Suuski saab Taaskasutuskeskusest
Tekst: Malle Pajula, ajakirja Loodus arhiiv
Riiulite viisi sooje kampsuneid, lillelisi teeserviise ja morsiklaase, nurgas võimas hunnik suuski ja toole. Mõned täiesti uued, mõned täiesti moest, mõned uuesti retrona hinnas. Selline näeb välja Taaskasutuskeskus Tallinnas Paide tänaval, kuhu saab iga eestlane tuua veel igati korralikke, kuid üleliigseks osutunud asju.
“
Kui aeg-ajalt läbi astuda, võib siit väga häid leide saada,? soovitab keskuse üks asutajatest Artur Taevere.
Suusale!
Tema sõnul on ostjaid igast east ja sotsiaalsest grupist. “Meil käib väga erinevat rahvast. Mõni otsib tõesti head disaini. Mõni ostab meilt just loodushoidliku ilmavaate pärast – ökoinimesed paistavad teiste ostjate seast silma, sest nemad jäävad meiega pikemalt asja mõttest rääkima. Palju käib noori peresid ning äsja linna tulnud tudengeid, kel on vaja vaid paari tooli ja taldrikuid-tasse. Kõige rohkem ostetaksegi nõusid ja lasteasju ning muidugi mööblit. Ainus mööbliese, millest ehk raskem lahti saada, on suured sektsioonkapid,? räägib Taevere ja lisab, et talve tulles hakkavad ilmselt kuuma kaubana minema kasutatud suusad. Neid seisab seina vastas kopsakas hunnik. Igas mõõdus ja enamasti puust, kuid on ka uuemaid.
Raha läheb loodushoiuks.
Suusapaar maksab 50–75 krooni, korrastamist vajav 1960. aastate lõpu tugitool 150 krooni, toidunõude hinnaskaala ulatub mõnest kroonist tassi eest kuni mitmekümnekrooniste terviklike nõudekomplektideni. Üldjuhul keskusest üle 500-krooniseid asju ei leia – kui just mõni antiikese tasuta kraami sisse ei satu. “Reeglina me asju päris muidu ära ei anna. See on põhimõtte küsimus. Ilma saadut tihtipeale ei väärtustata ja see võib jälle ruttu üleliigseks muutuda.?
Nii nagu mitmed kodudes ülejäänud varandust koguvad pisipunktid, on ka taaskasutuskeskus heategevuslik. Asju võetakse vastu tasuta, nende müügist saadud raha läheb aga loodushoiu edendamiseks ja noorsootööks. Toodud nõusid, riideid ja mööblit jagatakse ka heategevusorganisatsioonide kaudu abivajajatele. Lisaks valmistatakse käsitöötoas müügiks ka kasutatud materjalidest uusi asju, näiteks batikatehnikas särke, kaltsuvaipu, lapitekke ja kootud käekotikesi.
“Tegelikult on heategu juba see, et inimene ei viska korralikku asja lihtsalt prügikasti, vaid annab selle uuesti kasutusse. Head teeb ka ostja, kui leiab endale keskusest midagi vajalikku,? ütleb Taevere.
Täika farmis
Kasutatud kodumaiste asjade ostmine paistab üha enam tavaliseks muutuvat. Kui Tallinna külje all asuvas vanas farmihoones avati suur täika, külastas seda avapäeval ligi 2000 huvilist. Täika on siiski midagi muud kui taaskasutuskeskus: inimesed müüvad oma asju ise ja saavad selle eest raha.
“Võtame näiteks noore pere, kel on üle korras lapsevanker. Imik ju ei kasuta ära kolmandikkugi selle toote ressursist. Samas on head vankrid poes väga kallid, just sellised, millega lapse ikka ka õue magama saab panna. Eestlane vaatab sel juhul kõigepealt, et ehk kulub see ära mõnele sugulasele-tuttavale. Kallimat väga head eset ei taha ta võõrastele päris tasuta anda. Kui tuttavatest keegi ei soovi, on täika üks võimalus vanker uuesti kasutusse anda,? seletabb täika rajanud Arvo Raasuke.
Vanavaraga tegelev Raasuke sai täikaks idee, kui külastas üht vanaprouat, kes oli oma lahkunud abikaasa tehtud filigraanse mudellennukite kollektsiooni just prügikasti lennutanud, sest ei suutnud sellele asja hindavat uut omanikku leida. “No, süda tõmbus valust kokku, kui prouat kuulasin.? Täika rajas ta vanasse mahajäetud farmi, mis enne korda tegemist õieti võsast väljagi ei paistnud.
Kuigi ametlik nimi on ettevõtmisel tegelikult Ringluskeskus, kutsub Raasuke seda vestluses kindlalt täikaks. “See on ju vana ja aus rahvakeelne nimi.? Müüjate seas on palju vanavarakaupmehi, ka Lääne-Euroopa kasutatud mööbli müüjaid, kuid nende kõrval pakuvad kodus üle jäänud teekanne ja vinüülplaate vanamemmed ning titeasju noored emad.
