Pilvi saab jagada mitut moodi. Üks võimalus on need jaotada kihilisteks ja konvektiivseteks, kuid on vähemalt kaks pilvede põhiliiki, mis ei sobi kogu nende mitmekesisust arvesse võttes kumbagi kategooriasse, need on kõrgrünk-ja kihtrünkpilved. Ka kiudrünkpilved võib siia paigutada, sest need koosnevad topikestest ja rüngakestest, mis moodustavad kihi.
Segatüüpi pilved võivad olenevalt tingimustest (tähtsaim neist atmosfääri tasakaal) omandada enam kihilistele (stratiformis) või enam konvektiivsetele pilvedele (näiteks castellanus) iseloomulikke jooni.
Ebamäärane kihtrünkpilvede ja kõrgrünkpilvede segu Tartu kohal 14. aprillil 2010.
Kihtrünkpilvede (tumedad read) kohal on tekkinud tornjad kõrgrünkpilved (Ac castellanus). See tähendab, et troposfääri alumises osas on inversioonikiht, mis ei lase tõusvatel õhuvoolude tekkida, ent niiskust pilvede tekkeks jätkub. Päikese soojendav mõju tekitas nõrkasid tõusvaid õhuvoolusid ja sellest piisas, et niiskest õhust kondenseeruks veeaur pilvedeks. Samal ajal troposfääri keskosas oli labiilsus piisavalt suur, et tekiksid tõusvad õhuvoolud - seal polnud inversiooni ja arenesid pilvetornid. Tõepoolest, 11. juunil Nigulas, kui see foto tehti, oli väga tugev sooja õhu advektsioon, mis põhjustas inversiooni, kuid saabuv õhumass ise oli ebastabiilne ning pilved arenesid kõrgusesse seal, kus tõkkekihte polnud.
Autori fotod
Vaata ja loe lisaks kindlasti ka pilvede olemuse ja tekkimise, inversiooni ja advektsiooni kohta.
