Loodusesõber: Vaadates augustipilti
Tekst: Mari-Ann Remmel, ajakiri Loodusesõber arhiiv
Viimastel aastatel olen leidnud aega elada augusti lõpus vähemasti nädalapäevad telgis ja leida loodusest omad pildid. See kogemus on viinud teadmiseni, et kujutis, mis tekib neljakandilisele paberile, pole mitte reaalsuse imitatsioon, vaid tükk su enese hingest. Mida siiram ja lihtsam, seda kõnekam. Pilt on selle hetke valik. See, mis jäi kaadrist välja, pole enam oluline.
Olen ikka mõelnud, et pildi ja vaataja suhe on kahepoolne. Olgu see siis foto, maal või sõnades visandatud elupilt. Hea pilt inspireerib ja kõnetab, leiab sinus tahke, millelt vastu peegelduda. Kui pilt on sinus midagi puudutanud, jätad ta meelde ja kannad oma nähtamatus seljakotis kaasas. Side pildiga võib olla väga isiklik ja tunne, mis tekib, ei allu teinekord mingisugusele mõistuspärasele seletusele. Inimene tahab ju enamasti leida kõigele seletuse, põhjenduse…
Ma ei usu, et kaamera või pintsliga tabatud hetkelummuse taga võiks olla pelgalt pikkade aastate kogemus või kompositsioonireeglite teadlik järgimine. Ma ei tahagi teada, mitu protsenti on tulemuses tehnilist taipu või mis marki on kaamera ja objektiiv, nagu mind ei huvita näitusel maale vaadates, mis firma pintsleid ja värve kunstnik kasutas.
Hea pilt mõjub ilma seletuskirjata. Kuid kindlasti on igal pildil ka oma lugu, mida tavaliselt vaatajaga ei jagata. Vaatajale usaldatud lugu tekitab sideme ja toob pildi lähemale, laseb piiluda raamist väljapoole. Alati on vabadus lugu välja mõelda, aga see nõuab aega ja süvenemist.
See Sven Za?eki foto mõjub nagu graafika: lihtne, tundlik ja natuke kriipiv, ilus ja hirmutav ühtaegu. Jäädvustus lõppevast suvest. Üldse mitte ootuspärane. Püüdsin olla hästi vaikselt ja kuulatada, mida see pilt mulle tahab öelda.
Veel mõned päevad, ning eneselegi ootamatult avastad, et su paigatud elulootsik on taas libisenud üle heitliku suveharja tüünesse küpsesse lõikuskuusse. Midagi on selles kõiges tuttavat, midagi aga täiesti uut. Tuul kannab ninna põuas kõrbenud nõmmede lõhna. Heinamaade lõhna, kus juba mitmendat aastat on jäänud hein tegemata. Kruusateede kuiva tolmu. Käsivarrel kirvendab põletusarm, mälestus kesksuvest, meelelistest moonidest ja põdrakanepitest, leegitsevatest mändidest ja kuumast mullast varvaste all. Punetavat armi mööda jalutab väike must ämblik. Õhtune ämblik on õnneämblik, tuleb äkki meelde. Ämblikuvõrk pidavat parandama haavu. Ei mäleta, kust olen seda kuulnud. Kaine ja segav mõistus tõrgub uskumast, et see väike mutukas võib ravida inimeselooma haavad ja avada silmad, et ta ometi kord märkaks oma õnne!
Aga kui prooviks? Uskuda… Okkad torgivad hinges, ei lase.
Süda peksab hirmust kaotada midagi olulist. Las pudenevad need vanad, kuivanud okkad, sosistab tuul.
Teeme neist koos tillukese lõkke, mis annab sooja ja valgust. Teeme ruumi uuele. Midagi uut ei saa tärgata, kui ei ole ruumi… Okkalise oksaga on hea tuld süüdata, praginal lendab sädemeid sügavsinisesse taevasse.
Valgusetäpid kõditavad pimedust, paluvad suvele pisukest pikendust. Langeva tähe sähvatus annab uue lubaduse, kadakasuits peletab kurja. Suur apelsinikarva kuu tõuseb metsa tagant ja öö laotab pehmed hallid udupadjad põõsaste vahele. Sulle on antud võimalus. Kas julged?
Augusti võlu avab end õhtus ja öös. Hommikul ärkad end ilusaks koos lugematute kastepisaratega imeväel nähtavaks saanud härmalõngadel. Keegi on ravinud su haavad ja armid. Nagu oleksid käinud suve viimases suitsusaunas, kaelas pihlakatest pärlid ja pihus kaheksa kadakamarja.
Igaks juhuks, mine sa tea, mis talv toob.
Augusti eripära
August on minu jaoks niiskuse kuu. Pärast kuiva ja kõrvetavat juunit-juulit annab temperatuur järele ning õhk täitub värskusega. Päevad võivad veel palavad olla, kuid ööd on juba jahedamad. Niisugune kombinatsioon tähendab udu, kastepiiskasid ja äikest.
August on aeg, mil tuleb hommikuid ära kasutada. Minna jõeluhale, heinamaale või rappa, ning olles seal käinud paar kuud varem, on muutused märgatavad. Ümbrus pärlendab ja särab, kui esimesed päikesekiired üle horisondi kiikavad. Udu hakkab üles tõusma ja paljastab ämblike meistritöö.
Peaaegu kõik mättad on ehitud sädelevate ketastega. Isegi rabamändide okkad on võrku mässitud. Liikumisel peab olema ettevaatlik, et mõni kleepuv võrk otse silmnäkku kinni ei jääks.
