Foto: Tim, lumepiltide galeriist
Nüüd võib igaüks osaleda tänavuse erakodse lume paksuse mõõtmisel, selleks on vaja vaid tasast ja lagedat maa-ala, kus mõõtmisi läbi viia, joonlauda ja eelkõige muidugi head tahtmist.
Juhend lumikatte vaatlusteks
Autor: Jüri Kamenik
Mõõtmine sõltub nii instrumendist, kohast kui mõõtjast. Seetõttu on vaja instrumendi kirjeldus/liik märkida, kas mõõdeti puidust latiga, joonlauaga, metalltoruga, kepiga jne ning loomulikult, kus mõõdeti, oli see kuskil linnakeskkonnas (mingi linnaväljak, aed) või maal (põld, aed, lagendik) jne. Instrumendi meisterdamisel või muretsemisel peab arvestama, et jaotised oleksid antud 1 cm kaupa, et oleksid võrdsete vahemikega, et nullpunkt langeks mõõtevahendi alumise otsaga kokku ning alumine osa oleks plekiga kaetud (kui vahend on puidust).
Esimesena saab määrata, kui suur osa ümbrusest on lumega kaetud, mida mõõdetakse 10-pallises skaalas, kusjuures arvesse võetakse maismaa, metsad, põllud, niidud ning 1/10 nähtavast ümbrusest võrdub ühe palliga. Kui on kogu nähtav ümbrus lumega kaetud, siis on lumikatet 10 palli, kui 5/10, siis 5 palli ja kui on 1/10 ümbrusest lumega kaetud, siis 1 pall. See skaala on hinnanguline, kuid annab ikkagi üldmulje lumikatte olukorrast.
Järgmisena saab vaatluse teel kindlaks teha, kuidas on lumi ladestunud, kas lumikate on väga ebaühtlane, hangede ja tuisuvaaludena või on ühtlane või on laineline jne. Samuti tuleks vaadata, kas lumikatte ülemine pind on hästi sile ja konkreetne (pärast sula, kui on külmaks läinud, tekib koorik ja on väga järsu piirpinnaga) või ebaühtlane (kui on sadanud nõrga tuulega laia kohevat lund) jne. Soovitame kasutada lumikatte üldiseloomustamisel järgmisi sõnu: ühtlane, hangeline, kohev, tihe, paljakutega või paljakuteta (viimased kaks on eelmiste tunnustega paaris).
Meteoroloogiaväljakutel kasutatakse lumikatte määramiseks mitut püsilumelatti. Arusaadav, et igal inimesel ei ole sellist varustust, seetõttu piisab ka piisavalt pikast joonlauast (võiks olla vähemalt 150 cm, lati saab ka ise meisterdada, kasutada võib ka metalltoru, millel ühikud peal – seda saab paremini läbi jäätunud või jääkihtide lüüa), kuid arvestada tuleb, et lumikatte paksust mõõdetakse täissentimeetrites, mingeid millimeetreid ei arvestata. Kui on täpselt poole sentimeetri peal, tuleb ümardada ülespoole.
Kes tahab tõsisemalt ja kvaliteetsemalt mõõta, siis selliseid lumemõõdulatte või joonlaudu võiks olla kaks: üks statsionaarne (talv otsa samas kohas maasse kinnitatud), teine kaasaskantav kordusmõõtmiste jaoks, kuid pole midagi katki sellest, kui kohe ei ole statsionaarset – vähemalt saavad andmed siiski kirja. Statsionaarne on oluline seetõttu, et lihtsalt lumikatet läbi torgates ei pruugi latt või joonlaud pinnaseni jõuda, sest ette võib tulla jäätunud või jääkiht ja see võib anda eksitava tulemuse. Seda on mõõtes vaja kindlasti arvestada ja märkida vaatlusse, kas tuli ette jääkiht või mitte. Kui tuli, siis kui paks see on, kui vähegi saab mõõta.
Teine ülioluline asjaolu on see, et mõõdetakse tasasel ja lagedal alal ladestunud lund, mitte metsa või võsa all või hangesid jne. Kuna lumi kandub tuulega kergesti edasi, siis on parem, kui tehakse vähemalt 3-4 kohas kordusmõõtmist (kasvõi samal lagedal alal), et kindlaks teha, kui ühtlase paksusega on lumikate. Kui erinevused on väikesed, võtta aritmeetiline keskmine, kui suured, siis tuleb märkida kõik tulemused ja üldiseloomustusse lisada, et lumikate on ebaühtlase paksusega. Kui erinevused on 3-5 cm ja rohkem, siis see näitab ebaühtlase paksusega lumikatet. Mõnikord on maa vaevu valge, sel juhul öeldakse, et maa on kaetud lumekirmega (paksus 0,5 või vähem cm).
Eesti tingimustes ei ole lumikate ühtlane, vaid muutub kiiresti ajas ja ruumis, seetõttu tuleb mõõta võimalusel vähemalt kord ööpäevas (enam-vähem samal kellaajal), saju lõppedes võiks mõõta, kui palju juurde sadas (värske ladestuse paksus). Samuti tuleb märkida esimese lume tekkimise aeg ja lumikatte lagunemise aeg (enne lõplikku kadumist on tihti lund laiguti, mida ka vastavalt märkida) – oluline kevadel ja sügisel või kui talv on ebastabiilse lumikattega. Arvestada, et püsivaks loetakse lumikate siis, kui see on vähemalt 10 päeva pidevalt maas olnud.
Lisavaatlustena saab määrata lume tihedust ning veevaru (arvutuslik). Kuna lumi „on õhku täis“, siis sulades jääb lumest palju vähem järele, kui esialgu võiks arvata. Tihti kasutatakse võrdlust, et 10 cm lund annab 1 cm vett, aga seda ei tasu kindlasti iga kord aluseks võtta, vaid enamasti on kord nii, kord naa. Täpsed juhendid lume tiheduse ja veevaru määramiseks asuvad SIIN:
Kui ei viitsi arvutada, võib küll toru suruda läbi lumikatte ning saadud südamikul lasta sulada ning mõõta, mitu mm tekkis vett, kuid arvestada tuleb sellega, et õige tulemuse saab, kui südamiku diameeter langeb kokku anuma või mõõteseadme diameetriga (läbimõõduga), millega lume veevaru määratakse. Veevaru saab mõõta ilma arvutamiseta ka siis, kui käepärast on sademete mõõtesilinder. Selleks tuleb silinder suruda läbi lumikatte ning saadud lumeproov tuleb lasta silindris ära sulada ning lugeda, mitu mm vett tekkis. Selle meetodi puhul kaob ära vajadus leida proovitoruga võrdse diameetriga mõõtesilinder.
