Sumisev parmupäev
Parmud ehk sugukonda parmlased kuuluvad putukad on tegelikult Eesti ühed kõige suuremad kärbsed. Sama võib parmlaste kohta öelda ka maailma mastaabis.
Eesti kahe kõige suurema parmuliigi, väliselt väga sarnase veiseparmu ja sudeediparmu kehapikkus küünib kuni kahe ja poole sentimeetrini (26 mm). Maailmas ja ka meil tüütute vereimejatena tuntud valusasti hammustavaid kärbseid on sugukonnas ligikaudu 3000 liiki. Eestis elab (autori andmeil) 36 liiki parme. Koos mitmesuguste teiste kärbeste ja kõikvõimalike sääskedega kuuluvad parmud kahetiivaliste seltsi.
Verd imevad vaid emased. Emased parmud (need ongi need, keda me tavaliselt kohtame) toituvad nektarist ja peavad imema ka verd. Seda on neil vaja munade soodsaks arenguks. Isased parmud toituvad vaid taimsetest mahladest, ning erinevalt emastest ei ründa meid. Nende suuaparaat pole vastavalt arenenud.
Emase parmu suised töötavad aga kääride põhimõttel. Seetõttu voolab parmu tekitatud haavast sageli palju verd, mida omakorda püüavad kätte saada mitmed teised kärbsed. Käesoleva ajakirja kaanefotol ongi tabatud selline hetk.
Siia võiks veel juurde kujutleda palavat ilma, ning ümber pea tiirutavate teiste parmude suminat. Ning hakkabki tekkima helipilt meie suvede juuni teise poole ja juuli esimese poole närvesöövast nähtusest, mil parmud on eriti aktiivsed. Parmu-uurijate poolt on seda aega nimetatud ka parmupäevadeks.
Tütarlaste nuhtlus. Rahvakeelest on tuntud tütarlaste kurtev ütelus heinaaja kohta: päeval palav ja parmud, öösel sääsed ja poisid. Ongi nii, et mitte igasuguse ilmaga ei ründa parmud meid massiliselt ja seda mitte ka kogu suve vältel. Parmud on sooja- ja ka niiskuselembesed. Ainult üksikud liigid, näiteks pimelased ehk pimeparmud ründavad meil jahedama ilmaga ja õhtusel ajal. Vaid mõned liigid tungivad kallale hoonetes ja hämaruses.
Seega on peaasjalikult tegemist päevase nuhtlusega. Kuigi hea lennuvõimega putukatena lendavad parmud toiduotsingul kilomeetreid ja otsest elupaigaeelistust valmikutel ei näi olevat, kohtab neid ikkagi rohkem veekogude ääres ning niiskemates kohtades. Sood ja rabad on üks nende meelispaiku. Põhjuseks on kindlasti see, et parmud vajavad nii valmikuna kui ka vastsetena elutegevuseks vett.
Valmikud laskuvad aeg-ajalt vette, haarates kaasa veetilga, mida siis imikärsa abil imetakse. Vastsete elukeskkond aga peab olema niiske pinnas või lausa veekogu.
Reeglina imevad parmud imetajate verd, kuid on teada ka toitumist lindude, kahepaiksete ja roomajate verest. Oma ohvri leiab parm põhiliselt liikumise järgi. Eriti panevad nad tähele tumedaid objekte. Lähidistantsil tulevad arvesse ka saaklooma lõhn ning süsihappegaasi suurem kontsentratsioon. Kui suvesoojas läbi niiske võsa murda, võib koguda kaasa sadu parme, enamik aga kaovad, kui jääda rahulikult ühte kohta seisma.
Elu kestab kuni kaks aastat. Elutsükkel kestab Eestis elavatel parmudel sõltuvalt liigist üks kuni kaks aastat. Munad munetakse iseloomulike kogumikena taimelehtedele või ka kividele, kust siis kooruvad vastsed langevad kas vette või niiskele pinnasele. Vastsed toituvad orgaanilisest taimsest materjalist (perekond Chrysops) või on röövtoidulised (perekond Tabanus).
Eestis tavaliselt kohatud parmuliigid võib välimuse järgi meelespidamiseks jagada kolme rühma. Kõige enam liike (perekonnad Tabanus, Hybomitra, Atylotus), nii suuremaid kui ka väiksemaid, kuulub kaanepildil olevasse tüüpi, kelle tiivad on läbipaistvad ning silmad vöödilised.
Perekonna Chrysops liikide kehapikkus jääb umbkaudu sentimeetri piiresse ning nende iseloomulikuks tunnuseks on tumedate laikudega tiivad. Silmad on neil kirjud, täpilised.
Halle, marmorja tiivamustriga liike perekonnast Haematopota (kolm liiki) tuntakse sõgelastena, kes soojadel öödel võivad rünnata öö läbi. Nimetamata on jäänud veel suhteliselt haruldane, mesilast meenutav liik Heptatoma pellucens, kes Eestis satub inimese lähedusse harva.
Jaan Luig,
entomoloog
