No vot. Nüüd võib jääda mulje, et läksime oma Eesti lippudega juba teisele ringile ümber Peipsi või kadusime segastel asjaoludel sootuks orbiidilt, sest eetris on olnud mitu päeva vaikust.
Tegelikult oleme tänaseks juba kõik õnnelikult oma kodudes tagasi ja ilusti kõik välja puhanud. Lihtsalt kodusel Eestimaal tähistatud jaanipäev ning reisijärgne rammestus võtsid oma. Nii hilines ka viimase reisikirja saatmine.
Me vabandame. :)
Oma viimasel ekspeditsiooni päeval pühendasime Eestimaa avastamisele.
Peatusime Saatses, kus kohtusime imearmsa vanaproua Veeraga. Too 78-aastane memm rääkis setu keeles meile oma loo. Selle, kuidas ta erinevalt teistest setudest õukat ei armasta. Ansast ehk puskarist rääkimata. Memmele istub ikka see puhtaim Eesti oma riigiviin.
Ja siis ta laulis. Ilma mingi valehäbita puhtal häälel loo jaanipäevast. Siis aga õpetas linnameestele, kuidas ikka seda õiget jaanipidu tähistada tuleb.
Teda siin tsiteerida on üsna võimatu, sest meie setokeele oskused on ikka üsna nadid. Oleks ju piinlik eksida.
Edasi põrutasime mööda Eesti piiri Värska poole. Ujusime pisikeses järves, kus vaid mõnekümne kätetõmbe kaugusel asus Vene piiripost. Ehkki piirivalvureid näha polnud, otsustasime mitte riskida ja hoidsime kodumaa poole.
Lõuna-Eesti kuppelmaastik on aga superilus. Just siis, kui põrutada mööda kõige piiriäärsemaid teid läbi metsa. On täiesti tavaline, et kõrgete puudelatvade vahelt kerkib järsku nähtavale mäeküngas, mille tipus taluke.
Tõsi, kahjuks maha jäetud. On uskumatu, et mõni kodumaalemb pole seda kohakest siin piltilusal künkal veel ära ostnud ja üles vuntsinud.
Läbi Värska, kus maitseme setude rahvusroogi, põrutame Räpinasse. Sealt edasi aga ikka mööda kõige järveäärsemaid metsateid, kuniks Meerapalus tunnistame kui ühest suust, et nüüd on see siis tehtud. Eesti lipp on viidud õnnelikult ümber Peipsi järve. Me täitsime oma missiooni.
Ja veel enamgi. Me silmaring on aga märksa avaram, sest saime seda, mida ei osanud oodata. Eksootikat, meeletult ilusat loodust, ajalugu omaenda peopesal, ääretult lahkeid inimesi ja loomulikult piltilusat paradiisiranda Peipsi järve idakaldal. Seal, kus jaanipäeva eel liikus Eesti trikoloor. Meie oma.
Eesti lipp ümber Peipsi. Neljas päev. Reisikiri (22.06.2006) Tõeline põrgu on lahti. Kõik meie autod on täies saatana enda käsilasi. Nad pinisevad nagu hullud. Neid on nii palju, et sellel nii-l peaks olema tuhat i-d. Tõeliselt õudne on. Ausalt. Tapad kolm tükki ära saadetakse juhtimiskeskusest kuus pinisejat asemele. No nii ta vähemalt tundub. Need on parmud. Meie reisi lahutamatud kaaslased. Tapa või ära tapa, kuid lahti neist ei saa. Veel hullemad on aga kimalased. Sellised pisikesed sääselised. “Tänu? neile on meie uneaeg iga öö väga napp, sest need põrgulised ronivad sisse isegi kõige pisemast august. Olgu see siis telgiukse peenete aukudega võrk või magamiskotile ümbe kistud spetsiaalne sääsekaitse atribuut. Nad tulevad igalt poolt läbi. Nii on täiesti tavaline, kui meie laagripaikades kostuvad öösel ootamatud karjatused ja keegi pärast pooletunnist vähkremist magamiskotist välja kargab, kurja näoga hulga vandesõnu tulistab ja oma aseme teise kohta transtpordib. Lootus, et mujal on parem, on loomulikult lollidele.
Eesti lipp ümber Peipsi. Kolmas päev. Reisikiri (22.06.2006) On kolmapäev. Kell on Eesti aja järgi veerand 12. Oleme jõudnud otsaga saja meetri kaugusele kodusest Eestist. Seisame Koidula piiripunktis. Veel Venemaa poolele, üks punktidest on läbitud, ees on veel kaks. Kaua nende läbimine kokku aega võib võtta, ei oska keegi aimata. Kuivõrd autode järjekorda ei ole, siis peaks ju minema kärmelt, ent see on ju Venemaa. Veel värskelt on meeles Narva sillal veedetud kuumad tunnid Vene piirivalvurite bürokraatia parimate näidispalade seltsis. Kuid nüüd algusest...
Eesti lipp über Peipsi. Teine päev. Reisikiri (20.06.2006) Teisipäev! Kell on 17.52 Eesti aja järgi. Me otsustasime nimelt, et meie ekspeditsioon lähtub sellest! Oleme just Peipsi ääres., kuid juba Venemaa poolel. Oleme kaks tundi liivarannas puhkust nautinud. Ujunud, lobisenud, ujunud, siis katla üles löönud ja frikadellisuppi söönud, siis jälle ujunud ja lihtsalt nautinud. Siin on tõepoolest ilus. Oleme kohas, kus Narva jõe suudmeni jääb paar kilomeetrit. Puhas liivarand, justnagu kusagil eskootilistes riikides, paraktiliselt täiesti inimtühi, Kohe-kohe sõidame edasi, et õhtuks jõuda Gdovi linna lähedale laagrisse. Kuid nüüd kergelt eisest õhtust. Passisime Vene-Eesti piiril siis kokku neli tundi enne kui lõpuks idapiiri taha pääsesime. Kolm erinevat posti Vene piirivalvureid ja tolliametnike kõik tahtsid midagi. Peamiselt aga vist raha, sest üks kodanik küsis vaid pidevalt ühte: “Sto rublei!?Ent aitab sest piirist.
Eesti lipp ümber Peipsi. Esimene päev. Reisikiri (19.06.2006) On esmaspäev. Kell on 16.11. Piirilinn Narva on õnnelikult võetud. Tõsi, ta oli võetud juba kaks ja pool tundi tagasi, kuid nagu ettearvata oli saime 21. tehnikasajandil tunda oma nahal nõukogudeaegse bürokraatiameisterlikkuse parimaid puuteid.Istusime nimelt kaks tundi Narva äärelinna “ostojankas? ehk parklas, kus üks erafirma annab sulle väravasuul pisikese metallist plaadikese. Milline nostalgia, üsna sarnaseid kooli tööõpetustunnis vermitud plaate anti kultuurimajapidudel riietehoius. Siin, piiril, toimib see piiriületuse järjekorranumbrina. See näpus tuleb parklas passida, kuni ühest mögafonist karjutakse midagi.
Eesti lipp ümber Peipsi (14.06.2006) 2006 aasta 18.juuni pärastlõunal stardivad 6 Eesti maastikuautot teadaolevalt esimesele ekspeditsioonile ümber Peipsi järve ning tingimuseks on sõita nii veepiiri lähedalt minevaid teid pidi kui vähegi võimalik. Ajaloolise Ekspeditsiooni eesmärk viia Eesti lipp esimesena ümber Euroopa suuruselt neljanda järve, tutvuda kohaliku kultuuriga ning vaadata Peipsi järvele idakaldalt. Kogenud eesti seiklusturismi korraldajate ja Eesti Off Road klubi ühisele ekspeditsioonile läheb 4 Suzuki Jimnyt, üks kolmeteljeline Volvo C303 6x6 ja üks Unimog. Ekspeditsioni pikkuseks on arvestatud 5 päeva ja orienteeruvaks kilometraazhiks 1300 kilomeetrit.
