Tuhala nõiakaev on ennegi talviti keenud. Tänavune jaanuar andis talle aga selleks pikalt põhjust. Nüüdseks on külmad nõidade vihtlemisele küll taas piiri pannud, aga veel eelmisel laupäeval pahises siin vett üle kaevurakete korralikult.
Veetõusme allikad kaevu ligidasel väljal panevad Tuhala jõe maa-alusele teekonnale punkti.
Siin on aga Tuhala jõgi oma aus ja hiilguses ülalpool Ämmaaugu nime kandvat karstilehtrit. Sealt alustab jõgi oma maaalust tekonda. Ainult suurvee aegu ei mahuta ta sinna kogu oma vett...
Ja siis laiuvad siin suured veteväljad, nagu piltidelt näha võib.
Õhuke jääkirme veteväljal pakub võluvaid mustreid.
Kui kord juba siia kanti jõutud, ei saa imetlemata jätta ka Tuhala kadakat, millel samuti võluvõimed olemas.
Ka karstialdelt on vesi läinud (04.05.2004) Käes on kena kevade, nagu ütleb laulusalm. Lumi ammu läinud, suurvesi seljataga. Puud lehte minemas ja kevadlilledki ammu õies. Eluta looduse välisilme on seega suurimad muutused läbi teinud. Varsti mattuvad kaugvaated klindile kõikehaaravasse rohelusse ja rahnude otsimine metsast muutub lootusetuks ürituseks. Praegu on võib olla õige aeg teha juttu karstist.
