Eelmisel nädalal külastas Eestit Looduskaitse organisatsiooni IUCN ekspert Chriss Wood, eesmärgiga tutvuda Põhja-Eesti pankrannikuga, mis on esitatud UNESCO looduspärandi nimistu nominandiks.
Kirde-Eestis on lumi, tuuled ja külmad puud juba lehtedest puhtaks saanud. Tallinna ümbruses ja läänepool veidi lehekulda veel jagub. Ja vett on jõgedessse juurde tulnud. Nii et vähemalt jõgedel paiknevad joad küllaltki uhked välja näevad. Nii ka Vahiküla e. Vääna juga.
Loe edasi>>>
Kuldne sügis siis sedakorda otsakorral. Seekord mõne nädala taguseid pilte Keila joast.
Sedakorda võtame ette väikese jalutuskäigu ümber Äntu Sinijärve. Nüüdseks on puud küll juba kirkaid värve omandanud, järv ise on aga ikka endist viisi sinine.
Mulgimaa, nagu kogu Lõuna-Eesti,on teatavasti punase liivakivi maa. Näha saab seda aga ikka peamiselt vaid jõgede ja ojade kallastel. Nii ka Õisu järve suubuva Vidva oja kallastel.
Sellel suvelõpul on Ruhnu saarel käimine märksa lihtsam kui varem. Saaremaa lLaevakompaniile kuuluv laevuke "Aegna" teeb siia igapäiseid reise. Lisaks on nädalalõppudel koostöös Looduse Omnibussiga tehtud veel lisareisegi.Ka sellel nädalalõpul on Looduse Omnibussil plaanis Ruhnu matkad. Nii, et mis muud, kui Ruhnule...
Varangu allikad asuvad Pandivere nõlval, seal, kuhu jäävadki Eesti suuremad allikad. Poolel maal Väike-Maarja ja Järva-Jaani vahel, Varangu mõisa taguses metsas. Allikad ja nende ümbrus on muidugi mõista kena. Igal aastaajal eri ilmeline, nagu loodus ikka.
Sel nädalal käisin kahel korral retkejuhina Osmussaarel. Loomulikult pole sel juhul aega pildistamisele pühendada. Aga mõned hetkejäädvustused jõuab ikkagi teha.
Olen siin pidevalt rõhutanud, et Suursaar on kaljusaar. Seda ta muidugi ongi, aga enamalt jaolt on kaljud kaetud samblavaiba või samblike kattega, kaljupragudes võib aga tihti ka lillekesi kohata.
Geoloogi jaoks on Suursaar eriline just oma rabavalt rohkete kivimitüüpide poolest. Nagu juba varem öeldud, on siin esindatud peaaegu kõik kristalliinsete kivimite tüübid.
Eelmisel korral lubasin jõuda rannikule. Nii ka on. Siin on siis pildid Suursaare läänerannikult, mis ida rannikuga võrreldes tunduvalt atraktiivsem ja ka geoloogiliselt põnevam.
Soome lahes on üks imepärane kaljusaar, mis on oma loodusega inspireerinud paljusid kunstnikke. Nende seas on ka Günther Reindorf, kes sai siit ainese oma Põhjala motiividele. Läbi aastasadade on saar kuulunud Soomele, seda kuni talvesõjani...
Vene ajal korraldasid eesti geoloogid saarele rohkeid ekspeditsioone, nende koostatud on ka saare geoloogiline kaart. Esimest korda peale vabanemist, oli eesti geoloogidel nüüd jälle võimalik saart külastada. Ja on loota,et juba lähitulevikus võib saar muutuda külastatavaks kõigile soovijatele. Aga saar on imepärane...
Pika ja vinduva kevade järel lõi loodus korraga lokkama. Kõik õitseb ja puud on täies lehes. Aga kuna tänavu ka vihma ikka jagus, siis on jõgedes ja ojades veetase kõrgem, kui tavaliselt. Ja seetõttu pakuvad joad nüüd erilist rõõmu.
Ka allikad kuuluvad ürglooduse hulka. Juba aastatuhandeid voolab nendest kristallselget vett. Täna vaatame Pandivere nõlvaalale jäävaid Norra kandi allikaid. Ja ega korraga kõiki jõuagi, siinkandis on neid rohkelt.
Senini pole ma siinkohal soid-rabasid vaadelnud. Ometi kuuluvad ka need ürglooduse hulka. Nende teke jääb ju tuhandete aastate tagusesse aega, kuigi nende areng jätkub meiegi silme all.
Alustuseks panen välja kimbukese pilte Kakerdaja rabast. Esimest korda sattusin sinnna ligi nelikümmend aastat tagasi geoloogiliste välitööde käigus.Siis oli ta muidugi täiesti puutumatu. Nüüdseks on sinna rajatud laudtee, mis tutvumise temaga hõlpsaks on teinud. Nii hõlpsaks, et mitmed mu sõbrad on selle rabaga hüvasti jätnud. Aga kui me ikka soovime ka rabasid loodusest võõrdunud inimestele tutvustada, on laudteed paratamatus.
Pakri poolsaar on suurte rahnudega õnnistatud. Selle Leetse poolsest osast leiab tervelt neli hiidrahnu. Suuri rahne on siin aga hulgem. Täna räägime rahnude rühmast Pakri neemel, mida kindlasti tasuks külastada.
Oru lossist, president Pätsi suveresidentsist, on kindlasti kõik kuulnud. Kindlasti ka teda ümbritsenud imekaunist pargist. Ajendiks, miks sellest siinkohal juttu teha, on aga paljandid Pühajõe ürgoru pervel.
Pikki aastakümneid ei teadnud Saka joastikust keegi midagi. Ta jäi vene piirivalvekordoni okastraataia taha. Nüüd on ta jälle tuntuks saanud aga endist viisi metsik ja taltsutamatu. Need ajad on aga möödumas.
Loe edasi>>>
Juba mitmendat päeva ähvardatakse meid vihmasadudega, mis aga kuidagi tulla ei taha. Lumi on linnast juba ammu kadunud ja põllud paljad. Aga veel nädal tagasi valitses paljudel jugadel veel suisa talv.
Ilmandu nimi on küllaltki vähetuntud. Ometi asuvad nii see küla kui sellelt nime saanud pank Tallinna lähedal. Palju tuntumad on Rannamõisa ja kasvõi nn Lollideküla, mille ligidale ta jää. Kuulus on ta aga eelkõige oma jääseinte poolest, kus mägironijad igal talvel harjutamas käivad.
Pakri pangast ei saa üle ega ümber. Nii võiks öelda. Nüüd nädal tagaqsi oli aga üks neid harvu kordasid, kui tõepoolest jääd mööda ümber neeme tipu andis minna. Ehk annab veel praegugi.
Olin näinud Narva koske 50 aastat tagasi, vahetult enne tema kadu, 1955. aastal. Nüüd juba kümmekond aastat olin oodanud soodsat juhust, sest kuulda oli, et aeg ajalt avatakse veehoidla lüüsid.
Läinud pühapäeval käisime Looduse Omnibussiga Lõuna-Eesti uhkemaid liivakivi paljandeid vaatamas. Kuigi kevade algus on juba käeulatuses, on talv veel kindlalt oma õigustes. Lund küllaga ja isegi kiirevoolulised jõed kohati jääkaane all. Täna olen siia üles riputanud pilte Võhandu müüridelt.
Käes on Pakri panga kõrghetk. Pangaserva ääristavad jääpurikad on saavutanud oma täiuse. Nüüd võimutseb aga talvekülma kõrval juba ergav märtsipäike, ja algab purikate aeglane kuid kindel hääbumine. Seepärast kiirustage ja ärge laske käest selletalvist võimalust Pakri panga võludest osa saada.
Praeguste krõbedate talvekülmade aegu taandub olematuks enamik Eesti jugadest. Uhked jäälossid ehivad vaid üksikuid väljavalituid, enamik mattub aga lihtsalt jää ja lume alla. Nii ka Vahiküla joastik.
Valaste juga on viimasel ajal väga külastatavaks muutunud. Eriti muidugi suurvee aegu, aga ka esimeste külmade tulekul. Harvemini tullakse tema juurde aga kesktalvel.
Tänavune talv on pakkunud kõike: kõledat külma ja musta maad, sula ja rajusid, aga ka lund ja päikest. Need pildid siin on tehtud aasta tagasi ühel hämarduma kiskuval pealelõunal Ahja jõe ääres.
Nüüdseks olen Pakri neemel lugematuid kordi käinud. See aastatetagune oli üks esimesi. Aga nii äkki tekkinud ja tihedat udu pole ma siin hiljem enam kohanud.
Nädala tagusel laupäeval siras Tuhala kandi veteväljade kohal sinitaevas hele päike, nõiakaev kees ja nõiad vihtlesid. Kõik nagu aprillikuus. Tegelikult oli aga talve selgroog alles murtud.
Tänavusel soojavõitu aastahakul pahiseb Jägala joal suurvesi ja jäälossist võib esialgu vaid und näha...
Täna algas siis talv. Ja vähemasti täna on maa valge.
Jõulud kohe tulekul, lumi läinud, maa jälle must ja suurvesi jõgedes. Ja loomulikult ka Jägala juga jälle uhke. Aga millal ta tänavu seda olnud polegi.
Ametliku talve saabumiseni on küll veel terve kuu, aga mis see siis praegu muu on, kui talv. Lumi, külm ja puha. Ja teed ka veel umbes. Seekord teeme asja Piusale, kus ka talvel mõndagi põnevat näha võib.
LääneSaaremaa klibused rannad on karmid ja karged. Vaid kadakad ja klibu ja vähesed puud ja põõsad, millelt tuul varakult oma võtab. Need pildid siin on möödunud sügisest, pisut varasemast ajast, kui seal kalendri jaoks pilte käisin tegemas. Tuul undamas kõrvus ja rannaklibu tuhmkalgid noodid saadab sind pidevalt. Aga sobiva riide puhul on kõik see vaid nauding. Nagu on seda ka iga värvilaik halli mere ja paeklibuse ranna taustal. Roopa pank ise on pank vaid sümboolselt, rohkem ehk geoloogide väljamõeldis, kes igat klibu alt paistvat paenukki on valmis pangaks tunnistama. Ja kohati need aegade hämaruses tekkinud paekihid ju silma ka hakkavad.
Eelmine kord tegin juttu Soeginina pangast. Seekord tuleb juttu Kaugatuma pangast. See peaks viimasest küll tuntum olema. Nimi juba selline, tuntud. Ja asub lausa maantee kõrval, viidad väljas ja puha.
Saaremaa pankadest on siin kummalisel kombel senini õnnestunud peaaegu mööda hiilida. Aga ometi on neid Saaremaal rohkesti. Enamuses jäävad nad kõrguselt küll Põhja-Eesti pankranniku omadele alla ja ainult Panga pank oma kahekümne meetriga pakub neile ses osas konkurentsi. Aga ilu ei mõõdeta meetrites ja nii on ka madalatel pankdel pakkuda nii mõndagi. Allpool saategi vaadata mõnda pilti Soeginina pangalt.
Võhandu on viimastel aastatel endale rohkesti sõpru leidnud. Suviti kihab jõgi kanuudest, mis kärestikulist jõge mööda Peipsi poole libisevad. Aga rohkesti avastamisrõõmu pakub ta ka jalamehele. Ja seda igal aastaaajal. Kindlasti kuldsel sügisel.
Juba peaaegu kuu on kestnud kalendrisügis. Varsti on viimane aeg sügiskullaste vaadete nautimiseks. Ja kõrgel Ontika paekaldal on tuuled paljuski juba oma tööga hakkama saanud.
Kevadel tegime siin juttu Balti klindist. Ja ka selle kõige idapoolsemast lõigust, Ingeri klindist. Nüüd ka mõned sügisesed pildid sealsetest jugadest.
Leetse pangast ja sealsetest pisijugadest on meil juba juttu ja pilte olnud. See oli lehekuul, siis kui panka ääristavad puud olid alles lehte minemas , joad aga juba peale suurvett janutasid; panka ennast oli aga vapustanud viimaste aastakümnete suurim varing.
Läinud nädalavahetusel käisin Uuga pangal. Meri oli rahutu ja tihtilugu tuli lainete eest põgeneda kaugemale, kui tavaliselt. Seetõttu tuli ronida ka üle kõrgete rusukalde kuhilate ja mööda alla langenud paerünkaid. Aga kuna minek oli niigi aeglane, oli rohkem aega taeva poole vaadata, kus paerinnatisel eendusid karniisid ja tornid nagu tõelises kindluslinnas. Siin nad siis on.
Tori põrgust on vist küll iga eestlane kuulnud. See ju ikkagi üks teada tuntud vaatamisväärsus. Ja on seda ka nüüd, kui lehed kolletamas ja sügis kätte jõudnud.
Kui Põhja-Eesti pankranniku sümboliteks on Pakri ja Ontika pangad, siis Lõuna-Eesti Devoni paljandite auks ja uhkuseks tuleb lugeda Suur-Taevaskoda. On vähe neid, kes pole sinna kordagi sattunud, veel vähem neid, kes poleks temast ka kuulnud. Allpool vaatamegi mõningaid varasügisesi pilte sellest Ahja jõel asuvast looduse pärlist.
Utria pank on idapoolseim, mida meri veel murrutama ulatab. Siit edasi keerab pankrannik otsustavalt merest eemale. Kuni Narvani kannab ta veel Põhja-eesti klindi nime, edasi kuni Ladoga järveni on ta meile tuntud kui Ingeri klint.
On ju üldteada, et kui Põhja-Eesti on paepealne maa, siis Lõuna-Eesti jõgede kaldail paljandub Devoni liivakivi. Kollane või valkjas, väga sageli aga just punane või vähemasti punaka jutiline. Palju vähem on teada, et Eesti kagunurgas tulevad uuesti mängu paekivid. Vanuselt lahutab neid pankranniku paelademetest enam kui 100 miljonit aastat. Need on Devoni ajastu lõpul madalmeres settinud dolokivid, mida võime kohata vaid Peetri jõe kallastel ja mõnes paemurrus, on umbes 370 milj.a. vanad.
Kui rääkida Palmse ümbruse kividest, ei teagi kohe, millest peaks alustama. Siia jääb väiksemaid nii väiksemaid kui suuremaid, nii üksi kui rühmiti paiknevaid rahne. Kõige tuntumateks on aga ehk siiski Palmse Näljakangrud.
Kuusalu kandis on mitmeidki hiidrahne. Aga on ka muid põnevaid kive. Alljärgnevalt mõnedest pikemalt.
Kogu Kakumäe pank on ääristatud liivakivi pangaga. Paekivi siit ei leia, kuigi kunagi on ta siin ju olnud. Aga ka kõik mis seisab kulub kunagi ikkagi ja nii on möödunud aastatuhanded ja miljonid oma töö teinud.
Idapool Käsmu- Palmse joont hakkab suuri rahne nappima. Kunda kandis neid veel leidub, edasi ida poole võib aga veel vaid väheseid hiidrahne kohata. See-eest jääb siia Eesti kõige suurem rahn – Letipea Ehalkivi.
Eesti on hiidrahnude maa. Siin leidub neid üle25 meetrise ümbermõõduga hiiglasi kaugelt rohkem kui naabermaadel, kui muidugi Soome ja Rootsi välja arvata. Täna teeme juttu Pärispea poolsaare rahnudest.
Nüüd teeme jälle väikese hüppe piki pankrannikut ida poole ja maandume Suurupi poolsaare loodeotsas, Ninamaa neemel.
Pakri poolsaar on mere poolt pea kogu oma ulatuses ääristatud klindiastanguga. Varem oleme teinud juttu Pakri ja Leetse pangast. Täna vaatame Uuga panka.
Eile avati Eesti Rahvusraamatukogus Eesti Instituudi korraldatud näitus “Eesti rändavad rahnud?, fotod ja tekst allakirjutanult, kujundus Aadam Kaarmalt.
Meie Devoni liivakivipaljandeist kutsutakse pangaks vaid Peipsi kaldal paiknevat Kallaste panka. Jõgede äärsed paljandeid kutsutakse küll müürideks, müürimägedeks või kaljudeks (Piusa ja Võhandu jõel) või paedeks ja taevaskodadeks (Ahja jõel). Allpool käsitlust leidnud Devoni paljandeid võite siiski just pankade rubriigist leida. Alustuseks ongi siin ära toodud Piusa jõe kaunimad müürid - Härma müürid.
