Aga tõesti, miks peaks millestki kahju olema?
Nagu vanas rahvalaulus lauldakse:
Muretsedes murran meele,
kahetsedes käänan kaela...
Kui üldse midagi kahetseda, siis ehk vaid seda, mis on tegemata jäänud. Mitte seda, mis juba tehtud.
Kunagi juhtus, et jalutasin oma vana tädiga mööda halli, novembrikuist Tartut. Udutas vihma, tänavad olid porised, vastutulevad inimesed kühmus ja mornid. Tahtsin just öelda, et on ikka vastik ilm küll. Vist ütlesingi.
Aga samal ajal juhtis mu tädi tähelepanu imekaunile kuldkollaste lehtedega vahtraoksale, mis taustal oleva maja karniisiga moodustas vaimustava värvikombinatsiooni. Ja lisas nagu muuhulgas: „Alati on midagi, mis rõõmustab...?
Nii ongi. Sa näed seda, mida Sa tahad näha. Kui tahad, ole ilma rõõmust. Aga kui tahad, võid ka ilma olla kurbusest ja masendusest.
Ilma olemine on tore. Ilma peal olemine, võiks ka ütelda. Lühidalt, ilmaolek.
Ega selleks ju ole palju vaja, et olla. Suuremast jaost asjadest võib vabalt ilma olla.
Näiteks muretsemisest. Või pabistamisest. Suurt kasu nendest pole ju. (Isegi mitte väikest.)
