Veel üks kultuurne päev
Pikk õhtu garanteeris meeldiva hommikuune ning lükkas lõpuks mu ärkamise täitsa normaalsele ajale. Pool üks ajasin kargu alla. Moskva preilnad olid ukse alt lükanud mulle mälestuseks Anira kalendri, mille üle ma väga tänulik olin. Pea oli üsna tihke, kuigi olin terve öö lahtise aknaga maganud. Kuna olin eile ostnud koduse hommikusöögi, siis tegin kärmelt 3 ühes kohvi. Jälk, aga parema puudumiselt käib kah. Ärgates leidsin Aleksilt sõnumi Intasse jõudmise kohta. See osa seiklusest on neil siis ka läbi ... . Helistasin. Nende parvereis oli kestnud 12 tundi, mis arvestades 100 kilti, ausõna peal koos püsivat pargast ja vastuvoolu kündmist on täitsa hea tulemus. Inta ümbrus, eriti põhjapoolne osa, on valge – sinisetriibuline. Soo. Neil oli parasjagu nõupidu käimas ja lõplikku otsust tuleva kohta veel polnud. Vähemalt on nad koos kolaga kuival maal.
Peaaegu kodus
Peterburis otsustasin mitte seiklema hakata ning võtta takso. Mäletasin, kuidas Baikalilt tulles leppisime kohalike piraatidega kokku hinna, mis oli küll krõbe kuid nelja peale täitsa talutav. Nüüd leppisin endaga kokku, et üle tonni taksistile ei maksa. Seegi on jube palju. Nagu hiljem omal nahal kogesin, oleksin väikese jalutuskäigu-, bussi ja metrooga saanud täpselt 40 korda odavamalt hakkama. Aga kuna minu peas oli juurdunud arusaamatu veendumus, et halvimal juhul olen homme kodus, siis ruubleid härra ei lugenud:)
Passiasendaja jahil
Toanaabrite äratuste soovikontsert algas pool seitse. Visuaalne inventuur kinnitas, et kõik asjad alles. Ainus mis puudu, oli deodorandimees. Vara üles, hilja voodi. Kobisin tshetsheenitari soovitusel viis enne poolt kaheksat bussi ootama. Jõudsin koos tööleminekut ootavate uniste neftjannikutega koos ühe suitsu teha ja juba tuligi buss. Nagu nõiaväel ilmus ei tea kust tshetsheenitar, kes läks minu eest bussijuhile kostma, et nad mind ikka õiges kohas maha juhataksid. Bussis istuv turvamees kahtles, kas passilaud mitte täna kella kahest alles ei avata. Venemaal pidi uue passi saamiseks minema vähemalt kuu. Astusin MVD ja miilitsa maja ees maha veidi enne kaheksat. Kolmekorruseline kast, millel suurt erinevust tavalise koolimajaga ei olnud, oligi minu armu- või hirmu pesa.
Suured loomad ja head inimesed.
Minu 24. reisipäeva hommik ei erinenud ilma poolest suurt milllegi poolest. Palavus tappis juba hommikust, kuigi oli juba 29.august ning peaks juba mitmendat nädalat vihma kallama ja temperatuurgi olema vähemalt poole võrra tagasihoidlikum. Aga võta näpust, erand kinnitab reeglit. Muus mõttes oli hommik täiesti teistsugune. Ärkasin tavalisest kolm tundi hiljem ehk veerand kümme, linade vahel voodis ja minu ümber ei olnud harjumuspäraseid nägusid. Vaid võõrad, kuid head inimesed. Ja ma olin teel tagasi, mis tekitas sees segaseid tundeid. Tore on koju tagasi minna, kuid valus on plaani katki jätta. Eeeh, sellele ei ole vaja mõelda. Elu on minu eest teistmoodi otsustanud. Väike mure passi pärast näris vaikselt hinge, aga katsusin sellest üle olla. Lahendamatuid olukordi ei ole, läheb ilmselt rohkem aega ja raha, aga kogemused mis ma sellega on arvatavasti seda väärt. Sedasi lohutasin ennast:)
Pühapäevasportlane maratonil.
Pühapäeva hommik oli tõeline pühapäevahommik. Ärkasime nagu ikka pool seitse ja käputäis minuteid peale. Kobisin koikust välja, ringutasin ja tegin oma öise otsuse teatavaks. Minu kaasvõitlejad mõistsid mind. Sõime rahulikult hommikust kartuliputru, taustaks sommide saagide undamine. “Tõenäoliselt on see tõesti kõige mõistlikum lahendus,? arvas Aleks. Istusime korra veel kaardi taha, pildistasin oma videokaameraga läppari ekraanilt kaarte ja toksisin oma GPSi sisse mõned pöördepunktide koordinaadid. Sees oli teadmatusse minemise õhin ja tühjus. Emotsionaalselt oleks ihanud edasi liikuda, kuid reaalne elu pani mind teisiti paika.
18 päev. Tundras ülalpool polaarjoont. Usinski ja Inta vahel… .
Imelik on see tehnoloogia areng. Istud siin keset tundrat - vaevakased, ülikitsad põhjala kuused ja naljakaid hääli tegevad kakulised ümberringi, neljandat päeva GSM levipiirkonnast väljas ja saadad piltidega reisikirja. Aga sama uskumatuna tundus kunagi seegi, kui suvekodu heinamaalt sai NMT telefoniga Tallinnasse helistatud. Üsna vaevaline ta on, aga kunst kuulub rahvale. Läppar viskab ennast iga viie minuti tagant välja ja piltide saatmine üle sati pole ka teab mis kiire ja valutu protsess. Aga siis, kui arvuti jälle kräshib, kerid autoakna alla, paned pläru põlema ja hingad karget sügisõhku läbi metntoolsuitsu filtri sisse. Meil on siin praegu temperatuur nullis.
