Varblastele mobiilid ei meeldi
Tekst: Toomas Jüriado, ajakiri Loodus arhiiv
2003. aastal, kui kodu- ja põldvarblased olid valitud Eesti ornitoloogiaühingu aasta linnuks, arutati üpris laialt ka selle üle, kas ja miks varblaste arvukus väheneb. Kui meil on vähenemistendents siiski siiani selge tõestuseta, siis näiteks Inglismaa linnadest – ja mitte ainult linnadest – on värvukesed lausa drastiliselt kadunud.
Võimalike põhjustena on välja pakutud eelkõige toidubaasi vähenemist: alates sellest, et koos hobustega on kaotsi läinud ka varblase “magustoit?, poolseeditud kaeraterad hobusepabulate hunnikus, kuni selleni, et taimekaitsevahendite ohjeldamatu kasutamine on “uulitsapoiste? toidukaardilt kustutanud nii umbrohuseemned kui ka värvukestele eriti beebieas vajaliku lihakraami, kõikvõimalikud selgrootud.
Nüüd räägitakse aga mitmel pool Euroopas juba üsna kindlalt, et ilmselt on üks kurja juuri ka aiva paremini edenev mobiilside võrgustik. Nii tõstsid Inglismaa linnueksperdid hädakisa 2003. aasta sügisel, kui ootamatult selgus, et niigi tugevalt allasurutud Londoni varblaste asurkond on vaid aasta jooksul veel veerandi võrra kahanenud – midagi taolist pole varem kunagi täheldatud. Mobiilside asjatundjad öelnud seepeale, et midagi müstilist siin pole: London kuulub Euroopa rängima elektronsaastega pealinnade sekka, kus kiirgusväljade tugevus 4 V/m on täiesti tavaline. Inimestele kirjutatud norme see ei ületa, küll aga igasuguseid bioloogilisi piirväärtusi. Nii väidetakse, et tuvid, kakud ja pistrikud ei anna järglasi juba 1,4 V/m korral. Pole siis imestada, et kangeim ja inimoludega kõige paremini kohastunud linnuke varblanegi loobub suurema kiirguse korral lastesaamisest.
Põhjalikuma uurimuse on kirjutanud hispaanlane Alfonso Balmori Martinez. Ta märgib, et 1990. aastate teine pool on linnakeskused katnud mobiilside baasjaamade võrgustikuga ja et need on tekitanud tõelise “elektrosudu? (electrosmog). Seadmed kiirgavad 900 ja 1800 MHz laineid, mis mõjustavad elusorganismide kesknärvisüsteemi. Võimalikuks on peetud nende halba mõju isegi inimesele, hukutav toime varblastele ja teistele lindudele olevat aga ilmne. Suurtes linnades on täheldatud koduvarblaste kadumise selget korrelatsiooni mobiilimastide lisandumisega. Kui ühed tööd tõstavad esile kõrgsagedusväljade toime lindude kesknärvisüsteemile, siis teised rõhutavad samuti negatiivset mõju lindude ja pisiimetajate sigivusele.
Martinez väidab, et eriti hull on asi linnade kõrgemates piirkondades, kuna maste püstitatakse esmajoones sinna. Samuti olevat ilmne, et enim kahjustatakse kõrgemates kohtades tegutsevaid ja pesitsevaid liike; maapinnal pesitsevad linnud on vähem mõjustatud ja kõige kergemini pääsevad suluspesitsejad. Martinez lisab oma jutule kinnituseks, et tema kodulinnas Valladolidis on ta enda vaatluste põhjal lindude kadumine pärast mobiilside mastide rohkenemist täiesti ilmne.
Eestist kuulda seni ainuke vaatlus pärineb Tartu viljasalvest: sealsete töötajate kinnitusel olid pärast mobiilside saatja paigaldamist mahuti katusele salve õuelt kadunud nii varblased, tuvid kui ka kõik teised linnud, kes muidu mahapudenevaid teri noolimas käisid.
