•  

Sinu selja taga käib ingel, kes rõõmustab, kui heateo teed

Tekst: Marju Gellert, ajakiri Loodus

Vene kirjanik Faddei Bulgarin kirjutas 19. sajandi alguses Peipsi-äärsest elust: “Enamik maju on kahekorruselised, tornide ja palkonitega. Igal pool on poed, käsitööliste kojad, kalapüügiriistad; kõikjalt paistab küllus ja lustlikkus.?

Olles elanud pea kogu elu Peipsiveerel, vaid kiviviske kaugusel vene vanausuliste kilomeetrite pikkusest ridakülast, on vanausuliste asustus minu jaoks alati olnud niivõrd iseenesestmõistetav ja loomulik, ning alles nüüd olen hakanud mõistma nende külade erilisust ja ainulaadsust.
Ka seda, et tänapäev ei kaitse neid 300 aasta vanuseid ääremaa külasid. Vanausuliste usk, see, mis neid ühendas ja mis nad siinsetesse küladesse tõi, on kaotanud oma tähtsust. Viimaste kümnendite sündmused on vanausuliste elulaadi tugevalt muutnud. Paljud vanausulised määratlevad end põlvnemise, mitte usutunnistuse järgi, nagu varasemal ajal.
Maja jääb tühjaks. “Kas jäämegi üldse püsima?? küsib Zoja Kutkina, kes oma 72 eluaasta jooksul on näinud neis külades ka märksa paremaid olusid.

Usk mõjutas elustiili. Viina tarvitamine oli keelatud, kõik tööd tehti korralikult. Öeldi, et kui vanausuline annab sõna, pole paberit vaja. Lapsi kasvatati juba maast madalast teadma, et patt on keelatud: iga inimese selja taga on ingel, kes hakkab nutma, kui inimene pahandust teeb ning rõõmustab tema heade tegude üle.
Nüüd peab aga tahtejõud ja sisemine sund olema suur, et teiste inimeste ning loodusega kooskõlas elada. Metsaalused prügihunnikud, metsavargused, röövpüük – need on nähtused, mis varem nende inimeste tegude hulgast puudusid või mida oli väga vähe.
“Maailm on muutunud, vanausk on muutunud,? räägib Zoja. “Varemalt oli lõbusam, oli palju noori ja hoiti kokku. Nõukogude võim muutis meid – noored kasvasid teises miljöös. Siin olid piirangud ja reeglid, mujal vabadus. Vajadus usu järele kadus, noored ei pea enam usku oluliseks. Elu ei seisa ju paigal, muutub pidevalt. Ja viimasel ajal muutub eriti kiiresti. Palvela ja muuseum olid olulised iseendale, nüüd on olulisemad teistele.?
Noored lähevad maalt ära, eriti viimastel aastakümnetel.
Viimase 30 aastaga on rahvaarv kahanenud umbes poole võrra ning endistest õitsengul küladest jääb järjest vähem alles.
Kui varem elas igas majas kaheksa kuni kümme inimest – abort oli keelatud, siis nüüd üks-kaks. Palju maju seisab ka päris tühjalt.

Muuseum nagu kodu. Aktsiaselts Peipsi Kalamees on kohalikele põhilisi tööandjaid. “Suurem osa siinsest elanikkonnast on töötud, pensionärid ja invaliidid,? räägib Viktor Filippov Kolkja sadamas.
Tööpuudus on külade hääbumise peamiseks põhjuseks. Tööle minnakse Tartusse ja Tallinna, tööl käiakse ka väljaspool Eestit, peamiselt ehitustel.
Varnja kunagisest 800 inimesest on järel vaid sadakond, lastega peresid leidub külas kümne ringis. Kolkja põhikoolis õpib 75 last, alates 1990. aastast on õppijate arv pidevalt vähenenud.
Vaimne paigatunne on inimestes siiski väga tugev. Ikka soovitakse kodukohta tagasi tulla – käiakse surnuaial, pühadel, matustel, võimaluse korral palvelas. Ning ka muuseumis. Sest see, mida siia otsima tullakse, on suures osas kadunud.
Alles muuseumis ütleb vanausuline, et on lõpuks tagasi koju jõudnud. “Muuseum tekib ju siis, kui on asju, mida enam ei kasutata,? räägib Zoja Kutkina, kes töötab ka Varnja Elava Ajaloo muuseumis. Kuid usk pole ainuke, mis inimesi paigal hoiab. Alati on tähtsal kohal olnud ka loodus – järv, sood, metsad, majatagused aialapid. Kuna köögivilju kasvatati ja kasvatatakse tänaseni käsitsi, on käsi-mullas-eluviis siinsetele inimestele südamelähedane.

Sibulad ja karvamüts. Sibulaid on vanausulised kasvatanud juba sajandeid. Peipsi kaldaääre sibulad ja muud köögiviljad on sügisestel turgudel nõutud kaup. Kogused on aga vähenenud ning aiamaad rohtu kasvamas.
“Kunagi varem pole olnud nii, et maja juures kasvaks rohi, alati kasvatati midagi, kunagi isegi sigurit,? saan teada Zojalt.
Noored aga ei ole sibulakasvatusest huvitatud – see ei tasu ennast ära.
Põhjus, miks ümbruskonna inimesed vanausulisi vahel “karvamütsideks? kutsuvad, on lihtne – alati on neil tähtsal kohal olnud talvine kalapüük järvel. Mis aga oleks tuisu ja pakasega soojem kui üks hea vana karvamüts.
Järvel käidigi peamiselt talvel, sest suvel oli otstarbekam töötada ehitustel. Vanausulised olid hinnatud ehitusmehed. Suvised kalamehed olid aga põhiliselt vanaisad koos lastega.
Suvine kalapüük oma tarbeks on kadumas, seda eelkõige rangete piirangute tõttu. Kui varem õppis iga poiss isa-vanaisa kõrvalt kõik vajaliku järvel käimiseks, ei oska nüüd enamik noori paadiga sõitagi. Veel paarkümmend aastat tagasi oli kala üks põhitoidusest, siis nüüd süüakse seda harva. Kala pole lihtsalt enam saada, teda ei püüta oma tarbeks, vaid müügiks kokkuostupunktidesse. Ka kauplustes oma kala ei müüda.
Palju aega veedeti vanasti metsas – käidi jõhvikal, korjati seeni. Saak oli see, millest elati. Ka praegu on marja- ja seenekorjamine siinsete inimeste elus siiski tähtsal kohal.
Muutusi looduses, ilmaendeid, pandi vanasti ikka tähele. Praegused noored aga vaatavad televiisorist ilmateadet, mitte ei otsi märke loodusest.

Vanausuliste Eestisse jõudmise lugu
Kui 1653. aastal tuli Venemaal võimule patriarh Nikon, algatas ta reformid, mis suunatud rituaalide ja doktriinide vastavusse viimisele Kreeka emakirikuga.
Kaugeltki kõik usklikud ja vaimulikud ei pooldanud reforme. Nende meelest oli tegu muistsel pärandil püsiva kristliku autoriteedi hülgamisega, õigeusu ajaloo diskrediteerimisega ning tee vabaks andmisega edasisele moderniseerumisele ja ilmlikustumisele.
Kirikureformi vastased ehk vanausulised kuulutati 1666–1667 kirikukogu otsusega ja 1685 tsaari ukaasiga jälitatavaiks. Neid piinati, saadeti pagendusse ja neid tapeti kõikjal Venemaal, hukatute arv ulatunud mitmekümne tuhandeni. Lindpriideks kuulutatud vanausulised põgenesid tsaaririigi äärealadele.
Esimesed vene vanausulised, põhiliselt Novgorodist ja Pihkvast, ilmusid Peipsi rannikule Mustvee ja Kallaste kandis 17. sajandi lõpus. Varnja ja Kasepää külad rajati 18. sajandil, Kolkja ja Sofia on pisut nooremad.
18. sajandi lõpus asus Peipsiveere kaluriküladesse arvukalt vanausulisi Vitebski ümbrusest, Novgorodi ja Tveri kubermangust. Peamiselt olid need fedossejevlased ja pomoorlased. Ehitati mitmeid palvemaju. Novgorodist Eestisse põgenenud kaupmees Nikitin ja üks Moskva bojaar tõid kaasa kirikuraamatuid ja muid liturgilisi tarvikuid.

Vana rituaali pooldajad. Vanausulised ei tunnista Nikoni reformidega tehtud muudatusi liturgias ja rituaalides. Nad löövad endiselt risti ette kahe sõrmega, kasutavad reformide-eelset pühakirja ja lauluraamatut ning käivad ristimise, laulatuse ja pühakoja õnnistamise ajal päripäeva. Jumalateenistustel lauldav koorilaul on ühehäälne, kasutatakse spetsiaalset arhailist noodikirja. Ristimine vanausuliste moodi toimub ristitava kolmekordse üleni vettekastmisega.
Kasutatakse vana bütsantslikku ikoonimaalimisstiili, kasutatakse ka väärismetallist ja reljeefseid ikoone. Ei austata pühakuid, kes on pühakuks tunnistatud pärast 1666. aastat, kuid austatakse mõningaid oma pühakuid (näiteks Avvakum Petrovitš), keda omakorda ei tunnista õigeusk. Lastele valitakse nimed kirikukalendrist.

Üksteist kogudust püsivad. Eestis  oli 1920.–1930. aastail kümme tuhat vanausulist, kes moodustasid kaksteist kogudust Peipsi ääres, Tartus ja Tallinnas.
1971 tühistas vene õigeusu kirik vanausulistele pandud kirikuvande, kuid nende kogudused on püsinud endiselt oma eraldatuses.
Kolhoosikord lõikas läbi vanausuliste elukorralduse majanduslikud juured, nende külad tühjenesid. Palvemajades käisid peamiselt naised ja eakamad inimesed.
Vanausu mõningane taassünd algas 1995. aastal, kui taastati Eesti Vanausuliste Koguduste Liit. Eestis on registreeritud 11 vanausuliste kogudust – üheksa neist Peipsiveerel ning Tallinnas ja Tartus kummaski üks.
Allikas: Internet

loe kommentaare (0)

Nimi:


E-mail:


Kommentaar:

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam