Kevadel tegime siin juttu Balti klindist. Ja ka selle kõige idapoolsemast lõigust, Ingeri klindist. Nüüd ka mõned sügisesed pildid sealsetest jugadest. On mõneti kummaline, et võrreldes Põhja-Eesti klindiga sinnakanti nõnda vähe jugasid on jagunud. Kui meil ulatub nende arv üle 30, siis sealseid jugasid võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Üheks põhjuseks on siin kindlasti see, et klinti lõikunud kanjonid on juba oma arengu lõpetanud ja jugade asemel on tegemist vaid kärestikuliste jõelõikudega. Ja eks olegi ju see kõikide jugade saatus.
Kõige suuremaks joaks on sealkandis Tosno juga. Kõrguse poolest ta ei hiilga, see vaid 2 meetri ringis. Veest aga ka laiusest sel joal aga puudust pole, ka suviti on vett siin küllaga.
Sablinka juga asub siin samas lähedal, Tosno väikesel lisajõel. See juga on kui meie Keila joa väike töötav makett. Klassikaline juga. Tema astangu ülaosa koosneb tugevatest paekihtidest, allosa aga liivakivist. Seetõttu on ta ka kiire ülesvoolu taganema, jättes enda ette sedajagu sügavama kanjonoru.
Ka sellel joa kohale klammerdunud männil pole siin enam pikka pidu. Veel aastakümme või teine, kuii niigipalju. Ja läinud ta ongi.
See pooleteist meetri kõrgune pisijoake on endale koha leidnud otse Tosno joa kõrval, jõkke suubuval ojal. Kõrgust pole ollagi, aga ilu jääb ülegi.
Lava kanjon on Ingeri klindi uhkeim ja ilusaim. Siin kunagi aastatuhandete eest mühisenud joast on jäänud vaid mälestus, mis kirjas kivises ajaraamatus. Nüüd meenutavad kunagist hiilgust vaid madalad paeastmed jõepõhjas ja kobrutav vetevool.
Janused väikejoad (11.05.2004) Eelmise nädala lõpul käisin Pakri poolsaare idapoolsel küljel – Leetse pangal. Olin kuulnud, et mõne aja eest oli nüüd siin suurem varing toimunud. Ja kui juba siiakanti tulek oli, ei jätnud muidugi ka siinsetele pisijugadele pilku heitmata. Ja kõik on nii, nagu ka oletasin. Ei saa ju küll öelda, et vett oleks vaid nirisenud, aga suurveeaegsega pole siin muidugi midagi võrrelda. Eks siinsed kraavitatud ojad saavad oma vee väga kitsalt alalt, lumi ammu läinud ja korralikku vihma pole olnud. Ja läheb veel mõni nädal ja mereranda mööda astudes ei saa enam arugi, et siin kunagi joad on pahisenud.
Jugade jõud raugemas (19.04.2004) Viimane nädal näitas siis juba oma helgemat palet. Sinililled on vaat et juba ära õitsemas ja pungad puudel ka paisunud. Ja suurveega on selleks aastaks siis ümber. Mitte, et vett juba suviselt nappima hakkaks, aga tasapisi on vetevool jõgedes juba vähenenud, lumi metsas enamalt jaolt sulanud ja ka rabad ei suuda enam oluliselt lisa anda.
Suurvesi kestab. Kaua veel? (06.04.2004) Nüüd läheb juba kolmas nädal suurveega. Ja lõppu veel ei paista kuigi ka suurvesi ise on nagu ta just on. Mitte kõige võimsam aga mitte ka nõnda niru, kui möödunud kevadel. Metsas ja soodes-rabades veel lund jagub, kohati seda veel poolde säärde. Viimase nädala külmad ööd on hoidnud vee vaos. Nii et kui nüüd sooja vihma peaks tulema.... Aga ootame - vaatame.
Suurvesi käes! Või tuleb lisa? (30.03.2004) Läheb juba teine kevade nädal. Ja nüüd on tõesti juba kõikjal veed lahti. Kahel viimasel nädalavahetusel käisin ära enamusel Tallinnast itta jäävatel jugadel-joastikel. Ja nüüd võib juba tõepoolest rääkida suurveest. Möödunud veevaesel kevadel nii suurt vett polnudki. Kui nüüd järsku soojaks peaks minema, on muidugi ka palju suuremat vett oodata. Aga, kui kõik vaikselt endistviisi edasi liigub, ei tarvitse ka vett oluliselt lisanduda. Kogu see ilu kestab siis lihtsalt kauem. Sest lund on veel rohkesti nii metsas kui rabas.
Kevadised joad, järg2 (18.03.2004)
Kevadised joad (17.03.2004) Lõpuks on siis kevad käes. Paljud joad on juba ärganud. Aga kuigi viimasel nädalal on valitsenud peamiselt plusskraadid ja taevast tulnud nii lörtsi kui vihma, pole suurvee aeg veel kätte jõudnud. Seetõttu on tegu nagu intermeediumiga. Talvemuinasjutt on lõppenud, tõeline vetemöll lasb end aga veel oodata. Aga need lugematud joad, milleni ka keskpäevase päikese kiired ei jõua, jäävad veel mõneks ajaks oma tähetundi ootama.
