•  

Sudu - kõige eluohtlikum udu liik (06.02.2015 15:00)

Autor: Ele Pedassaar

 

Mõiste ”sudu” võeti kasutusele 20. sajandi alguses Suurbritannias ja  sisaldab endas sõnapaare suits+udu (inglise keeles smoke+fog=smog), seega tegu on teatud tüüpi õhureostusega.


Sudu külma ja vaikse ilmaga 5.02.2015 õhtul Tartus. Foto: Ain Vindi
 

Nähtavus on sudu korral alla 10 km (võrdne uduvinega), aga õhus leidub väikesi piisakesi, mis on liikluse või tehase poolt tekitatud aerosoolid ja saasteained.

Selgitamaks, et sudu pole ainult tänapäeva  probleem, on Eesti ajaloos kirjalikult üles täheldatud selline fakt: 
1730. oli nii kuiv suvi, et muidu läbipääsmatutest soodest võis ratsahobusega läbi kapata.  Juunis püsis üle nädala tihe udu, paljudest metsatulekahjudest nii suitsune, et päike paistnud taevast nagu tulekera, ilma vähimagi läiketa. Põua tõttu äpardus suvivili, kapsa sõid ära aga kapsaussid, kes oma mustusega kapsad nii ära määrisid, et kapsaaiad väljakannatamatult lehkasid (väljavõte raamatust “Inimene ja ilm”).

SUDUDE LIIGID
”Londoni tüüpi” sudu
Sudunähtusest hakati rääkima rohkem, kui 1952. aasta detsembri alguses tekkis Londonis niiske õhu ja kivisöega kütmise tagajärjel õhus tihe tahmapilv ja vääveloksiidi (SO2) kontsentratsioon tõusis õhus 7 korda kõrgemaks.
Selline olukord püsis tänu vaiksele ja niiskele ilmale 10 päeva: tulemusena hukkus üle 4000 inimese. Kahetsusväärse juhtumi tagajärjel sai sudu endale nimeks ”Londoni tüüpi sudu” 
Nähtavus on seda tüüpi sudu korral vaid mõnikümmend meetrit ning õhuniiskus kõrgem kui 85%. Peamine sudu tekke põhjus on kivisöe põletamine, mille tagajärjel satuvad atmosfääri tahmaosakesed ning väävli oksiidid, sest kivisüsi sisaldab väheses koguses väävlit. Kui õhk on veeaurust küllastunud, siis saavad tahm, väävli oksiidid ning vesi kombineeruda ja moodustada nähtavust halvendava ning inimeste tervist ohustava happelise reaktsiooniga pilve ehk sudu. Londoni tüüpi sudu teke on seega aktiivsem niiskete ja sompus ilmadega ning seda eelkõige tööstusrajoonides. Tänapäeval esineb seda tüüpi sudu harvem, sest kivisütt enam nii laialt kütteks ei kasutata.

“Fotokeemiline” sudu.
Kaasaegsem, fotokeemiline sudu (nähtavus 1,5-8 km, õhuniiskus madalam kui 70%) ei teki mitte vihmase või niiske ilmaga, vaid pigem vastupidi, sest selle tekkeks on vaja päikesevalgust. Tegemist pole seega mitte udu, vaid nähtavust halvendava vinega. Fotokeemiline sudu tekib lämmastiku oksiidide ning lenduvate orgaaniliste ühendite vahelise reaktsiooni kaasabil. Saadusteks on aerosoolid ning osoon. Seda tüüpi sudu tekib peamiselt suurlinnades, kus on palju mootorsõidukite heitgaase ning tööstuslikku atmosfäärisaastet.


Vaade Suurupi tuletornile läbi sombu 11.07.2010.  Foto: Lea Marmor

Biomassi põletamine: kahe sudu segu.
Sudu võib tekkida ka biomassi põle(ta)mise tagajärjel. Näiteks tekitavad suured metsapõlengud laialdastel aladel nähtavust halvendavat vinet. Biomassi põlemise tagajärjel tekkinud sudu on oma omadustelt tihti kahe peamise sudutüübi segu.
Sudu võimendavaks asjaoluks on temperatuuriinversiooni esinemine atmosfääri alaosas. See tähendab seda, et vahetult maapinna lähedal olevas õhukihis on temperatuur madalam kui selle kohal olevas õhukihis. Seetõttu ei saa õhk kõrgele tõusta ning sudu hajumine on takistatud. Samuti on oluline, et ei esineks tugevat tuult, sest see puhuks sudu linnade kohalt minema.
Viimastel aastatel on kuulsust kogunud Moskva sudu, mis leidis aset 2002. aasta suvel. Sudu tekkis, kui Venemaad tabasid juulist septembrini üksteise järel mitu kuumalainet (õhutemperatuur enam kui 32ºC). Sademeid registreeriti tavapärase 350 mm asemel vaid 150 mm.  Metsad ning turbarabad põlesid ja eraldasid suitsu, heitgaase lisasid ka sõidukid ja tehased (nähtavus langes alla 2 km). Sudu tagajärjeks oli suremus Moskvas erakordselt suur, samuti olid haiglad täis hingamisteede haigusi põdevaid inimesi.


Õhu saasteainete iseloomustus ja nende mõju elusorganismidele.

Vääveldioksiid (SO2) on terava lõhnaga mürgine gaas, mis tekib fossiilsete kütuste põletamisel (“Londoni sudu”). Looduslike protsesside teel tekitavad SO2 saastet ka kütmine, tööstused ja diiselmootorite kasutamine.
Lämmastikdioksiidi või osooni mõjul oksüdeerub SO2 vääveltrioksiidiks (SO3), millest veega moodustuvad happesademete põhikomponendid.
Õhulõhede kaudu tungib SO2 taimekudedesse ja lagundab klorofülli. Taimede areng pidurdub ja taimed võivad hukkuda.
Inimestel põhjustab SO2 mürgitus bronhiiti, astmat, silmapõletikke, kopsuvähki.
Koduloomadest kannatavad kõige rohkem kassid, vähem koerad, põllumajanduses kasvatatavatele suurloomadele ei avalda SO2 aga peaaegu mingit mõju.

Divesiniksulfiid (H2S) on mädamunalõhnaline äärmiselt mürgine gaas. H2S tapab silmapilkselt, kuna ta lõhustab vere hemoglobiini. Õhus on keskmiselt kümnemiljondik protsenti H2S. Kui õhus on 0,2 % H2S, siis saabub surm 1-2 minuti vältel.
H2S leidub vulkaanigaasides ja teda tekib veekogudes mikroorganismide elutegevusel ning orgaaniliste ainete lagunemisel.
Väga väikestes kogustes tekitatakse H2S’i aga keharakkudes ühest aminohappest, tsüsteiinist, mis on oluline vererõhu regulaator: laiendab veresooni ja langetab vererõhku (kasutatakse meditsiinis). Samasugust toimet omavad veel lämmastikoksiid (NO) ja vingugaas (CO).

Süsinikmonooksiid ehk vingugaas (CO) tekib süsinikku sisaldavate ainete mittetäielikul põlemisel CO2 asemel hapnikuvaeses keskkonnas. Ta on tööstuses eralduvate põlemisgaaside ja auto heitgaaside koostisosa.  Suurlinnades pärineb 80% õhu CO sisaldusest sisepõlemismootoritest.
CO ühineb hapnikust 100% korda tugevamini vere hemoglobiiniga ja surub hapniku meie verest välja. Inimene tunneb kohe peapööritust ja iiveldust, samuti halveneb nägemis- ja kuulmisvõime. Esmaabiks on värske õhk.
Lämmastikoksiid NOx.
Õhu koostises esineb peamiselt 3 oksiidi – NO, NO2 ja N2O -, mida tähistatakse leppeliselt NOx.
NO tekib kõrgel temperatuuril õhuhapnikust ja lämmastikust, samuti lämmastikku sisaldavate ühendite põletamisel. Need protsessid toimuvad kõige tihedamini sisepõlemismootorites, samuti on oluline NO-allikas ka tööstus ja biomassi põletamine.
NO ühinemisel õhuhapnikuga on tulemiks NO2. NO2 tekib ka äikese tagajärjel ning moodustuv nitraatioon on väetiseks.
NO2 on punakaspruun, terava lõhnaga õhust raskem gaas. NO2 reageerimisel õhuniiskuse või vihmaveega tekivad happesademete komponendid HNO2 ja HNO3.
N2O tekib lämmastikväetistest mikroorganismide elutegevusel.

Äärmiselt mürgised gaasid on NO ja NO2, mida toodavad linnakeskkonnas eelkõige transpordivahendid. Inimesel ärritavad NOx ühendid silmi ja hingamiselundeid. Sissehingamisel põhjustavad kopsuödeemi, samuti mõjuvad verele (vt allpool). Suuremõõtmeline mõju võib põhjustada surma. Sümptomid võivad ilmneda ka hilinemisega. Pole välistatud geneetilised kahjustused.
Sarnaselt CO-ga, mõjub NOx inimestele peamiselt hemoglobiini kaudu, takistades vere
gaasivahetust. Ühinedes sissehingamisel vere hemoglobiiniga muudab ta selle
ühendiks, mis ei ole võimeline siduma hapnikku.
Suurlinna saastatud õhu hingamine takistab vere gaasivahetust kaheteistkümne tunni vältel 5%.Lapse ning südame- või kopsuhaigusi põdeva vanainimese jaoks võib see saada saatuslikuks.

Osoon (O3) on mürgine, ebameeldiva lõhnaga gaas, mida maapinnalähedases atmosfääris esineb harva (satub maapinnale näiteks äikese või happevihmade tagajärjel).
Kui õhu koostises oleva hapniku (O2) molekul  koosneb kahest hapnikuaatomist, siis osoonimolekulis on neid kolm (trihapnik).
Põhiline osooni hulk (90%) asub stratosfääri keskel (umbes 25 km kõrgusel).
Osoonikiht paikneb terve maakera ümber (ekvaatoril paksem, poolustel hõredam) ning kaitseb Maad kahjuliku UV-kiirguse eest (UV-B).
Maapinnalähedane osoon kahjustab elusorganisme ning mõjub söövitavalt ja ärritavalt. Inimesele mõjuvad väikesed osooni kogused soodsalt lihtsal põhjusel, et tema kahjulik mõju mikroorganismidele on tugevam kui on tema kahjulik mõju inimestele.

Inimestel (eriti lastel ja vanematel inimestel) põhjustab suurem osooni kogus hingamisraskusi, samuti taimekahjustusi (tekib klorofülli vaegus: Eestis on kõige tundlikumad taimed osooni suhtes aeduba ja tomat). 

Õhuaerosoolid (näiteks lendtolm) koosnevad õhus kui keskkonnas hajuvas olekus esinevatest, vedelas või tahkes olekus osakestest. Nende eluiga võib kesta mõnest minutist kuni mitme kuuni. Mõju tervisele sõltub osakeste suurusest, ehk suuremad osakesed jäävad ninna kinni, samas väga väikesed osakesed satuvad kopsude sügavustesse.
Aerosoolid võivad sisaldada tahma, orgaanilisi aineid, raskemetalle, asbesti, millest suurem osa on vähki tekitavad. Paljud aerosoole tekitavad ained on juba väikeses koguses väga kahjulikud.
Asbest näiteks satub inimese organismi sissehingamise teel ja põhjustab vähki või asbestoosi (progresseeruv ja hingamisteid pärssiv haigus, mille põhjuseks on tavaliselt pikaajaline või lühike ja intensiivne kokkupuude asbestikiududega; haiguse peiteperiood võib ulatuda 25-40 aastani). Maanteeliiklus on samuti vastutav õhus leiduva asbestisaaste eest (piduri- ja siduriketaste kulumise tagajärjel).

Õhus leiduvate aerosoolide tekkimisel on suur roll autoliiklusel. Diiselautode poolt väljutatav aerosoolide hulk on märkimisväärne, kuid ka rattad löövad õhku tolmu, mida me nimetame aerosooliks. Linnaaerosoolide koostist on raske määratleda, kuna osakeste külge „kleepuvad“ ka muud saasteained, nagu näiteks raskemetallid (võivad põhjustada kroonilisi mürgitusi).

Paljudes maades on hakatud vähendama kütuste pliisisaldust ning hakatatud nõudma bensiinimootoritega autodelt nn. kolmetoimelist katalüsaatorit, mille abil sõiduautode gaasiliste heitmete hulk väheneb 80-90% (juhul kui kasutatakse pliivaba
bensiini).
Diiselmootoritega autode heitgaasid on tervisele tunduvamalt kahjulikumad kui bensiinimootoriga autode omad. Põhjuseks on neis sisalduvad mutageensed (pärilikke haigusi tekitavad) ja kantserogeensed (vähki tekitavad) ained. Peale selle on suur ka lämmastikoksiidi- ja tahmasaaste. Tulemuseks on väikesemolekuline aerosool, mis võib tungida kopsualveoolideni. Näiteks  diiselautost eraldub 1 km sõidu jooksul samapalju saasteainet, kui katalüsaatoriga autost 100 km jooksul. Budapesti sudu uudise link

Eelmised artiklid:

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam