Mida mulle tähendab loodus?
Toomas Sildam, Postimehe ajakirjanik
ajakirjale Loodus
Tallinna agulis – Veerenni ja Herne tänava kandis, täpsemalt Kodu tänaval – üles kasvanud poisina jäid minu lapsepõlve looduse tähtsamad hetked sügisesse. Siis käisime emaga Siselinna kalmistul ja Tiigiveski pargis kastaneid korjamas ning millalgi algklassides ka vahtralehti, sest koolis õpetati herbaariumi tegemist.
Valgejõe lähedal Kõnnu külas – täpsemalt Lubjamäe talus – sai vanaema juures suved oldud. Tädipoeg Peeter jagas loodusest rohkem, tema tundis tedre suled talu taga kuusikus ära, samuti ka rebase jäljed tiigi ääres. Mina ahmisin lihtsalt metsas või Valgejõe ääres uitamist.
Nii nagu siis, meeldib mulle ka praegu loodus lihtsalt niisama, ilma et oskaksin igale puule ja lillele nime anda. Kui sõber Juhani ahvatles mind ühel augustikuu õhtul Mulgimaa metsajärvele aerupaadis loksuma, siis olid need mõned tunnid mulle rohkem väärt kui kellelegi ehk terve puhkusenädala pikkune Pärnu rannas lesimine.
Oma patareisid laeb igaüks isemoodi.
Mina ei saa seda teha näiteks mustikaid või pohli korjates, see tundub liiga üksluine. Seened, see on teine asi. Eriti kukeseened ja eriti teravalt päikeselise ilmaga, kui isegi paari meetri pealt ei saa aru, kas see on nüüd päikesevalgustatud kollane puulehesiil või tõesti kukeseen. Sellises peitusemängus on jumet.
Tallinna Õismäe elurajooni paneelmaja viiendale korrusele, kus naisega kümmekond aastat elasime, paistis tükike Harku järve. See korvas betoondžungli ängistust, aga mingi soov, et läheks kuhugi mujale, toksis pidevalt kuklasse.
Lõpuks läksimegi. Kolimisfirma viis meie raamatud, lauanõud ja riietekastid Pirita jõe äärde Kosele, kuhu kerkis väike linnak nelja korrusega maju. Järve aknasse ei paista, aga kui terrassiuksest kaks sammu astuda, võib vana mändi puudutada ja suvel tõmbavad ritsikad (või sirtsud?) sealsamas viiulit.
Ja paljajalu võib uksest rohule astuda! Tallinnas meeletu luksus, aga ometi pisikeselt vallatu unistus, mis nüüd lõpuks sündinud. Seni olen seda saanud nautida vaid Kilingi-Nõmmel, ämma-äia juures ning nüüd lõpuks enda koduakna all. Mõned väikesed unistused lihtsalt peavad täide minema.
See aken, õigemini terrassi uks, on saatusliku tähendusega. Me polnud veel oma kolimiskaste jõudnud lahtigi pakkida, kui klaasi taha ilmus pisike hall olevus. Näugus, tegelikult küll kähises haledalt. Britt pani talle terrassile taldrikutäie piima. Siis peeneks pudistatud viineri. Edasi on kaks versiooni: kas terrassiukse jättis irvakile Britt või tegin seda mina. Aga sel pole tähtsust, sest tähtis on, et kassipoeg libistas end tuppa ja sinna on ta jäänudki. Tema nimi on Kass. Preili Kass.
Hallitriibuline ronimishimuline vigurivänt lõi paigast meie kodurahu. Üks lontiskõrvaline olevus, täpselt nagu Kalevi kommikarbilt maha volksanud spanjel ehk härra Robert ei talu võistlejaid. Tal on raske leppida mõttega, et peab jagama kellegagi kodu, kuhu temagi 11 aastat tagasi tänavalt võeti. Kassil tuleb leppida veidi kitsamate oludega, kui Robert suvevaheajalt tagasi linnakoju tuleb. Ma lohutan end sellega, et ehk on Kassil siiski meie juures parem elu, kui ta pidanuks prügikaste sorteerima või lapshuligaanide kivivalangute eest siksakitades kõrvale põikama.
Kuidas see oligi – et enne ei saa päris inimeseks, kui pole puud istutanud? Ilmselt on nii, et inimesed istutavad kergemal käel puid, kui võtavad tänavalt ulu alla pereta jäänud koera või kassi. Pärast puu istutamist on maksimum, mis teha tuleb, käte pesemine. Kui aga tänavalooma koju tood, siis – saatus pikaks ajaks.
Väike Prints küll hoiatas, et kui taltsutad, siis vastutad, ent see vastutus on kordades kergem, kui süütunne, et oled kellegi hukule jätnud.
Preili Kass
