On esmaspäev. Kell on 16.11. Piirilinn Narva on õnnelikult võetud. Tõsi, ta oli võetud juba kaks ja pool tundi tagasi, kuid nagu ettearvata oli saime 21. tehnikasajandil tunda oma nahal nõukogudeaegse bürokraatiameisterlikkuse parimaid puuteid.
Istusime nimelt kaks tundi Narva äärelinna “ostojankas? ehk parklas, kus üks erafirma annab sulle väravasuul pisikese metallist plaadikese. Milline nostalgia, üsna sarnaseid kooli tööõpetustunnis vermitud plaate anti kultuurimajapidudel riietehoius. Siin, piiril, toimib see piiriületuse järjekorranumbrina. See näpus tuleb parklas passida, kuni ühest mögafonist karjutakse midagi. Mida, on üsna raske aru saada, kuid igaljuhul tähendab see stardipauku. Seda, et edasi sõita teise putka juurde, kust antakse sulle heleroheline paberilipik! Uraaaaa - viimaks võime sõita. Kuid kõigest piirile, et seal veel tunnikene passida! Milline rõõm!!!
Huvitav, mida küll arvab sellisest euroliidu idapiiri logistika filigraansest korraldusest näiteks Belgia, Prantsumaa või Šveitsi turistid??? 200 liitriste bensiinipaakidega USA autotööstuse väikebussidel iga päev kordi Venemaa ja Eesti vahet sõeluvatele Narva bisnesmenidele on see aga rutiin. Meie kõrval “ostajankas? seisis selliseid lausa kaks. Kes vähegi asja jagab teab, et selliste monstrumitega tassitakse teiselt poolt piiri meie riiki odavat kütust, pumbatakse see siin välja ja...
Lõpuks oleme jõudnud piirisillale. Eesti piir on ületatud. Ilus on. Vaade viiekroonise rahatähe tagaküljelt laiub meie peopesal. Õues on 27 kraadi sooja. Lämbe on ja Narva jõel suplevad lapsed kõrvuti kalameestega. Huvitav, mida nad püüavad? Kui me eile Vasknarvas hetkeks peatusime, teadis kohalik kalamees rääkida, et nüüd on jokk. Ilus ilm ja soojakraadid võtsid kalasaagi. “Mis suitsukala te tahate? Enne sügist ärge üldse unistagegi,? vastas see tüsedusele kalduv härra.
Et Vene poolele jõudmisega tuleb meil veel oodata ning ilmselt vähemalt tunnike, siis ongi paras aeg, et meenutada kultuuriekspeditsiooni “Eesti lipp ümber Peipsi? esimest päeva. Kui selle päeva peaks kuidagi ühe hüüdlausega kokku võtma, siis ütleks ehk, et see oli päev täis pomme ja plahvatusi. Ülekantud tähenduses muidugi.
Neist esimene kärgatus tabas meid kohe Kavastus. Emajõe äärses pisialevis, kus kella nelja ajal päeval startis meie viis päeva kestev seiklus. Selle plahvatuse nimi oli Imbi. Tuhkblondide õlgadeni ulatuvate juustega Tartust pärit naine, kelle Lemo ristis kiirelt elufilosoofiks.
See päikesest põletatud põskede ja tumepunase ninaotsaga naine oli meid nähes täiesti ekstaasis. Täiesti ausalt! Ta üritas iga hinna eest meiega juttu teha! Imbi rääkis, et on juba ammu meie ekspeditsioonile kaasa elanud ja on niivõrd õnnelik meie üle, kes me teeme reisi ümber maailma!!!!! Ehkki meie reis Kavastust alles algas ja ees oli kõigest 1300 kilomeetrit ümber Peipsi, ei hakanud me tema õnnehetki rikkuma.
“Minu hüüdnimi on muide pommitüdruk,? üllatas see vilavate silmadega naine meid kõiki ootamatult. Nina avavate aroomidega naine rääkis seepeale, kuidas ta on tähtis ametnik Tartu pommitehases. Ainus naine kollektiivis ja peab enne jaanipäeva hulga ületunde rabama, sest inimesed tahavad pidupäeval ju saluuti lasta.
Siis tõstab pommitüdruk ootamatult dressipüksisäärt ja näitab, et tema jalg on kipsis. “Vanad traumad lõid välja, ma tegin kunagi kõvasti kergejõustikku kah,? selgitas ta, ise nagu väike tüdruk säramas Lemo kaamera ees. Ta on 48-aastane. Vabandust, ent me arvasime veidi...
Kui pommitüdruk meid armsate lehvitustega teele oli saatnud, põrutasime oma nelja pisikese Jimny ja kahe suure militaarmaasturiga otsejoones oma esimese peatuskoha – Sirgala karjääri poole. Korraks väike peatus Kauksis – liivarand, kerge suplus ja kohe edasi. Siis kärme pilk Vasknarvast üle Narva jõe läänekalda Venemaale, kiire vestlus piirivalvuritega, vaatetorni vallutus ja õhtusesse menüüsse planeeritud grill-liha näiski juba käeulatuses. Kuid...
See liha jäigi meist söömata, sest ees ootasid sündmused, mida keegi ei oleks osanud oodata. Kuid eks seikluste juures olekski igav, kui kõik laabuks viperusteta. Ent veidi veel kannatust.
Enne veel kui kohalik piirivalvur meile Sirgala karjääri väravad avas, põikasime läbi Sinimägede lahingutandritelt, kus 1944. aastal peeti maha verised lahingud. Et Lemo ja Aleksander Suur olid kaks nädalat varem avastanud lahinguväljadelt 62 aastat vana lahingmoona, siis kibelesid kõik seda “kullasoont? poisikeste kombel juba pimedasse metsa otsima. Kes leidis hiljem kaks puuki, kes ühtegi. Kes leidis padrunid, kes märgi sellest, et ka pingeliste lahingute ajal ei puudunud kaevikutest peen naps – purustatud Möeti shampusepudel vähemalt jättis sellise mulje. 
Meened taskus, edasi! Et Pandla ja Ähkijate, nagu Pannal neid kutsub, eesmärk oli oma Jimnysid veidi metsikumas looduses proovile panna, valis Aleks meile veidikene käänulisemaid teid Sirgala karjääris. Seda küll mitte veel toimivas karjääri osas, kus Euroopa suurimad ekskavaatorid kell 11 öösel veel tööd rügasid, vaid rekultiveeritud alas.
Esimesed tõusud ja metsakilomeetrid võeti Jimnydega valutult. Juba tögati, et kas see ongi see nö offroad rada, mille isegi 1,3 mootoritega Suzukid vabalt läbivad. Ja siis ta juhtus...
Olime just keeranud suurelt karjääriteelt metsa. 45 kraadine ja umbes 30 meetrit pikk tõus kõrgendikule võeti muretult. Tõsi, vaid Ranno masin suri tõusu eel rööbastesse ja kordi kaks-kolm pidi teine Jimny teda vintsiga venitama, enne kui ta mäest üles vuras. Just sel momendil, kui kuumaastikuga metsateedest väsinud matkajad otsustasid, et ei sammugi edasi ja otsime esimese laagripaiga, tabas meid esimene tagasilöök.
Et pimedas ja paksus metsas olid meie silmadeks vaid auto laternad, sõitis Janek Luts esimese Jimnyga kõrge kännu otsa. Kui suur meestekari pisikest maasturit puu otsast päästmiseks lükkama ja tõukama hakkas, kõlas heli, millele selgituse ostimine ei vaja suurt fantaasiat. Midagi vist purunes!
Ja puruneski! Jimny rool küll keeras, kuid esirattad enam mitte. Vasak välimine rooli ots oli puru. Laager, lõke, grill-liha ja uni olid sellega unustatud.
Umbes tund aega oli mets seejärel täis koosolekut. Mida teha, kuidas teha? Kas jätta Jimny metsa, minna Peipsi äärde kolme maasturiga, naasta nädala pärast ja see alles siis remonti tarida või muretseda uus varuosa, parandada auto siinsamas ja kihutada kõik koos edasi. Peal jäi viimane versioon.
Et tee edasi oli veel künkalisem ja kändudest täis, ei võtnud väikesed maasturid enam ühtegi meetrit edasi. Otsustati tagasi sõita karjääri ühendusteele, siledale asfaldile, et juhuks kui midagi peaks teistelgi Jimnydel veel purunema, siis ei peaks kaks korda varuosade järel käima. Mõeldud, tehtud.
Kell oli pool kolm öösel, kui laager viimaks püsti saadi. Tõsi, mis laager see enam oli, liha grillimise asemel pandi pappkastile konservid, nuga, päts leiba, paar tomatit, kurk ja anti meestele vaba voli menüüd rünnata. Aega end lahedalt tunda ei olnud. Vaja oli mõelda, kust saada metsa jäänud Jimnyle uus osa.
Et sellisel öisel tunnil vastas meie uudishimulikele kõnedele üksnes Ekspress Hotline telefonitüdruk, siis sündis plaan – Janek sõidab ühe Jimnyga kohe hommikul Rakvere Suzuki esinduse juurde valmis ja kohe kui see avatakse, nõuab rooli otsa. See oli meie grande plan, mis nagu hiljem selgus vedas meid haledalt alt.
Et plaan oli maha pandud, keris enamus seltskonda magama. Ent kuidas sa magad, kui osad semud lõkke püsti löövad ja arutavad lennukite lennukõrguse üle ning neile sekundeerivad tuhanded sääsed tõhusate taustaterroristide rollis. Kuna looduses peab valitsema tasakaal ja sääsed tahavad ka magada, siis päikesetõusul saabus uus vahetus parmude näol. Tuhandete parmude näol. Ühe lõid maha kaks tuli asemele. Seega eriti põhjalikku puhkuste ei olnud ning kell pool kümme oli juba enamik laagrist jalgel. Ja muidugi see ergav kõrbepäike, mis otse pähe paistis ja meenutas und mikrolaineahjus.
Kell 7 oli lahkunud Isand Luts meie operatsiooni päästemissioonile koodnimetusega “Leia Eestist Jimny rooli ots?. Ja ohsa suurt üllatust, kõigiaegade automüügirekordeid purustavas Eestis on see praktiliselt võimatu missioon.
Nimelt tuvastas Luts Rakveres, Suzuki ametlikus esinduses, et sellist vidinat, mida me vajame, ei ole ei seal, Tallinna peakorteris ega kusagil mujalgi. Mis te arvate, kui mitu kilo kaotas selle info peale Pannal, metsa jäetud musta Jimny peremees?
Ent pole võimatuid asju, on saamatud inimesed. Kiirelt haaras iga mees oma telefoni ja läbi helistati kõik, kellel vähegi kokkupuudet Jaapani autode, varuosade või millega iganes. Peaasi, et oskaks aidata.
Üllatus-üllatus, abi tuli sealt kust seda oleks kõige vähem osanud oodata. Nimelt aitas meil vajamineva varuosa leida naine, Postimehe ajakirjanik Küllike Rooväli. Et tal on endal Jimny, tulistas ta justkui automaadist ette hulga kohti Eestis, kus võiks leida just sellist juppi nagu meil vaja. Üks neist oli Prillimäe autolammutus Raplamaal.
Kiiresti võeti lammutusse kõned ja see, mida Suzuki ametlikud esindused ei suutnud, tegi varuosakuur teoks. Neil oli Jimny rooliots. Jesssssssss! Ent kuidas see siia, täiesti suletud ja tsivilisatsioonist ära lõigatud Sirgala karjääri toimetada?
Et Luts oli juba niigi Rakverre jõudnud, siis “paluti? tal taas kastanid tulest välja tuua. See aga tähendas, et paar tundi muretut puhkust tuhandepealise parmupere ja taplvalt kuuma päikese rüppes. Mõnus!
Muuseas tekkis aga mõte, et miks siiski ei võiks väisata katkise rooliotsaga kohalikke kaevureid. Teada tuntud kuldsete kätega mehi. Plaan B lasti töösse, Miko, Ilma Pets ja Benno saadeti päästemissioonile “Leida keevitus?.
Tund kannatust ja viimaks tuli uudis, mis Pandla suunurgad taevani tõstis. Samal ajal kui Luts juba uue jupiga oli teel laagrisse, olid teised poisid leidnud “Jura?, kes meie katkise rooliotsa filigraanselt ära parandas.
Huuuuuh! Hinge kinni hoides keerasid Miko ja Benno selle tagasi Jimny alla ja oh sa imet... Tööööööötas! Rool keeras jälle ja auto sõitis. Uuuu jeee.
Mees, kes keevitas vidina kokku +Benno ja Miko
Seega on meil nüüd üks rooliots lausa üle. See, millega Luts meile lõpuks Narva järgi jõudis. Statoili tanklasse, kus igaüks meist isuga hamburgereid vintsutas. Lemole oli see koguni esimene paluke viimase 36 tunni jooksul.
Nüüd on kell 19.11. Me oleme endiselt piiripunktis. Selle kolme tunniga oleme edasi liikunud vaid 200 meetrit. Venemaale pole aga endiselt jõudnud, sest idanaabite väga “tublid, aplad ja operatiivsed? piirivalvurid on meid enda hella rüppe haaranud. Ikka selleks, et reis põnevam saaks.
Kas ja millal me lõpuks siit Jaanilinnast üldse edasi saame, mis pommid meid täna ja lähipäevadel veel ees ootavad, sellest aga juba järgmistes reisikirjades. Praegu on me vaim veel kõrgel ja Eesti lipp läheb ümber Peipsi kindlasti.
Eesti lipp ümber Peipsi (14.06.2006) 2006 aasta 18.juuni pärastlõunal stardivad 6 Eesti maastikuautot teadaolevalt esimesele ekspeditsioonile ümber Peipsi järve ning tingimuseks on sõita nii veepiiri lähedalt minevaid teid pidi kui vähegi võimalik. Ajaloolise Ekspeditsiooni eesmärk viia Eesti lipp esimesena ümber Euroopa suuruselt neljanda järve, tutvuda kohaliku kultuuriga ning vaadata Peipsi järvele idakaldalt. Kogenud eesti seiklusturismi korraldajate ja Eesti Off Road klubi ühisele ekspeditsioonile läheb 4 Suzuki Jimnyt, üks kolmeteljeline Volvo C303 6x6 ja üks Unimog. Ekspeditsioni pikkuseks on arvestatud 5 päeva ja orienteeruvaks kilometraazhiks 1300 kilomeetrit.
