Pilved on nähtavad aerosoolikogumid taevas. Tavaliselt koosnevad veepiisakestest või jääkristallidest, eriti sageli aga nende segust, mis on kondenseerunud sobivatel tingimustel. Seejuures hõljuvad pilved planeedi pinna läheduses. Astronoomias loetakse pilvedeks ka nähtavate aineosakeste massi, mis püsib koos tänu gravitatsioonile, näiteks udukogud.
Pilved koosnevad Maa läheduses niisiis vedelast või tahketest veeosakestest. Pilved tekivad enamasti õhu adiabaatsel jahtumisel, st reeglina siis, kui õhk tõuseb, jahtub ja veeaur lõpuks kondenseerub kondensatsioonituumadele (neid tuumasid on mitut tüüpi, ka eraldi veepiisakeste ja jääkristallide jaoks), kuid tuntakse ka pilveliiki, mis tekib õhu vajumisel (mammatus):
Helsingis sadama piirkonnas peale äiksevihma 2009
Foto: Kaja Luks
Pilved näivad valged või hallikad Mie hajumise tõttu. Pilve alus on aga tume valguse neeldumise tõttu. Seejuures, mida paksem ja tihedam pilv, seda tumedam üldjoontes alus.
Pilved klassifitseeriti alles 19. sajandil (L. Howard) ning tänapäeval jaotatakse 4 klassi ja 10 põhiliiki. Pilveliike on tegelikult üle 100 ning sageli ilmneb pidev üleminek, mistõttu vahel ei olegi hästi väljakujunenud pilveliiki, vaid midagi vahepealset või on pilveliikide segu.
Pilved on oluline kliimafaktor, põhjustavad sademeid (nii vedelaid kui tahkeid), muudavad temperatuurirežiimi vähem kõikuvaks jne, aga täpne klimatoloogiline mõju, eriti temperatuurile, pole siiski teada, kuid pilved on sellegipoolest juba loetletud põhjuste tõttu oluliseks aluseks lopsaka Elu säilimisele sisemaal.
Radiatsiooni- ehk jahtumisudu (11.02.2009)
Sudu - kõige eluohtlikum udu liik (06.02.2015) Sudu külma ja vaikse ilmaga 5.02.2015 õhtul Tartus. Foto: Ain Vindi Mõiste ”sudu” võeti kasutusele 20. sajandi alguses Suurbritannias ja sisaldab endas sõnapaare suits+udu (inglise keeles smoke+fog=smog), seega tegu on teatud tüüpi õhureostusega.
Noppeid troopilisest meteoroloogiast (28.11.2008)
