Ülemiste pirakad angerjad
Madli Zobel, ajakiri Loodus
Kui maaülikooli teadlased Ülemiste järve biomanipulatsiooni tarbeks kalastiku-uuringuid hakkasid tegema, selgus, et järves on hästi palju suuri angerjaid. Kuidas nad sinna said?
Et nõukogude ajal oli Tallinna veetarve väga suur – neli järvetäit aastas praeguse ühe järvetäie asemel – siis veevaestel aastatel võeti Pirita jõest lisavett. Ju angerjas oli merest Pirita jõkke ja sealt Ülemistesse trehvanud!
Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi limnoloogiakeskuse juhataja Ain Järvalt jõudis aga põnevale jäljele: “Võrtsjärve kaluritega tulid need Ülemiste angerjad jutuks, ja üks vanem kalamees ütles, et tema teada ühel aastal ei lastud angerjamaime Võrtsu.?
Klaasangerjat toodi toona Võrtsjärve Prantsusmaalt, läbi Moskva.
Ain Järvalt vaatas koos kaluritega läbi Võrtsjärve andmeid ning selgus, see oli 1986. aastal, mil angerjamaime Võrtsjärve ei lastud.
Ain Järvalt: “Siis selgus, et tol aastal konteiner klaasangerjaga seisis vahepeal tollis, ja kui see Tallinnas lennukilt viimaks maha võeti, oli näha, et maimude suremus on suur.?
Eks siis klaasangerjate vastuvõtjad arvasid, et pärast kolmetunnist sõitu Võrtsjärveni sureksid kõik. Leiti esimene ettejuhtuv järv ehk lennuväljale lähim järv – Ülemiste – ja sinna see konteiner tühjaks kallati.
Kalauurijana kahetseb Järvalt, et pole teada protsenti, kui palju neid toona elus oli – saaks selgust, kui paljud maimudest on suureks kasvanud. “Kuna angerjad Ülemiste järvest välja ei saa, siis 20 aastaga on ellujäänud kasvanud väga suureks. Priskemad väljapüütutest kaalusid juba üle kolme kilo. Kõige väiksem oli 600-grammine.?
Kuna Ülemiste vesi voolab vaid veepuhastusjaama, siis angerjatel tagasitee 8000 kilomeetri kaugusele Sargasso merre puudub. Rahvajutud räägivad küll, et üle põllu silgata polevat angerjale probleem, kuid läbi Tallinna merre minemas neid siiski nähtud pole.
fotoallkiri:
Järveteadlaste püünisesse sattunud Ülemiste angerjas.
