Kiri 4
18 päev. Tundras ülalpool polaarjoont. Usinski ja Inta vahel… .
Imelik on see tehnoloogia areng. Istud siin keset tundrat - vaevakased, ülikitsad põhjala kuused ja naljakaid hääli tegevad kakulised ümberringi, neljandat päeva GSM levipiirkonnast väljas ja saadad piltidega reisikirja. Aga sama uskumatuna tundus kunagi seegi, kui suvekodu heinamaalt sai NMT telefoniga Tallinnasse helistatud. Üsna vaevaline ta on, aga kunst kuulub rahvale. Läppar viskab ennast iga viie minuti tagant välja ja piltide saatmine üle sati pole ka teab mis kiire ja valutu protsess. Aga siis, kui arvuti jälle kräshib, kerid autoakna alla, paned pläru põlema ja hingad karget sügisõhku läbi metntoolsuitsu filtri sisse. Meil on siin praegu temperatuur nullis.
Viis päeva eelmisest muljete jagamisest. Ja muljeid on kogunenud päris kenake hulk. Viimast kirja saates olime Petšooras ja hooldasime autosid. Selle päeva kilometraaž oli 0 kilomeetrit, sest vahepealne linnaskäik ei lähe arvesse. Aga igati oluline päev oli. Järgmisel hommikul sättisime ennast nagu ikka kaheksast liikuma ja meie järgmine sihtpunkt oli Inta, selleks aga soovitasid meil kohalikud Off Roadi kunnid ja tedjamad mehed suunduda kõigepealt Usinski linna, sest see pidi olema ainuvõimalik viis pääseda Intasse ehk jälle grammi võrra lähemale lõplikule sihtmärgile. Kaardilt vaadates on Petšoora ja Inta jube lähestikku, vaid 200 kilomeetrit vahet. Kõigest üks Tallinn - Elva ots. Oleme viis päeva teel ja Intani on veel minna tublisti üle 100 kilomeetri. Meie järgmine sihtmärk on väike Makariha küla, aga kõigest jupikaupa.
Selline näeb välja zimnik, ehk talvetee suveperioodil.
Foto: Kari Tanninen
Na Usinsk
Adekvaatset inffi siinkandis saada on üsna lootusetu. Igal inimesel on oma teoori ja teadmine. Suurem osa ei tea aga meid huvitava trassi kohta midagi. Siiski astus meile Petšoora bensukas juurde mees, kelle tähelepanu meie kolonn oli köitnud. Uuris asja ja ütles, et saab meid varustada uute ja suure mõõtkavaga Komi Vabariigi kaartidega. Suurem osa inimestest, kes meiega rääkima tulid, pooldasid Intasse jõudmiseks trassi läbi Usinski. Et jõuda Usinskisse, pidime sõitma ligi 100 kilometrit põhja pool asuvasse väikesesse 125. aasta vanusesse Akise külla. Sealt läheb praam allavoolu mööda Petšoorat Ust – Usa (Usa jõe suue) külla ja siis juba teed pidi Usinskisse. Praami aegadest ei osatud meile Petšooras midagi rääkida. Saime vaid praamikapteni mobiilinumbri ühe Kamazi juhi käest. Kuna see oli kogu aeg levist väljas ja jäigi välja, siis oli sellest suht vähe abi. Läksime ehku peale liikuma ja jäimegi täpselt pool tundi hiljaks. Oleks signaali andnud, oleks praam tagasi pööranud, sest lastiks oli tal täpselt üks auto. Oleks … . Üritasime meeleheitlikult piki kallast ja vana talveteed praamile ette jõuda, kuid siis kadus nähtav teejälg ja olime sunnitud külla tagasi pöörduma ning õhtut ootama. Praam tuli kell 18 tagasi, saime hinnas kokkuleppele ja kui Benno oli terve kahe tunni pikkuse tee praamikapteni jutte kuulanud ning temaga koos viisakusest puskarit (väga maitsev oli olnud) joonud, langes hindki veerandi võrra. Täpsustame ka mõistet praam. See on pargas, mis on seotud kaatri külge ja mida see siis mööda jõge edasi trügib.Praamikapteni sõnul pidi meid huvitav tee täiesti eksisteerima, kuid selle kasutamiseks on vaja Severnaja Nefti luba. Kuna oli laupäev, siis eriti optimistlikud me selle saamises ei olnud. Siiski läksime otsima kôigepealt maja ja sealt vajalikku inimest. Selgus, et meil on vaja rääkida kellegi härra Zeljonõiga, kes võib isegi kella ühe paiku läbi astuda, aga sinna oli veel paar tundi aega. Vaatasime Usinski linna peal ringi ja selgus, et tegemist on väga noore, vaid 25 aastat vana, hästi puhta ja väga korralike asfaltteedega linnaga. Inimesed olid oluliselt hillitsetumad kui muudes linnades. Kõik ajasid mingit oma asja ja me ei läinud õnneks või kahjuks eriti kellelegi korda. Naftatsisternid vurasid edasi - tagasi ööpäevaringselt. Tõeline naftakeskus. Läksime Severnaja Nefti juurde juba varem luurele, hirmus et äkki isand Zeljonõi satub meie äraoleku ajal sinna. Istusime ja ootsime peakontori ees. Zeljonõi saabus ja Margus läks temaga asju ajama. Samal ajal astus ligi üks muhe mees ja küsis, kas võib autot vaadata. Viisakalt näitasime talle meie sõiduriista. Seejärel mees tänas viisakalt ja istus uhkesse Land Cruiserisse Sverenaja Nefti ukse ees. Tundus, et tegemist oli tähtsa naftamehega. Et jutt liiga detailseks ei läheks, siis katsun lühidalt. Zeljonõi teatas, et tema poolest võime sõita küll mööda nende teid (teed olid tõkkepuuga suletud ja valvatud), aga vaja on ka FSB ehk julgeoleku luba. Vaatamata tunnipikkusele ümber FSB maja käimisele ei saanud me kellegiga ühendust. Otsustasime õnne proovida ja vaadata, kuhu viivad ümberkaudsed teed. Suurem osa ei viinud kuhugi ja kaks teed viisid tõkkepuuni, kust meid viisakalt, kuid resoluutselt tagasi saadeti sõnadega, et meil peab olema Severnaja Nefti propusk. Kuna olime puutumatult 3 korda uhkelt ja puutumatult liiklusmiilitsa silme alt läbi sõitnud, siis saatust kaua narrida ei saanud.
Siin siis kõiki massinad kenasti peal. Oleme lahkumas Petshoorast ja
ootame praami.
Foto: Kari Tanninen
Ootamatu seisak.
Neljandat korda DPS-ist mööda vurades võttis miilitsa Niva meile vilkurite põledes sappa ja peatas meid. Ta palus meie karavanil ots ümber pöörata ja sõita DPSi putka juurde tagasi, kuna on malenki njuanss. See kõlas kurjakuulutavalt. Margus läks rääkima DPSi meestega ja jutu sees tuli välja, et me oleme päeval otsinud kontakti FSB-ga. Selle peale läks miilitsal silm salakavalalt vidukile ja ütles, et väga tore, aga nüüd on nad ise teel teie poole. Mõne aja pärast saabuski noorem ja üsna tõre härra, kes pikema sissejuhatuseta hakkas uurima igatsugu asju. Kes me oleme, mis me siin teeme, miks me siin üldse oleme jne. Selgus, et meil on kaasas hulgaliselt kahtlast tehnikat, mis küll otseselt keelatud ei ole, aga nagu lubatud ka mitte. Auto raadiosaatjad GPS-iga ja satitelefonid, mis meil kohustuslikuna MediHeli poolt kaasa nõutud, äratasid suurt kahtlust. Margus koos meie kõikide dokumentidega viidi linna FSB majja, kus ta oma kolm tundi viibis. Tagasi tulles oli ta üsna rahuliku olemisega. Oli tüübiga jutu peale saanud ja suutnud asjad ära klaarida. Siiski jäi meist kõigist maha märge kuskile toimikusse. Sellega meie kannatused veel ei lõppenud. Saabus kohale mees siseministeeriumist ja kõneles Margusega veel tunnikese. Seejärel selgus, et osadest dokumentidest on vaja veel koopiaid teha, aga koopiamasin asub ainult linnas. Ja Margus läks tagasi linna. Kohalikud DPS-i mehed olid väga sõbralikud ja elasid meile kaasa. Nad pakkusid lahkelt oma majaesist valgustatud parklat ööbimiseks. Me ise eelistanuksime küll kuskil vähem rahvarohkes kohas ööbida, kuid see oli pigem selline nõudlik ettepanek. Käsk on vanem kui meie. Margus oli veel linnas ja meie tulevik oli segane. Ametnikud päästsid Marguse alles kell üks öösel tulema. Selgus, et neil ei ole meile mingeid pretensioone ja luba keelatud teedel sõitmiseks annab vaid Severnaja Neft. Siiski oli meie liikumisele piir pandud ning ainult meie auto võis järgmisel hommikul linna minna ning seejärel sõltumata loa saamisest või mitte saamisest sõita vaid ühes suunas - linnast ära. Seniks kuni me käisime linnas õnne katsumas, pidid teised seisma sealsamas DPS-i maja ees. Margusele selgitat,i et turvapealik härra Zeljonõi ei ole täna majja tulemas. Tulge homme tagasi. Aga meil iga päev ju arvel. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Aleks silmas sama härrat, kes eelmisel päeval meie autot käis imetlemas ja meie etteõtmist kiitmas, maja eest läbi patseerimas. Astus ligi, tegi juttu ja kurtis muret. Härra teatas seepeale, et see asi saab nüüd küll kohe korda aetud. Veerand tunni pärast oli turvapealik kohal ja astuti majja, külakostiks kaasas Vana Tallinn. Majas selgus, et suur ülemus oli teeninud Juminda poolsaarel ja talle oli seal väga meeldinud. Marguse hommikul kirjutatud avalduse andis ta Zeljonõile kiireks vormistamiseks, kuid enne seda kandis toosama tabamata roheline ime meie delegatsioonile ette kohvi, teed ja küpsiseid ning naeratas laialt. Kõik olid jällegi õnnelikud.
Siin me siis uljalt lendame mööda Severnaja Nefti poolt suletud teed.
Peissaž on muidugi vôrratu:). See on tänase päevani
viimane sõit kiirusel üle 10 kilomeetri tunnis.
Foto: Kari Tanninen
Naftatrassil
Saime liikuma. Pääsesime keelatud maale ja kõik tundus nii kena. Silmapiirini ulatuv liivatee, nagu Murmanskisse viiv maantee, metsatundra ning sellest kõrguvad naftapuurtornid ning naftasõlmede pumbad ja päike, mida ammu näha polnud. Aga nagu ikka - kõik ilus saab äkki otsa. Tee lõppes naftapuurtorni juures. Olime õigest teeotsast mööda pannud. Paarsada meetrit enne naftatorni keeras tee paremale ja seal algas põrgu pihta. Esimesed kilomeetrid polnud suurt häda midagi - rööpas ja pehme tee kannatas täitsa kenasti sõita. Kuna hakkas hämarduma, otsustasime laagrisse jääda. Kuna eelmisel õhtul ei olnud väga paslik koht Eesti Vabariigi taasisesesvumise tähistamiseks, siis nüüd tundus olevat sobilik hetk. Seda enam, et olime just ületanud polaarjoone. Hommik tõi meieni teadmise, et midagi lihtsat siit oodata ei ole. Jõudnud vaevalt mõnisada meetrit sõita, jõudsime teeni, mida meie tehnikaga läbida ei olnud võimalik. Proovisime ringi, aga sellest ei olnud suurt abi. Abi oli meid uurima tulnud surest 11. tonnisest Vezdehodist, mis Severnaja Nefti oma ja vaid pool aastat vana. Vezdehod vedas meid suuremast mülkast läbi ja teatas kurbusega, et peab nüüd lahkuma kuid tuleb meid homme jälle vaatama. Kulutanud suure osa päevast ümber soo tee ehitamise peale, sõitis meie juurde teiselt poolt Vezdehod, kes lubas tunni pärast tagasi olla ja meid üle järgmise soo aidata. Kahe tunni pärast, kui ta tagasi oli, oli juba nii pime ja Vezdehodi paak nii tühi, et pooled meist said üle ja pooled jäid teisele poole sood hommikut ootama. Väiksel Harril oli sünnipäev ja tema 30. juubeli auks näksisime küpsiseid ja rüüpasime head - paremat. Meie päeva kilometraaž oli viis kilomeetrit. Kaheksateistkümnes, ehk tänane päev kulges vaevaliselt mööda tundrat ja soid. Vezdehodide abita oleks me ilmselt praegu üsna armetus olukorras. Ega kohalikud põhjanafta töötajadki meid päris terveteks pea, sest suviti siin sellise tehnikaga ei liiguta. Autode jaoks oli tänane päev koormav ja veel rohkem inimeste jaoks. Meie homne esimene ettevõtmine on soo ületamine. Jälle. Täna me proovisime mööda Vezdehodi teed, mis sisuliselt on musta ja väga rammusa soomulla vall, aga 60. meetril kadus parema esiratta alt pidamine ja nii me olimegi 30. kraadise nurga all upakil. Jube keeruline on viltuses autos liikuda.
Siin me rebime Vezdehodiga köit. Volvo on surunud paremad käpad kõvasti
maase ja paneb vihaselt vastu.
Foto: Kari Tanninen
Kui ei sünni kaheksandat maailmaimet, siis minu reis autodel päädib ilmselt Intas, sest viisa hakkab otsa saama ja pärast sekeldusi kohalike võimuorganitega ei taha ma viisarežiimi rikkuda.
Lemo
0:42 Moskva aja järgi
12. kilomeetri kaugusel Makareha külast
kolmas kiri (22.08.2005) Viimane kord, kui oli aega ja võimalust kirja saata, olime Lemtõ küla lähistel, Uhta ja Petšoora vahel. Pigem Petšoora juures. See oli 6 päeva tagasi. Meie reipalt alanud ja edenenud retkele tõmbas piduri peale talvetee, mille kohta kohalikud ütlesid, et seda pole viimased 15 aastat kasutatud ja suviti mitte kordagi.
teine kiri (22.08.2005) Täna on meie retke 8 päev. Istun sommide Unimogis, seljaga madala, kuid kiirevoolulise Lemju jõe poole ja tuletan meelde, mis viimastel päevadel juhtunud. Venemaal on viimasel ajal kõvasti tegeldud teede ehitusega, nagu meilgi enne valimisi ja meie reisi esimesed 4 päeva möödusid mööda asfalti sõites.Viiendal päeval pärast Kotlase linna ületasime laevaga tõugataval pontoonpraamil Võtshegda jõe ja paarikümne kilomeetri pärast olime metsavaheteel. See rõõmustas ilmselgelt minu kaasvõitlejaid, sest neli päeva asfaldil on tõelisele off-roaderile selgelt liig mis liig.
