igalt poolt läbi.
Nii on täiesti tavaline, kui meie laagripaikades kostuvad öösel ootamatud karjatused ja keegi pärast pooletunnist vähkremist magamiskotist välja kargab, kurja näoga hulga vandesõnu tulistab ja oma aseme teise kohta transpordib. Lootus, et mujal on parem, on loomulikult lollidele. 
Kuid aitab neist tiivulistest. Eks see ole palava suve paratamatu osa, et meie kehadel on sadakond punast punni, kust needsamad “saatana sigitised? on käinud doonoriverd ammutamas. Kõik sügeleb ja veritseb!
Kõik selle kaalub aga üle meie ekspeditsioonil nähtu. Jätsime eile täiesti mainimata, et oleme nüüd isiklikult seisnud kohas, kust 1242. aasta aprillis hakkasid Peipsi järvele liikuma suurvürst Aleksandr Nevski väed, et purustada Maarjamaa sama sajandi hakul anastanud orduvärd.
Selles pisikeses külas Peipsi järve kalal seisab nüüd suur Nevski büst. Tõsi, erinevaid monumente on seal teisigi. Näiteks kaks neist püstitatud punaväelastele, kes hukkusid II Maailmasõja lahingutes. Kuid nagu ühes varasemas reisikirjas mainisime, on selles suursõjas hukkunud punaväelastele pühendatud ausambaid siin kohati iga paarisaja meetri tagant. Enamus neist aga rohu sisse uppunud ehk maha jäetud. 
Aga siin on ilus. Tõepoolest. Sa võid kihutada kümneid kilomeetreid nii, et sa ei näe mitte ainsamatki inimest, maja või muud märki elutegevusest. Üksnes mets, mets ja veel kord mets. Seejuures, mida lähemale lõuna poole, seda künklikumaks see vaade muutub. Nii nagu Lõuna-Eestis.
Tähelepanuväärne on muideks see, et reisi jooksul ei ole me kordagi märganud mitte ainsatki piirivalvurit, kes piiritsoonis tunneks huvi meie vastu. Korra juba arvasim, et nüüd on see käes. Keset paksu metsa seisis järsku “Stop? märk ning teadetetahvel, et kohe algab dokumentide kontroll, kuid...
Nagu paljud pisikesed puutarekesed ja väga ilusad kirikud Peipsi järve ääres, nii oli ka see piirivalvurite putka maha jäetud. Et kunagi seal siiski midagi toimus, kinnitas üks puust voolitud must-valge sau, mille putka laualt leidsime. Samuti naljakad aruanded vahtkonna üleandmisest-vastuvõtmisest, kus muuhulgas igal hommikul anti allkirjade vastu üle sellised piirivalvurite olulised töövahendid nagu lumelabidas, tool, kirves ja püramiid ehk relvakapp. Viimane kanne tehti sellesse žurnaali 1990. aastate lõpus ja neid oli tõepoolest koomiline jälgida. 
Mida lähemale Pihkvale, seda tihedamaks läheb aga asustus. Tõsi, oleks see siis miskit ilusat ja vaatamisväärset! Kahjuks näib kõik väga pilla-palla, must, prügine, suvaliselt ehitatud ja rajatud. Nii ei kavatse me siin peatuda, sest pilt võrreldes Pepsi kaldaga on tõepoolest trööstitu. Ja ega me ei tulnudki linna. Me ju tulime magamiskottide, telkide ja hommikusel lõkkel keedetud pudru saatel nautima loodust. Linnad puhaku!
Kuid ma kordan. Kõik oleks ülimalt super, kui ainult neid põrgulisi sääski, parme või muid pisikesi tiivulisi ei oleks. Need ajavad tõesti hulluks.
Järgmiseid rindeteateid meie võitlusest nende olevustega võite lugeda aga juba varsti, sest meie amatöör-ekspeditsioon “Eesti lipp ümber Peipsi? jätkub. Kahjuks aga mitte enam väga kaua. Seniks aga püsige lainel.
Eesti lipp ümber Peipsi. Kolmas päev. Reisikiri (22.06.2006) On kolmapäev. Kell on Eesti aja järgi veerand 12. Oleme jõudnud otsaga saja meetri kaugusele kodusest Eestist. Seisame Koidula piiripunktis. Veel Venemaa poolele, üks punktidest on läbitud, ees on veel kaks. Kaua nende läbimine kokku aega võib võtta, ei oska keegi aimata. Kuivõrd autode järjekorda ei ole, siis peaks ju minema kärmelt, ent see on ju Venemaa. Veel värskelt on meeles Narva sillal veedetud kuumad tunnid Vene piirivalvurite bürokraatia parimate näidispalade seltsis. Kuid nüüd algusest...
Eesti lipp über Peipsi. Teine päev. Reisikiri (20.06.2006) Teisipäev! Kell on 17.52 Eesti aja järgi. Me otsustasime nimelt, et meie ekspeditsioon lähtub sellest! Oleme just Peipsi ääres., kuid juba Venemaa poolel. Oleme kaks tundi liivarannas puhkust nautinud. Ujunud, lobisenud, ujunud, siis katla üles löönud ja frikadellisuppi söönud, siis jälle ujunud ja lihtsalt nautinud. Siin on tõepoolest ilus. Oleme kohas, kus Narva jõe suudmeni jääb paar kilomeetrit. Puhas liivarand, justnagu kusagil eskootilistes riikides, paraktiliselt täiesti inimtühi, Kohe-kohe sõidame edasi, et õhtuks jõuda Gdovi linna lähedale laagrisse. Kuid nüüd kergelt eisest õhtust. Passisime Vene-Eesti piiril siis kokku neli tundi enne kui lõpuks idapiiri taha pääsesime. Kolm erinevat posti Vene piirivalvureid ja tolliametnike kõik tahtsid midagi. Peamiselt aga vist raha, sest üks kodanik küsis vaid pidevalt ühte: “Sto rublei!?Ent aitab sest piirist.
Eesti lipp ümber Peipsi. Esimene päev. Reisikiri (19.06.2006) On esmaspäev. Kell on 16.11. Piirilinn Narva on õnnelikult võetud. Tõsi, ta oli võetud juba kaks ja pool tundi tagasi, kuid nagu ettearvata oli saime 21. tehnikasajandil tunda oma nahal nõukogudeaegse bürokraatiameisterlikkuse parimaid puuteid.Istusime nimelt kaks tundi Narva äärelinna “ostojankas? ehk parklas, kus üks erafirma annab sulle väravasuul pisikese metallist plaadikese. Milline nostalgia, üsna sarnaseid kooli tööõpetustunnis vermitud plaate anti kultuurimajapidudel riietehoius. Siin, piiril, toimib see piiriületuse järjekorranumbrina. See näpus tuleb parklas passida, kuni ühest mögafonist karjutakse midagi.
Eesti lipp ümber Peipsi (14.06.2006) 2006 aasta 18.juuni pärastlõunal stardivad 6 Eesti maastikuautot teadaolevalt esimesele ekspeditsioonile ümber Peipsi järve ning tingimuseks on sõita nii veepiiri lähedalt minevaid teid pidi kui vähegi võimalik. Ajaloolise Ekspeditsiooni eesmärk viia Eesti lipp esimesena ümber Euroopa suuruselt neljanda järve, tutvuda kohaliku kultuuriga ning vaadata Peipsi järvele idakaldalt. Kogenud eesti seiklusturismi korraldajate ja Eesti Off Road klubi ühisele ekspeditsioonile läheb 4 Suzuki Jimnyt, üks kolmeteljeline Volvo C303 6x6 ja üks Unimog. Ekspeditsioni pikkuseks on arvestatud 5 päeva ja orienteeruvaks kilometraazhiks 1300 kilomeetrit.
