Kiudpilved koos taamal asuvate rünkpilvedega. Tallinn, 29. juuli 2009. aasta.
Foto: Jüri Kamenik
Alus asub kõrgemal kui 5 km maapinnast. Koosnevad jääkristallidest, v. a. kiudrünkpilved, mis võivad ka tugevasti allajahtunud piisakestest koosneda. Värvuselt enamasti valged, tavaliselt varjudeta ja ei varjuta päikest täielikult. Enamasti ei põhjusta maapinnani jõudvaid sademeid. Tüüpilised on halonähted.
Kaootilisi laineid meenutavad asperatused Tallinna kohal 18. aprillil 2009.
Foto: Siiri Augva
See on kõige hiljem avastatud pilvevorm (esitati uue pilvevormina 2009. aastal, enne seda viimati 1951. aastal – kaootilised kiudpilved – Cirrus intortus).
Rullpilv äikesepilve ees 24. mail 2009 Tallinnas. Kaasnes ka tuulehoog.
Foto: Lee Nuutre
Rullpilv on üks arcus-pilvede alaliik, erinedes shelf-pilvest (pilveriiulist>>>) selle poolest, et on emapilvest (näiteks rünksajupilv) täielikult eraldatud ning meenutades pikka maapinnaga horisontaalselt paiknevat toru või rulli, mis võib horisondist horisondini ulatuda.
Foto: Lee Nuutre
Mõnikord on pilved lainelised, kusjuures lainete vahel võib näha sinist taevast, kuid võib-olla ka ainult heledam riba, st pilvekiht ei katke. Undulatus-vorm võib tekkida kihtrünkpilvede (Sc), kõrgrünkpilvede (Ac), kiudrünkpilvede (Cc), aga ka kihiliste (kiht-, kiudkiht-või kõrgkiht-) pilvede puhul.
Rünksajupilve teine, väljakujunenud alaliik – Cumulonimbus capillatus incus (alasiga vorm, tagaplaanil) koos võimsate rünkpilvedega selle ees.
Foto: Lemmi Orav
Maskeeritud äikesepilv 26. mail 2007 Tallinnas. Pilved tumenevad silmapiiri lähedal, samuti on kuulda kõuekõminat.
Foto: Jüri Kamenik
Vahel ei olegi rünksajupilv taevas eristatav, vaid see on maskeeritud teiste pilvedega (tihti kõrgkiht-või kihtsajupilvedega) ning pilvemass tundub olevat ühtlane. Tavaliselt reedabki äikesepilve sellistel juhtudel müristamine.
Võimas rünkpilv on muutunud rünksajupilveks, kuid kiudpilvi ja alasit veel tekkinud pole (1. augustil 2008 Tallinnas). See on arenev äikesepilv.
Võimas rünkpilv muutumas rünksajupilveks 1. augustil 2008. Võimsa rünkpilve on kiiresti kasvaval rüngal tekkinud pilveloor. See tekib siis, kui tõusvad õhuvoolud lükkavad stabiilse õhu kihti kõrgemale või puhub tuul üle tõusva õhuvoolu (sarnane, kui õhuvool liigub üle kõrgendiku või mäe) ja stabiilse õhu kiht jahtub kõrgemale tõusmise tõttu ning jahtumise tõttu tekib kondenseerumine ja moodustubki pilveloorike.
Foto: Jüri Kamenik
Horisondi lähedal on hajuva rünksajupilve alasi – Ci spissatus cumulonimbogenitus (25. juuli 2009 Tallinnas).
Tugevate konvektsioonivoolude tagajärjel võib tekkida rünksajupilv, mille tipp on enamasti 7-12 km kõrgusel.
Võimas rünkpilv ja selle ees kõrgrünkpilvede riba
Foto: Siiri Augva
Keskmisest rünkpilvest areneb piisavalt labiilse atmosfääri ja niiskuse puhul konvektsioonivoolude jätkudes võimas rünkpilv. Selle kõrgus on suurem kui aluse laius, mistõttu võimsad rünkpilved meenutavad torne või suurema laiuse puhul (näiteks on reana) mägesid.
Pilvemaastik 14.5.2006. Fotol on näha 3 pilvede põhiliiki: peamiselt alumises osas, aga üksikult ka mujal on rünkpilved, keskel sinisel taustal kiudpilved ning ülemises osas hallid kõrgkihtpilved.
Foto: Kristel Bankier
Pilvemaastik 24. juulil 2005. Põhilisteks pilveliikideks on Cirrus uncinus-fibratus kohatise kaootilise elemendiga (intortus-ilmingud) ja madalal horisondi kohal Altocumulus-Stratocumuluse segu. Mõnes kohas on näha sakmelisi tippe. Optilistest nähetest on esindatud ebapäike.
Foto: Enely Ehtla
Jätkame pilvemääraja avaldamist. Fotod on pärit pilvepiltide jt. ilm.ee galeriidest, täname kõiki pildisaatjaid ja loomulikult ootame ka lisa!
Rünksajupilve teine, väljakujunenud alaliik – Cumulonimbus capillatus incus (alasiga vorm). See on tüüpiline äikesepilv maksimaalses arengustaadiumis, kui äikesetegevus ja pilve vertikaalne ulatus ning õhuvoolude kiirus pilvedes on suurim. Antud fotol on tegemist ühe elemendilise äikesepilvega.
Foto: Jaak Täkker
Pilvevaatleja
Foto: Jüri Kamenik
Kui olete pilvede tundmises algaja, siis tasub endale selgeks teha järgmised punktid: