Viimane kord, kui oli aega ja võimalust kirja saata, olime Lemtõ küla lähistel, Uhta ja Petšoora vahel. Pigem Petšoora juures.
See oli 6 päeva tagasi. Meie reipalt alanud ja edenenud retkele tõmbas piduri peale talvetee, mille kohta kohalikud ütlesid, et seda pole viimased 15 aastat kasutatud ja suviti mitte kordagi.
Soovitati minna Vuktõli nimelisse külla ja istuda praamile, mis viib meid kenasti Petshoorasse välja, aga see ei oleks ju aus. Oli ka veel alternatiiv sõita 100 kilti tagasi ja minna mööda liivateid ringiga, kuid talvetee oli oma väljakutse esitanud. Nii me siis alustasime oma Odüsseuse eksirännakuid ilma täpse kaardita, sest esialgne plaan ei näinud ette nii kaugele lõunasse jôudmist. Oli vaid inff kohalikult metsaveoauto juhilt ja Komi Vabariigi kaart, mis sisuliselt võrdub nendes tingimustes gloobuse järgi sõitmisega. Kõikvõimalike teeotsade uurimisele kulus terve päev. Nende lähteandmetega läksimegi teele. Mitmed jõeületused, kinnikasvanud tee vaheldus laia liivateega.
Gaasitrassi sõlmpunkti saabudes oli tunne, et oleme tsivilisatsioonis tagasi. Sealt algasid taas grotseksena mõjuvad puidust luitunud liiklusmärgid: tee kitsenemine, järsk kurv, kiirusepiirang 40, parkimise keeld jne., milledel talvetingimustes on kindlasti oma tõepõhi all. Enne laagripaiga massivset metallist silda näitas juba teeviitki ?Petšoora?.
Stiilinäide keset sood asuvatest liiklusmärkidest
Foto: Kari Tanninen
Alustasime oma 10 reisipäeva optimistlikult. Kôik olid enam vähem veendunud, et hiljemalt õhtuks oleme Petšooras. Jôudsime välja sohu, millistest eelmistel päevadel olime parema tee leidmise lootuses tagasi keeranud. Nüüd aga ei olnud enam varianti. Õnneks olime juba ka kaardil ja see näitas meile 15 kilomeetrit lähima külani. Ust-Šuger sellel nimeks. Algas pikk ja piinarikas sooületamine. Joogivesi oli otsas. Tuju tõusis, kui meie esimese masinana saime risti soo ületatud. Kuna me oleme kõige kergem auto, siis saime meeterhaaval ja väga ettevaatlikult, et mitte meid kandvat õõtsikut rebestada, kindlale pinnale. Soomlaste SISU oli väga viltu keset sood. Saabus udu ja öö. Meie otsisime võimalikke ümbersõite ja soomlased üritasid SISU't horisontaalasendisse saada, mis neil ka öö saabudes õnnestus.
Lemo
Sommide SISU on soos mida ületasime kiirusel 10 kilti tunnis kokku 27 tundi.
Foto: Kari Tanninen
11 päeva hommikul läksime meiei otsima teed külani ja soomlased hakkasid teed ehitama. 9 tunniga olid autod kindlal pinnasel. 270 meetrise soo läbimine kestis kokku 27 tundi. Liikusime 10 meetrit tunnis. Ust – Šugerist saime vett. See oli selle tee viimane soo. Sõitsime läbi Ust-Šugeri, Ust-Soplja, Ust-Voja, möödusime õlipuurimistornist ja esimesest mastaapsest vangilaagrist, mis veel 9 aastat tagasi töös oli ning jõudsime 5 päeva, 3 tundi ja 28 minutit pärast eelmisest suurlinnast, Sosnogorskist, lahkudes järgmisse linna – Petšoorasse.
Veetase on praegu väga madal - 4-5 meetrit alla tavalise. Seega ei liikunud parv, mis oleks olnud meile üheks altrnatiiviks Petšoorasse pääsemisel, kuid mis kindlasti hõlbustaks meie talvetee läbimist. Ilm on muutunud jahedamaks – 25 kraadi asemel on nüüd 17 – 18 kraadi ning sajab vahelduva eduga juba kolmandat päeva. Petšooras andis meile üks kohalik offroadi mees soovitusi järgmisse linna – Intasse jõudmiseks. Seltskond on muidu reibas ja lõbus, tänane hommikupoolik on kulunud autode tehnilisele hooldusele ja pesu pesemisele. Kuna meil on töökoda kompressorite ja keevitusaparaatide näol kaasas, siis liivasel Petšoora kaldal ei ole stange tugevduste keevitamine mingi probleem.
Oleme kokku sõitnud tänaseks 2872 kilomeetrit ning oleme Tallinnast umbes 1800 kilomeetri kaugusel, ees on veel 1000 kilomeetri ringis sõitu, kuid see saab olema oluliselt raskem kui senised 12 päeva.
Sõidame mööda gaasipuurimistornist.
Foto: Kari Tanninen
teine kiri (22.08.2005) Täna on meie retke 8 päev. Istun sommide Unimogis, seljaga madala, kuid kiirevoolulise Lemju jõe poole ja tuletan meelde, mis viimastel päevadel juhtunud. Venemaal on viimasel ajal kõvasti tegeldud teede ehitusega, nagu meilgi enne valimisi ja meie reisi esimesed 4 päeva möödusid mööda asfalti sõites.Viiendal päeval pärast Kotlase linna ületasime laevaga tõugataval pontoonpraamil Võtshegda jõe ja paarikümne kilomeetri pärast olime metsavaheteel. See rõõmustas ilmselgelt minu kaasvõitlejaid, sest neli päeva asfaldil on tõelisele off-roaderile selgelt liig mis liig.
