Loodusesõber: Liblikad keldris
Tekst ja fotod: Allan Selin, ajakiri Loodusesõber
Leides keldriöölase talvitumas, paistab ta meile ilusa ja värvilisena, kuid ei tohi unustada, et kuivanud sügiseste lehtede vahel jääb ta putuktoidulistele lindudele sageli märkamata.
Enamik liblikaliikide valmikuid on tänaseks elutegevuse lõpetanud ning jätnud järgmist kevadet ootama kas munad, röövikud või nukud, et siis uue eluringiga edasi minna. Mõnedel liikidel siiski on evolutsiooni käigus arenenud võime talvituda ja soodsate ilmade saabudes panna alus uuele põlvkonnale.
Üheks selliseks on Eestis tavaline keldriöölane (Scoliopteryx libatrix), keda võime talvisel ajal kohata nii looduslikes koobastes, jahedates abihoonetes ja loomulikult ka keldris. Talvitumiseks sobivad stabiilsema temperatuuriga paigad. Eriti hästi on see nähtav koobastes, koopa suule lähemal asuvad liblikad võivad kattuda temperatuuri muutudes veepiiskadega, mis loob soodsa pinnase hallitusseentele. Loomulikult ei ela sellise talvitumiskoha valinud liblikad talve üle ja hukkuvad.
Kevadel talvitumiskohtadest lahkuvad liblikad külastavad meelsasti pajuurbi, kus nad toituvad. Emased keldriöölased munevad lehtpuudele, peamiselt pajudele. Kollase-rohelisetriibulised röövikud toituvad lehtedest. Röövik nukkub võrgendiga kokku tõmmatud lehtede vahel, kus juuli lõpus või augustis koorub valmik, kes välimuselt meenutab kuivanud lehte.
