•  

Äike (05.02.2009 00:00)

Autor: Jüri Kamenik

Foto Airi Kurs Lutsar
pilvepiltide galeriist

Äike on elektriline atmosfäärinähtus, mis tekib tavaliselt tõusvate õhuvoolude ja konvektsioonipilvede intensiivse arengu tagajärjel ja mis koosneb mitmest komponendist nagu rünksajupilved, sajualad, õhuvoolude süsteemid, laengud, välgud ja müristamine jne. Seega on äike tegelikult nähtuste keerukas kompleks. Äikese olemasoluks on vaja tingimata sorteeritud ruumlaenguid. Soojal poolaastal (parasvöötmes) on äikese puhul kindlasti olemas ka rünksajupilvi.  Äikesenähtuseid võib ette tulla lumetormides, kus tugevate vertikaalsete õhuvoolude aset täidavad tormituuled ja rünksajupilvi ei pruugi olla, vaid on väga ulatuslikud kihtsajupilved.
Oluline on teada, et sageli ei tehta vahet äikesel ja välkudel-müristamisel, vaid neid peetakse samasteks.

Äikesepilvedel on rakuline struktuur. Väga üldiselt võib öelda, et äikesepilved  koosnevad tavaliselt mitmest nn pilveelemendist, ainult harva koosneb äikesepilv ühest sellisest elemendist, vt ka http://web.zone.ee/eav/globe_aike_pilveelement.htm. Iga pilveelement läbib oma arengus 3 staadiumit, milleks on aktiivse kasvu ehk rünkpilve-, küpsuse-ja hajumisstaadium. Tihti võib selliseid etappe jälgida selgelt termilise äikeste puhul, kuid frontaalsete äikeste puhul on see sageli halvasti või üldse mitte jälgitav.

Äikeseid võib mitmeti liigitada, kusjuures Eestis on üldiselt kasutusel liigitus, kus äikesed on jaotatud tekkepõhjustest ja -tingimustest lähtuvalt  õhumassisisesteks (alatüübid: termiline, advektiivne ja orograafiline) ja frontaalseteks äikesteks, ent maailmas, sealhulgas USAs kasutatakse enamasti klassifikatsiooni, mis põhineb äikesepilvede organiseeritusel: single-cell, multicell, squall line ja supercell-tüüpi äike.

Äike tekib tavaliselt kas külmal ja oklusioonifrondil või soojas niiskes õhumassis. Viimasel juhul antakse vahel kirjandusallikates meteoelementidele järgmised väärtused, mille puhul võib oodata termilise äikese arengut antud õhumassis: õhutemperatuur langeb 0,75ºC või rohkem 100 m kohta, õhutemperatuur on üle +20ºC, eriniiskus üle 12 g/kg või veeauru rõhk üle 15 hPa ja kastepunkt üle +16ºC. Selliste omadustega õhumass on ilmselt eriti ebastabiilne, kuid äike võib tekkida õhumassisiseselt ka palju tagasihoidlikumate näitajate puhul. On ette tulnud, et äike on arenenud ka näiteks +10ºC ja madalama temperatuuri juures.
Talvine äike, jättes lumetormid välja, on tavaliselt seotud kiiresti liikuva külma frondiga. Näiteks 13.3.2010. a. Tartus oli õhtul äike tugeva lumetuisuga. Õhumass oli ebastabiilne, arenesid rünksajupilved, kuid äike tekkis sekundaarsel külmal frondil, mis andis pilvede arengule lisatõuke ja mis liikus päeva teisel poolel üle Eesti loodest kagusse.

Loe Horisondi-veebist pikemalt äikese ja sellega seonduva kohta.

Välgutabamuste arv pinnaühiku kohta maailma mastaabis.

Eelmised artiklid:

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam