Pilvi tekib otseselt seoses ka inimtegevusega. Siin tuleb neist veidi juttu ja on mõningaid mõttemõlgutusi.
Ebamäärane kihtrünkpilvede ja kõrgrünkpilvede segu Tartu kohal 14. aprillil 2010.
Segatüüpi pilved võivad olenevalt tingimustest (tähtsaim neist atmosfääri tasakaal) omandada enam kihilistele (stratiformis) või enam konvektiivsetele pilvedele (näiteks castellanus) iseloomulikke jooni.
Võimas rünkpilv 13. mail Lagujast vaadatuna: See arenes äikesepilveks.
Foto: Tarmo Tanilsoo
Kes jälgib pidevalt pilvi, võib märgata, et täpselt samasuguseid pilvi ei teki enam kunagi, küll aga sarnaseid. Väga ilmekas on selles osas konvektsioon, mille tüüpe võib mitmeti klassifitseerida ning jaotada ka klassideks.
9. märtsil Pühakülas
Foto: Lee Nuutre
Vahel tekivad taevasse omapärased pilved, mis meenutavad laineid, vahel isegi murduvaid laineid. Iga laine näitab üht suuremat õhukeerist, mille ümber on tõenäoliselt teisi väiksemaid, seega need pilved näitavad turbulentsi olemasolu atmosfääris. Nime on nähtus saanud lord Kelvini ja Hermann von Helmholtzi järgi.
Kui räägitakse pilvisusest, siis kasutatakse selliseid gradatsioone nagu selge, vähene, vahelduv, muutlik pilvisus, pilves selgimistega, pilves või lauspilves. Välja jäetakse küllaltki oluline mõiste, mida sobib üsna sageli taeva iseloomustamiseks kasutada: hatakpilvisus.
Harva on taevas korraga ainult üht liiki või vormi pilvi, isegi siis, kui taevas on näha ühtlaseid kihtpilvi, võib ju nende kohal sageli olla keskmise või ülemise kihi pilvi. Seetõttu ongi mõttekas vaatluse alla võtta tavapärane olukord, sest korraga üks pilveliik või -vorm taevas on erandiks.
Jätkub pilvi ja nende nimetamist tutvustav sari.
Täiendatud!
Pilvi on võimalik mitmel viisil klassifitseerida, olenevalt sellest, mis võetakse liigitamise aluseks.
Antud käsitluses räägime vaid planeet Maaga seotud pilvedest. Pilvi uurivat meteoroloogia haruteadust nimetatakse nefoloogiaks või pilvede füüsikaks.
