Kolm päeva korstna otsas ehk Lörbertit oodates
ajakiri Loodus
Vihasoo külas Lahemaal asub tõenäoliselt üks Eesti kõige põhjapoolsemaid valge toonekure pesasid. Pesa on betoonposti otsa ehitatud raudaluse peal, kohe meie Antsurahva talu aia taga. Toonekured tulevad aprilli keskel, isakurg enne ja proua järel. Nii on see olnud juba üle kolmekümne aasta. Ja ühelgi aastal ei ole see pesa tühjaks jäänud. Tavaliselt kasvatab kurepaar üles kaks, harva ka kolm poega. On olnud ka aastaid, kus kurepaar küll asustab pesa, kuid poegi ei kasvatagi. Vist noorpaarid.
Kord ühel kolme pojaga aastal leidsime ühe kurehakatise pesa alt nõgesepõõsast. Kas ta oli ise tiivaharjutuse käigus vääratanud või olid vanemad otsustanud, et sellel aastal jääb toidutagavara suure pere jaoks liiga kasinaks, ei tea.
Osa Antsurahva õunaaiast on piiratud nn kanavõrguga. Viisime vaeslapse sinna (mine neid koeri-kasse tea!), nimetasime ta analoogi puudumisel Lörbertiks ja tegime kompostihunniku otsa midagi pesataolist. Ikkagi veidi kõrgem koht.
Toidu panime maha: tooreid räimi, leiba ja keedetud kartulit. Ei võtnud. Siis liputasime otse ta noka ees kala, ja see talle meeldis, võttis pakutu vastu. Nii algas meie usalduslik vahekord.
Tuli välja, et vähemalt algusaegadel tuli talle kõik räimed otse “suhu? anda, muidu võisid need tema ees maas vedeleda, ei mingit tähelepanu.
Suve aeg, kust sa võtad värsket kala. Kui õnnestus neile peale sattuda, ostsime suurema koguse, jaotasime kalad parajateks portsjoniteks ja pistsime külmkappi, nii kuus kuni kaheksa räime pundis, olenevalt suurusest. Hommikuti oli esimene asi – kure kalad sulama. Aegamööda õppis ta kalu ka maast võtma. Ja ainult värsket kala ta soostuski sööma.
Kui siis tema õed-vennad tegid pesalt oma esimese lennu alla põllule ja sealt peale väikest jalutuskäiku uuesti üles tagasi, lendas Lörbert õunapuude okste vahelt ka üles ja elumaja katusele korstna otsa. Kohkus vist ise ka oma julgustükist nii ära, või uuest, harjumatust kõrgusest, ning alla ei söandanud enam lennata. Kui olime teda seal piisavalt kaua jälginud ja söögiajad mööda said, tuli talle sinna pika ridva otsas kalu üles upitada. Ja nii kolm päeva! Alles siis tuli Lörberti julgus tagasi.
Kui ta ühines põllul kõndivate sugulastega, arvasime olevat paraja aja kasulaps looduslikele eluviisidele lähemale suruda. Võtsime ta supilt ja seebilt maha. Rasket otsust aitas vastu võtta tähelepanek, et tema õiged vanemad ka enam pesapoegadele toitu ei toonud. Selleks ajaks oli Lörbert meie perega juba niivõrd kodunenud, et pidas tema toidutajätmist ilmseks ülekohtuks. Käis kõigil õuesliikujail järel ja nõudis susisedes süüa.
Aeg-ajalt käis köögiaknast sisse vaatamas. Muutus tüütuks. Iseloom oli tal kange. Kuigi oskas juba hästi lennata, sugulaste juurde pesale enam oma jalga ei tõstnud. Ööbis maja katusel või mõne elektriliini posti otsas.
Toivo Ojaveski toidab oma kasulast Lörbertit.
Kord oli meil külas abielupaar Šotimaalt. Neile oli tõeliseks elamuseks, kui Lörbert õuel jalutas. Nende jutu järgi nägid nad toonekurge esimest korda. Ka maitsesid nad lõunalauas esimest korda kodus hapendatud kurki. Eksootiline Eestimaa!
Kui noored kured kolmekesi põllul toiduotsimist õppisid ja kui keegi inimestest neile lähedale sattus, panid kaks kurge kohe lendu, meie Lörbert aga tormas pikkade sammudega segaja poole ja susises. Ehmatas mõnegi külalise korralikult ära.
Sügisel lendasid aga õnneks kogu perega ... kus Egiptimaa.
Järgmisel aastal istus üks kurg sageli maja katusel ja jälgis meie tegemisi. Ehk oli Lörbert! Rõngast me talle jalga ei pannud, sest rändeteedel ja eriti Aafrikas pidid need olema pärismaalastel hinnalised suveniirid. Viimastel aastatel on kurevanemad ka nagu julgemaks läinud, jalutavad toiduotsingul juba aias õunapuude vahel. Näo järgi ei tunne me Lörbertit aga enam ära.
Toivo Ojaveski,
Antsurahva talu
