•  

III klass: alumised pilved? Stratocumulus – kihtrünkpilved  (20.06.2010 00:00)

Autor: Jüri Kamenik

NB! Klassifikatsioonis paigutatakse enamasti III klassi ehk alumiste, kuid uuemate suundumuste järgi ka II ehk keskmiste pilvede hulka, ent viimane variant pole veel juurdunud! Kihtrünkpilvede alus võib-olla nii madalalate (madalamal kui 2 km) kui keskmiste pilvede  (2-2,5 km) kõrgusel. Kihtrünkpilved on väga mitmekesised ja see tingib üsna keeruka klassifikatsiooni, vt näiteks http://en.wikipedia.org/wiki/Stratocumulus_cloud 
Mõnikord võib täheldada kihtrünkpilvede sujuvat üleminekut kõrgrünkpilvedeks ja vastupidi või on nende pilveliikide eristamine tinglik, näiteks oli nii 14. aprillil 2010. Sarnased on Altostratocumulus, mis meenutavad üsna kõrgel asuvaid, kuid lamedaid kõrgrünk-või kihtrünkpilvi (definitsiooni järgi on kihiliste ja rüngaliste pilvede segu troposfääri keskosas, seega läbisegi kõrgkiht-ja kõrgrünkpilved).
Sarnaselt kõrgrünkpilvedega on kihtrünkpilvede paigutamine kihiliste või konvektiivsete pilvede hulka suvaline. Kõige õigem oleks, et mõlemas rühmituses oleks see põhiliik esindatud.

Peale kiudpilvede üks tavalisemaid pilvetüüpe. Välimuselt on mitmesuguse suurusega ja sageli rohkem või vähem rünklikud, kuid lamedate ja räbaldunud tippudega pilvetükid ja kogumid. Moodustavad teinekord väga mitmesuguse välimusega pilvekogumeid, võivad olla üksikult, võivad moodustada kihi, kuid sel juhul on see kiht küllaltki ebakorrapärane, sageli aukudega või tumedamate ja heledamate kohtadega. Kihtrünkpilved võivad moodustada ka lainelisi vorme või tugeva tuule puhul nn pilvetänavaid.
Paljud ilusad päikeseloojangud on põhjustatud kihtrünkpilvedest või need siis vähemalt ilmestavad õhtut. Seda muidugi juhul, kui kihtrünkpilved ei moodusta paksu pilvekihti.

Kihtrünkpilved toovad kaasa nõrgad sajuhood, kuid mitte alati. Oluline on teada, et kihtrünkpilved võivad üsna suure tõenäosusega muutuda saju-, sealhulgas rünksajupilvedeks ja veelgi sagedamini on transformatsioon vastupidine, nagu on näha alloleval päikeseloojangu pildil. Üldse võivad kihtrünkpilved tekkida mitmetest teistest pilvedest, nagu kihtpilved, rünkpilved, kihtsajupilved jne kui muutuda ise kõrgrünkpilvedeks (on kihtrünkpilvede analoog suuremas kõrguses, selle pilveelemendid on väiksemad), kihtpilvedeks või rünkpilvedeks.

Kihtrünkpilved tekivad sageli konvektsioonivoolude tõttu, sest soojema õhu kiht takistab konvektsioonipilvede edasist arengut ja põhjustab nende laialivalgumist, kuid samuti (õhtul) hajuvatest konvektsioonipilvedest. Siis on meil tegemist taandpilvedega, näiteks Stratocumulus vesperalis (uuemas klassifikatsioonis nimetatakse Sc cumulogenitus) jt. Võib-olla ka nii, et sajupilvedest on taevasse jäänud pilveräbalaid, mis hakkavad kasvama päikese soojendava mõju tõttu ja kujunevad kihtrünkpilvedeks. Tekkevõimalusi on veelgi, näiteks õhumasside segunemine.

Optilistest nähetest võib tavaliselt pilveservades tekkida tara või irisatsioon (pilvede küütlemine). Külmal ajal, kui kihtrünkpilvedest langeb jääkristalle või lumehelbeid, on üsna tüüpiline sammaste tekkimine.

Kihtrünkpilved jaotatakse kaheks tähtsamaks rühmaks: lainelised (undulatus) ja kuhilakujulised (cumuliformis). Väga varieeruva välimuse ja tekkevõimaluste tõttu on alaliike ja vorme üpris palju.

Neid nimetatakse ebamäärasteks kihtrünkpilvedeks: näha on igasuguse kujuga pilvetükke, mõned rünklikumad, mõned lamedamad, kusjuures mõnes kohas on pilved omavahel kokku sulandunud. 16. juunil 2010. a. Vasknarvas.

Kihtrünkpilved (Stratocumulus) muudavad päikeseloojangu sageli värvikaks. Vasakul on näha rünksajupilv (Cumulonimbus). 2.10.2007 Tallinnas

Stratocumulus on muutunud lamedaks rünksajupilveks (Cb humilis) 1. aprillil 2009 Tartu kohal.

Üksikud kihtrünkpilved Lääne-Virumaal 4. novembril 2007.

Sarnane pilvisus kihtrünkpilvedele. Ilmselt on tegemist Altostratocumulusega, kuid see on vaieldav. Võib öelda ka, et tegemist on ebamääraste pilvedega (pilvesegu). 8. september 2007. a.
Autori fotod.

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam