Sorteerimine: Vanemad eespool Uuemad eespool
otsija,
17.10.2005 11:15
Seda rada tunnen minagi. Linnalaps, tagaöue kivimüüride vahelt mõnikord parki. Kastaniloomad, murtud tikkudest jalad viltu all. Kooli bioloogiatunni herbaariumi valmistamine, loodusehuvi tapva õpetaja toksiva kaardikepi juhatusel. Ja kord ammu vaiksel järvel söudepaadi süles kiikumine, plärts ja mulin ja loojamineva päikese hiilgus - jäi mällu unistuste naeratava allikana. Sai ka marjul käidud, kuid enam hetke rõõmuga suhu pistmiseks kui tuleviku murega kaasa korjamiseks. Oli kord korteris kass, teises oli koerake ka. Kuid endal juba hallid karvad juustes, kui lõpuks sai see terrassiuks omaks, mille läbi hommikul püdjaamas sai paljajalu märjale murule astuda. Ja teretada lilli, põõsaid, puid - mõnele ise mullaste kätega auk kaevatud ja head elujõudu soovides kastetud. Ja ämblikute sätendavaid pärlivõrke imetleda, laulvat lindu silmaga puulatvadest otsida, äkki näha üle põllu lippavat jänest kauge salu varju kadumas. Loodus on nii lai, nii kõrge, nii suur oma imede külluses, et pudeneb tolmuks inimeste vana küsimus elu "mõttest". Siin ta on. Siin oleme kõik koos. Siia - kui kord, korraks, lahkume - tuleme tagasi. Siin tahame elada. Kogu mõte.
