Käes on kena kevade, nagu ütleb laulusalm. Lumi ammu läinud, suurvesi seljataga. Puud lehte minemas ja kevadlilledki ammu õies. Eluta looduse välisilme on seega suurimad muutused läbi teinud. Varsti mattuvad kaugvaated klindile kõikehaaravasse rohelusse ja rahnude otsimine metsast muutub lootusetuks ürituseks.
Praegu on võib olla õige aeg teha juttu karstist. Karst on nähtus, millest on palju räägitud seoses põhjavee reostusega ja mida paljud mäletavad juba koolipingist. Aga kindlasti on ka neid, kes ise pole kunagi ühelegi karstialale sattunud ja kelle ettekujutus karstivormidest võib olla küllaltki napp. Seepärast siis ka lühiselgitus nähtusest. Termin ise on pärit Balkanilt Karsti platoolt. Karst võib esineda kõikjal, kus esineb kergesti lahustuvaid kivimeid. Muidugimõista geoloogilisest vaatevinklist. Sest kõigile on küll arusaadav, et kivisool ja ehk samuti kips kergesti lahustauvad on. Et aga meie paekivigi kergesti lahustuvate hulka liigitatakse, võib tunduda kummaline. Nii see ometi on ja aastasadade ja -tuhandete (rääkimata -miljonitest) jooksul lahustavad sademete- ja vooluveed ka paekivi. Ja selle tulemusel tekib kõikvõimalikke karstivorme: karre, karstilehtreid, jäänukvorme, uurdeid, lõhesid ja kanaleid jne., jne.
Eestis on karst vägagi levinud. Kõik on vist ilmselt kuulnud Tuhala nõiakaevust ja karstialast. Ka Tallinna lähedane Kostivere karstiala ja Uhaku karstiala Kirde Eestis peaks ka küllaltki tuntud olema. Väiksemaid karstialasid teatakse juba vähem.
Pildid, mis neid siin tutvustavad, on küll juba mitmed nädalad tagasi tehtud, kui veel suurvesi karstialadel võimutses ja nii mõnelgi pool lundki näha võis. Alustuseks ehk meenutaks just karstialade suurveeaegu.
Kiriku suunas vonklevas Jõelähtme jões on vett vaid suurvee aegu.
Pildi keskel, tagaplaanil on mitme meetri kõrgune seen vaid peanupu vee kohale upitanud.
Ka see Pokupere on Kostivere karstialalt pärit.
Uhaku karstiala asub Püssi linna külje all. Siinsel karstialal neelduvad Erra jõe veed pikas Suurhauaks kutsutud karstiorus, mis tekkinud mitme karstilehtri ühinemisel. Neeldunud vesi tuleb uuesti nähtavale paljudest tõusuallikatest Purtse jõe ääres. Suurvee aegu ei mahu kogu vesi maa alla ja siis täitub veega muidu kuivana seisev Uhaku jõesäng ning selle alguses võib imetleda madalat, kuid maalilist juga.
Selline näebki Suurhaud välja suurvee aegu. Aga vett on nii palju, et kõik ei leia endale siin neeldumiskohta.
Liigne vesi voolab ka siin enamjagu aastat kasutuna seisvat Uhaku jõesängi pidi (sedakorda Lüganuse) kiriku poole.
Aga teel kuiva sängi poole on loodusel veel mingi kingitus varuks - vaid suurvee aegu rõõmustav Uhaku juga.
Salateid kasutav vesi jõuab aga Purtse jõkke Kõrgekalda juures.
