•  

Ekstreemne puhkus Siberis. Üheksas kiri (29.11.2005 12:28)

Peaaegu kodus

Peterburis otsustasin mitte seiklema hakata ning võtta takso. Mäletasin, kuidas Baikalilt tulles leppisime kohalike piraatidega kokku hinna, mis oli küll krõbe kuid nelja peale täitsa talutav. Nüüd leppisin endaga kokku, et üle tonni taksistile ei maksa. Seegi on jube palju. Nagu hiljem omal nahal kogesin, oleksin väikese jalutuskäigu-, bussi ja metrooga saanud täpselt 40 korda odavamalt hakkama. Aga kuna minu peas oli juurdunud arusaamatu veendumus, et halvimal juhul olen homme kodus, siis ruubleid härra ei lugenud:)

Nagu arvata oli, üritati loll turist soojenduseks rahast täiesti lagedaks teha –  3000 rutsi (veidi üle 100 taala) ja viime kuhu soovid. Ei, ma ei soovi teie autot osta, mul on vaja jõuda Bolshaja Monetnaja 14. Pärast väikest seletamist, et isegi hinna langemisest 2500 rublale ei ole eritlist abi, nimetasin oma plaanitud summa - 1000 rutsi. “Professor, Sina elad Petrogradis, võtad mehe peale?? Väga usinalt võttis. Ilmselt oleks saanud 500 rublikuga ka hakkama. Tore tüüp oli too Professor, kes oma hiidsuurte okulaaride, töntsaka keha, põneva jutu ja kiilaneva pea poolest nime auga välja kandis. Ega ma väga kodus Piiteris ei olnud, seega sai tund ja 15 minti kestnud taksosõidust ühtlasi ka eneseharimise sõit. Tipptund andis oma panuse meie aeglasesse liikumisse. Proffessori sõnul on Piiteris kaks tipptunni lainet. Kell neli lähevad uhked autod ja kell seitse õhtul ummistavad tänavaid Zhigullid.

Sõitsime mööda Venemaa vanimast ja omal ajal Euroopa kauneimaks peetud Cinizelli tsirkusest ja maailma põhjapoolseimast mosheest, mis Eesti Konsulaadist väga kaugel ei asugi. Minu tuur lõppes täpselt saatkonna ees. Valve oli kõva. Ei läinud minutitki, kui miilitsaonu teatas, et siin on peatumine rangelt keelatud. Siiski lubas ta alustatud koti pagaazhnikust väljavinnamise protsessi lõpule viia. Maksin tonni, keerasin kannal ümber ja litsusin intercomi nuppu, millele kirjutatud: sekretär. Kell oli veidi üle veerand viie.

Natuke läheb aega

Mulle tuli vastu Harri Tuul, kelle numbri Rasmus mulle oli andnud ja kes minu murega kursis oli. Jätsin koti garderoobi ja läksin kõrvaltänavale dokumendifotosid tegema. 90 rutsi eest sain kiirfotod. Õhukesel A 4 paberil värviprinterist välja trükitud ... . Tallinnas oleks mind siukestega kohe kapi taha saadetud, aga siin sobisid need oivaliselt. Tagasi saatkonnas,  täitsin vajalikud paaprid, nuiasin endale õiguse netti ronida ja hakkasin ootama. Põrutavaid uusi uudiseid kamraadidest ei olnud. Aleks oli vahepeal olnud ühenduses koduvabariigiga ja põgus teade andis tunnistust nende visast edenemisest. Sommide leht rääkis üleeilset juttu. Vähem kui pool tundi ja minu Tagasipöördumisetunnistus oli valmis. Nuuh, nüüd viisa peale ja vutt vutt vutt koju  ... . Pastoi pastoi. Järgmine laks on OVIRi minek. OVIR on passi ja viisaamet.

Selleks päevaks oli OVIRi tööpäev läbi. Neljapäeviti nad ei tööta. Ooot ooot oooot. Mis ma pean siin siis reedeni olema vä? See lugu mulle enam nii väga ei meeldinud. Ei tohi mõelda liiga positiivselt. Pigem negatiivselt:) Mina paadunud optimistina muidugi uskusin parimat ning olin veendunud, et küll kuidagi ikka saab. Vahepeal oli välja uuritud minu pesa asukoht, mis oli paljutõotav – Nevski ja Liteinõi nurgal. Sisuliselt linna südames. Kell oli veidi üle viie ja tipptunni teine laine hakkas lähenema. Harri tegi ettepaneku, et viskab mind hostelisse ära. Kuna kola oli palju, väsimus pikast päevast kontides ja linn üpris võõras, siis olulist vastupanu ma ettepanekule ei osutanud. Toimekamatel päevadel pidid siin tipptunniummikud kestma kümne – üheteiskümneni õhtul. Metropol. Vedelesin mõnusalt autos vahtisin mööda hiilivaid maju, autosid ja inimesi ning tundsin ennast seletamatult hästi. Koduselt. Rääkisime veidi veel reisist, Piiteri liikluskorraldusest ja saatkonnanumbrite hüvedest ning juba olimegi Liteinõi ja Nevski nurgal. Täitsa uskumatu kuid täpselt õige kangialuse ees oli isegi parkimiskoht. Kola kaasa ja Rudolf Manukjani Hostelit otsima, abiks faksitud skeem. Jõudsime hiljuti remonditud armsasse sisehoovi, mille ühes otsas asus õige uks. Hosteliks oli kolmandal korrusel asuv korter 39. Nii. Esimesel korrusel uksi pole. Teisel korrusel korterid 3 ja 7 ning kolmandal 14 ja 39... . Segane pull.

Sätin ennast korraks Piiteris sisse

Andsime uksekella ja pärast hetkelist ootamist avas ukse pealt viiekümnene tumedapealine proua. Tutvustasin talle ennast ja tema tutvustas mulle ennast ja sisekorra eeskirju. Jalanõud jäävad esikusse ja toas suitsu teha ei tohi. Palju õnne ... . Tjotja Rima palus mul täita blanketi ja kasseris sisse 1095 rutsi. Alla 500 kroonine öömaja Nevski ääres pole paha. Mulle anti hosteli viiest toast kõige päramine. Tuppa jõudes sain aru, miks ma nii odavalt hakkama sain. Kaks voodit, kaks tooli, kapp ja laud. Kõik. Voodipesu mudugi ka. No selle ühe öö elan siin ilma telkuta ära küll, mõtles paadunud optimist minus. Vaatamata pikale päevale ei viitsinud tuppa istuma jääda. Kuna siin öösel kedagi ei ole, siis Rimotshka andis välisukse võtme. Sissejuhatuseks astusin sisse kangialuse kõrval asuvasse plaadipoodi 505. Pjat sot pjat. Siuksed nimed. Nagu juba eelnevalt olin kogenud, on plaatide hinnad Venemaal tagasihoidlikud. Piraatlusega siin eriti ei tegelda:)
505 oli 5 erinevat hinnakategooriat.

Kat 1 – 90 rutsi (veidi alla 40 eegu)
Kat 2 – 180 ruublit (ca. 75 eeku)
Kat 3 – 360 ruublit (ca 150 eeku)
Kat 4 – 420 rutsi (ca. 185 eeku)
Kat 5 – 100 rutsi (ca. 44 eeku)

Et siuke loogika siis... .  Kui müügil on, tuleb ära osta. Laske mind odavasse plaadipoodi ja ma võin ennast vigaseks osta. Uurisin poes, kas plastikut saab vihistada, öeldi, et saab. Nii nii nii, hakkame lammutama. Lõin 730 rutsi laiaks. Jälle palju toredaid asju juures. Mõtlesin uhkelt kuhugi peenesse ristorantesse sööma minna, kuid üksi on suht totter peenutseda ja komistasin Mjekdonaldsi uksest sisse. Jube palju rahvast .... mõlemal pool letti. Kurat siin on vist küll iga kunde jaoks oma teenendaja. Vahepeal läks isegi teisel pool letti kitsamaks. Ostetud eine käis mulle selgelt üle jõu. Pigistasin selle ikkagi endale sisse, sest olen hea kasvatusega kodust, kus õpetati, et kõik tuleb ära süüa. Selle tulemusel jõudsin jeeli jeeli (kuused-kuused e.k.) toidupoest läbi käia ja hotelli venida. Tjotja Rima oli jee tõmmanud. Vaatamata sellele pidasin kinni kodukorrast ja toas suitsu ei teinud. Tegin toa akna peal. Väljas oli juba pime. Kesknädala õhtu metropoli südames. Kimusin aknal salasuitsu ja tõmbasin läbi filtri sisse Metropoli hõngu. Sümpaatne, puhas ja õdusalt valgustatud sisehoov, kuhu suurlinna helid kerge sordiini all ning kerge viibega kohale jõuavad. Justkui läbiks nad miskitsuguse tsensori.

Aga üksi on siin igav. Polnud ka sellist tunnet, et läheks lihtsalt öhe kondama.

Täna oli siis kodureisi kõige kiirema liikumise ning sitema logistikaga päev. Kui need neetud lennukid oleks graafikus püsinud, siis võib olla oleks ehk isegi OVIRi ametnikele ligi saanud. Oleks oleks oleks:)

Numeroloogiat ka. Kaugused silmaga mõõdetud: Usinsk – Uhta 315 kilti, Uhta – Sõktõvkar 255 km ja sealt Piiterisse orienteeruvalt 1300. Kokku tublid 1870 kilsa. Seni parim tulemus:)

Koju veidi alla 400 kildi. Kõigest. Samas tiksus kuskil kuklas teadmine, et ilmaelus valitseb tasakaal ja mis heldelt antud, see ka heldelt võidakse võtta.

Tarkusepäev

2005. aasta Rahvusvaheline Teadmistepäev tuli selles lihtsas ja omamoodi armsas hostelis kell 9. Siiani tiksub sisemine kell ekspeditsiooni aega. Esimest korda lõin silmad lahti kell 7. Minu päevarezhiim on täiesti proletariseerunud või vanainimesestunud. Kui üle kolme nädala järjest ärgata kell pool seitse ehk Eesti aja järgi 5:30, siis lööb ikka süsteemid paigast ära küll. Igatahes ärkasin täiesti vabatahtlikult ja korralikult puhanuna. Täna on mu teel olemise 27 päev. Kui ma poole kümne paiku esikus oma saapaid jalga nidusin, saabus tjotja Rima. Plaanisin istuda kuskile kohvikusse ja valge inimese moodi hommikueinet võtta, kuid selgus, et enamus kohvikuid avatakse kell 10. Sama jama, mis paar aastat tagasi Tallinnas. Egas midagi, läksin jälle üle tee asuvasse mäkki, et proovida uudistoodet MekZaftrak. Väga ilge zavtrak. Soovitan soojalt vaenlastele. Istusin nagu valge vares keset lipsustatud poisiklutte ja tuttidega tüdrukutirtse, kes oli tulnud esimese koolipäev pidulikule hommikueinele ning ajasin maitsetut munamöga nokast sisse. Nad olid selle niinimetatud omleti ilmselt keevas vees tahkeks ajanud. Panni see toit küll näinud ei olnud. Aga taldrik tuleb tühjaks süüa ...

Pärast toitva,t kuid see-eest maitsetut hommikueinet siirdusin plaadipoe tuurile. Mis mul siin muud ikka teha. Olin nagu lühikese rihma otsa pandud koer. Ootasin kogu aeg kõnet, et teada saada häid uudiseid. Hostelist üle poole kildi kaugusele minna ei tihanud – äkki on vaja võtta lendstart. Veidi pärast kella kümmet helistas Harri ja teatas, et Vene saatkonda Eestis on saadetud ametlik palve saamaks kinnitust selle kohta, et ma ikkagi olen olnud viisaga mees. Sisuliselt oli vaja võtta ühest arvutist info, panna see ametlikule blanketile ja saata Peterburi OVIRi. Pulkovo 2-s pidi olema ka mingi kiirviisa võimalus, aga selle kohta ei olnud muud inffi kui et see maksab 150 taala ehk ca 2000 eeku. Kõik pidi selguma pärast lõunat, seniks vaba aeg. Kuna minu viivitusteta tagasisaamises oldi üsna optimistlikud, siis ei kaalunud ma väga tõsiselt seda 150 dollarist kiirviisat. Sisustasin vaba aja arvake millega ... õige, plaadipoodidega. Seal sõitis mul katus ära. Kahe tunniga olin endale kokku kühveldanud 30 plaati. Valik on siin arulagedalt suur ja minusugust emotsionaalselt kulutajat tuleb siin ikka väga lühikese rihma otsas hoida:)  Eestis oleks ma sama raha eest saanud veidi alla seitsme plaadi. Mitte et ma kelgiksin ja kiidaksin piraatluse võlusid. Kindlasti mitte, seda enam et suur osa neist olid ametlikud plaadid. Ma olen jätkuvalt veendumusel, et Eestis on plaadid mõttetult kallid. Aga me oleme juba korra selline väike ja vaene riik.

Poole kolme paiku helistasin ise Harrile tagasi. Aeg läheb ja nagu teada, paigalseis frustreerib. Hakkasin järjest tõsisemalt mõtlema selle kiirviisa peale. Ta lubas poole tunni pärast saatkonda jõudes tagasi helistada ja teada anda, mis seis on.

Kell on veerand viis ja ei ole mingit seisu. Istun oma spartalikus kambrikeses ja ootan kõnet.

Uudiseid tundrast

Sain vahepeal poisid kätte. Proovisin Kari satile helistamiseks umbes 4 erinevat prefiksit. Neljas töötas. Jõuk oli täna ehk neljapäeva hommikul lõpuks Adzvavomi läbi murdnud. Mul ei oleks olnud mingit varianti viisarezhiimi rikkumatta nendega koos edasi sõita. Praegu kohendavad tehnikat ja ootavad praami. Adzvavomist ei ole muud võimalust Intasse saamiseks. Inta poole liikumiseks on vaja ületada Usa jõgi. Kaardi järgi lähim võimalik ületuskoht asub Adzvavomist ca 20 kilti edasi, mis tähendaks umbes nädala pikkust sõitu. Autod kannatavad umbes pooleteisemeetrist vett. Seal ongi poolteist meetrit vett. Aga jõgi on seal kohas 1,2 kilti lai ... . No way. Praamiga Intasse ja sealt siis edasi Salehardi poole. Kurat, sees hakkas jälle kripeldama, miks mul ei onud pikemat viisat ...  Oleks kasvõi 15. septembrini olnud, oleks Intasse välja jõudnud. Äkki oleks isegi Uuralid ära näinud. Oleks oleks oleks ... .

Benno ja Margus olid Adzvavomist kumbki karunaha ostnud 7000 rutsi tükk ja päev enne meie meeste tulekut olid lapsed külast karu välja kihutanud. Karusid pidi seal palju olema. Rõõm kuulda ja hea, et enne ei teadnud. Ja ilmselt ka hea, et ei hakanud ikkagi Adzvavomi poole jalutama. Poisid on arusaadavalt optimistlikud, sest tean, mis tunne on pärast pikka ja lõputuna tunduvat rassimist kuskile, kus teised inimolendid ees on, välja jõuda. Praeguse graafiku juures on neil veel täiesti reaalne võimalus Salehardi välja jõuda. Aleks kutsus Salehardi vastu, aga ma kardan, et see ei õnnestu. Uus pass, uus viisa, lisakulutused. Kuigi teisest küljest oleks asjal päris kõva jume, sest siis saaks ma oma reisikirja vähemalt väärikalt lõpetada.

Äkki homme saab targemaks

Pool viis helistas Harri ja teatas, et täna ei juhtu enam midagi. Homme kell 10 on järgmine sideseanss. Tore. Saab veel ühe öö Piiteris veeta. Homme kell kaks päeval tehakse OVIR lahti ja selleks ajaks loodetavasti on too paber ka juba Vene saatkonnast kohale tulnud, sest ilma selleta on lood suht nutused. Jälle vaba aeg. Vaba aega on siin palju. Otsustasin minna kinno. Nevski ääres on enam - vähem iga 100 meetri tagant uhke nimega kino. Parisiana, Kolissei ehk Kolosseum, Union. Parisiana on väärtfilmide kino, kus jooksis parasjagu Irreversible. Tänan, ei. Eriti veel arvestades mu üsna all olevat meeleolu. Minu tingimuseks oli vene film ja selle leidsin Unionist. Täitsa korralikult tehtud segu Top Gunist ja erinevatest hi tech maailmavallutuslikest spioonikatest nimega Zerkalnõje Voinõ. Malcolm “Caligula? MacDowell pahana peaosas. Eriefektid nagu hollywoodis, ainult jutt oli sünkrost väljas:)

Teeks plaane, aga midagi ei ole teha. Sihtmärgita teadmatuses istumine väsitab vaimu ja väsinud vaim kurnab keha kordades rohkem kui raske füüsiline töö. Ma olen praegu rohkem väsinud, kui pärast jalutuskäiku tundras. Panin suitsu põlema ja meenus hommikune vaatepilt Radissoni hotelli tuhatornist, mis nägi välja nagu blondeeritud siil, mille okkad on otsast punaseks värvitud. Kümnete kaupa peenikesi, otsast huulepulgaseid suitsuotsi andis märku lahkete prouade närvilisest õhtusest vahetusest. Vaatasin läbisõidetud kohtade nimekirja ja mõtlesin – milleks kogu see jant ja kas see tasus ennast ära? Mida ma sellel ajal oleks võinud muud kasulikku teha. Pähe hakkasid roomama mõttetud küsimused. Kulunud väljend, aga iga asi on millegile hea. Isegi siis kui tegemist on täieliku zhopaga. Mul on asi zhopast väga kaugel. Minu jaoks jäi teekond pooleli tänu ajanappusele. Kogemusi on juures ja neid ei tohi alahinnata. Põrssapõlves tennist mängides ütles isa mulle alati– kaotatud punkti ei tohi taga nutta, vaid tuleb keskenduda järgmisele. Kas ma olen nüüd parem inimene? Vaevalt küll. Kindlasti aga sama hea. No üks käegakatsutav saavutus on küll: kaks aastat pooleli olnud Virmaliste väraval sai läbi loetud. Läksin magama lootuses homme õhtul juba kodus oma linade vahele heita.

Kiiret ei ole

Silmad jälle kell kaheksa lahti ja selg kange. Käes on selle retke neljas reede. Läksin linna peale hommikusööki otsima ja leidsingi NjamBurgeri. Saiakesed tundusid odavad – 10 kuni 20 rutsi tükk. OK. Kuna pirukate kassa ja kohvikassa olid eraldi, siis maksin oma pirukate eest 40 rutsi. Hää küll, võtan veel maitse pärast omletti juurde, veidi mingit lihajuttu, natuke salatit ning ühe latte. Nii, palju arve tuleb?

“250 rubla palun?, ütles osavõtmatu teenindaja soengut kohendades ja minust mööda vaadates.

Olin ilmselges segaduses, “Ne ponjal?!?. Mulle korrati summat ja selgus, et väikesed maitselisandid olid minu arve põhilised volüümikujundajad. Planeeritud soodsast hommiksöögist oli kujunenud selge priiskamine lihtlabases burgerikeldris. 300 rutsi eest oleks Mäkis saanud 3 hommikueinet. See on lihtsalt hinnavõrdluseks. Vana tarkus, et välimus on petlik, pidas taas paika. Piiteri kohvikutes on kummaline värk, vanemad prouad istuvad saiakese ja kohviga omaette nurgas ning räägivad iseendaga. Või siis oma kujuteldava vestuluspartneriga. Eks seda kohta Tallinnaski, kuid siin hullude aristokraatide linnas olin seda kahe päeva jooksul juba õige mitu korda tähele pannud. Enne kella 9 helistas Harri ja teatas, et häid uudiseid justkui nagu polekski. Miskipärast see mind ei üllatanud, kuigi sisemuses oli lootus suur. Järgmine sideseanss pidi olema kell 12, seniks muusikat:) Telefoni pealt ma siin küll kokku hoidnud ei ole. Pelgalt mõte tulevase telefoniarve suurusest ajab kananaha ihule. Tegin Nevski piirkonnas aega parajaks kolades mööda plaadipoode ja oodates ajaraua kiiremat liikumist. Vahepeal oli Wend kuskilt kuulnud minu seiklustest ja uuris kas ma viitsiksin meist ka KUKU kuulajatele pajatada. Ega ma kade inimene ju ei ole. Rääkisin raadiokuulajatele lühidalt ja ausalt ära mis juhtunud oli ning ise tundsin vaikselt kuidas väike kopp hakkab ette sõitma kogu sellest passimisest ja tegevusetusest. Ei kurat, ma pean täna siit minema saama.

Kohtumine Spanjeliga

Kuigi passiametis algas vastuvõtt kell kaks, siis soovitati mul varem kohale minna. Marssisin Zahharevskaja 10 asuvasse asutusse sisse kell 13:15. Kell 13:16 marssisin sealt välja. Muheda olemisega ohrannik ehk turvamees palus võileiba järades mul kell kaks uuesti tulla. Istusin maja ette pargipingile. Minu vastas istus üks mongoli välimusega naine, kes usinalt kirjutas. Päris mitu lehte oli täis kirjutatud. Zahharevskaja on tänav täis ameteid. OVIRi vastas asus siseministeeriumi miski harukontor. Samal pool kätt edasi Liteinõi prospekti poole tulid riburadamisi kiirabi autobaas, mingi miiltisamaja ja päris tänava lõpus massiivne FSB maja. Mongolil helises telefon ja ma sain jutust aru, et temalgi on asja passilauda. Ta oli eluasemest mingi põhjusel ilma jäänud ja seoses sellega ka sissekirjutusest, aga see on Venemaal väga oluline. Vastasel juhul oled sa bomzh ehk bez ossobennovo mesto zhitelstva ehk lihtsalt kodutu. Tänu sellele kaovad ka kõik sotsiaalsed hüved ning sind võidakse sujuvalt Piiterist välja kupatada. Ootasin viisakalt kuni kell sai parajaks ning proovisin uuesti passitädide jutule pääseda. Harri soovitas mul haledat nägu teha. Manasin ukse taga haleda näo ette ja astusin ootesaali. Kuigi saabusin täpselt vastuvõtu alguseks, oli tuba rahvast täis. Minust vasakul istus kolm põlvkonda indialasi, paremal Azerbaidzhaani, Moldova ja veel mõne riigi esindajaid. Mongol oli akna all koha sisse võtnud ja kirjutas. Jube pikk avaldus, mõtlesin omaette. Väikesesse ruumi oli kaootiliselt paigutatud istmed ja üks laud. Otsaseinas oli neli luuki, mis kaetud ruloodega. Nende taga ilmselt istuvad ametnikud, kellele tuleb kurba nägu teha. Kell 14:15 tõmmati esimene ruloo üles ja Indiast pärit perepea läks asju ajama. Kell 14:30 sulgusid kõik luugid. Avastasin järjekorras, mis tegelikult oli hulk kaootiliselt istuvaid inimesi, ühe saatusekaaslase. Tundsin ta ära Tagasipöördumistunnistuse järgi. Tema oli tulnud Moldovast ning jäänud rongis oma passist ja rahakotist ilma. Temal läks neljas päev. Ootas vastust Venemaa saatkonnast Eestis. Ei ütleks, et see teadmine mu meeleolu kuidagi tõstnud oleks. Neiul oli olemas Pulkovo 2 kiirviisa kontori telefoninumber. Selles valguses võib mul seda isegi vaja minna. Sain luugi juurde, mille taga istus vesiste spanjelisimadega univormis kena daam. Rääkisin oma loo ära, mille ta osavõtlikult kuulates ja rahulikult peaga noogutades ära kuulas.

“Selge. Teil pastapliiats on?? Pastakat mul ei olnud. “Palun, võtke minu oma ja kirjutage avaldus. Tulge esmaspäeval tagasi, loodetavasti oleme siis vastuse saanud.?

Aeg jäi seisma. Kõik jäi seisma. Minu füüsiline keha oli kivistunud soolasambaks. Minu illosioonid olid lõplikult purustatud.

“ESMASPÄEVAL?!?!?!?

“Jah. Vaadake täna hakkab tööpäev juba lõppema.? kostis spanjel mulle vaiksel kuid kuindlal häälel. “Kirjutage avaldus ja proovime selle kohe, kui valmis saate, ära saata?.

“Äkki siiski on võimalus täna vastus saada? uurisin ma viimases lootuses. Selle peale sain ma proffessionaalselt ümmarguse vastuse. Ei jää muud üle kui kiiresti avaldust vihtuma hakata. Rääkinud olin vene keeles küll ja küll kuid viimati kirjutasin vene keeles keskkooli lõpueksamil. No katsu adekvaatsest ja veenvat juttu ajada kui aeg elab seljas ja mõnes keeles on kaheksa erinevat susisevat häälikut. Vene keele lõpueksami viiest ei ole praegu just väga palju kasu. Kui sellest muud abi ei ole, siis vähemalt mõni ametnik saab tuju heaks seda lugedes. Andsin oma lühihumoreski koos pastaka ja muude vajalike dokumendikoopiatega spanjeli kätte. Ta lubas kohe tegutsema hakata. Uurisin ka tema käest Pulkovo 2 kiirviisa asja. Ta oli sellest justkui midagi kuulnud ... . Tekkis taas tunne, et siin ei tea keegi mite millestki mitte midagi. Kõik. Aitab. Võtan selle Pulkovo kiirviisa ja maksan 150 taala. Saab vähemalt minema. Helistasin saadud numbril ning sain teada, et nad on avatud kuni seitsmeni, aega on 4 tundi ja et kiirviisa saamiseks on vaja nooti konsulilt, mis saadetakse Venemaa siseministeeriumisse. Seal see viseeritakse ja saadetakse Pulkovosse. Helistasin isand Tuulele, kes teatas, et nooti enam täna ei saa. Noodi saab välja anda ainult peakonsul, kes paar tundi tagasi on sõitnud Eestisse. Selge. Nüüd on siis lõplikult perses. Tagantjärgi tarkusest pole just erilist kasu, aga praeguse seisuga oleks odavam tulnud võtta kohe kiirviisa. Ma olen naelutatud nädalavahetuseks Piiterisse, mis iseenesest on ju jube kift, kuid mitte praeguses situatsioonis. Olin täis topitud jõuetut viha. Kuidas nad ei osanud mulle saatkonnast öelda, et selle tavalise viisaga nii kaua läheb? Miks nad ei soovitanud mul kohe seda kiirviisat võtta? Ma ei ole ju ometigi esimene eestlane, kes venemaal passi kaotab. Või oli see asjade totter kokkusattumus – Vene saadiku vahetumine Eestis, Kiiviti surm, mis kolmapäeval saatkonna elu segi pööras, minu lennuki tunnine hilinemine, konsuli tänane ärasõit ... . Kurat. Lõpptulemusena on see ikkagi vaid minu mure ja kedagi teist see ei koti. Vene värk ja teha pole midagi on küll õige põhjendus, aga mulle vähene lohutus. Otsustasin hostelisse tagasi jalutada ja oma pead tuulutada. Tuul soovis mulle kultuurset nädalavahetust Piiteris. Mis seals ikka, olen siis kultuurselt ja tõmban rutse sirgeks.

Soodukas ... justkui.

Hostelis andsin Rimotshkale teda, et ma jään neile veel paariks päevaks. Ta tundis mulle südamest kaasa. Küsisin nalja pärast, et kuna ma siin juba nii pikalt olen, siis äkki saan ma hulgi viibimine eest soodukat? Ta võttis seda tõsiselt ja tuligi 10 minuti pärast kalkulatsiooniga. “Saan teile 10 % soodust teha?. Asi seegi, eriti veel kui nalija tõsiselt võetakse. 3 öö eest 2956,50 - oli pastakaga paberile kirjutatud. Muidu oleks olnud 3285. Üle 300 võitu, millest ma 100 sujuvalt koos pesuga masinasse likku panin. Pesumasina kasutamise tund maksab siin 50 rutsi. Ringiga võetakse see papp mu käest ikkagi ära:)

Mitte midagi ei viitsi teha. Nüüd ma ilmselt tean, mis tunne on õhupallil pärast seda kui ta on terve toa täiesti asjatult läbi kihutanud ja kasutult kuhugi toanurka vedelema jäänud.

Pesumasin teatas, et nii räpase asja peale läheb tal vähemalt 2 tundi. Kuna seal on mu ainsad riided, millega ma linna kolama saan minna, siis ongi hes põhjus õhtuuneks. Telefon lubas mul pool tundi magada. Äkki ... mõtlesin. Kukk ka mõtles. Olen oma olukorraga leppinud, või on mul äkki mõnda muud variantiJ. Und enam ei tulnud ja õhtu oli veel noor. Kuna vaikus hakkas tapma, siis läksin ja ostsin endale 1300 rubla eest CD pleieri. Ma ei häbene seda välja öelda, et ma olen täielikus sõltuvuses muusikast.

Esimene kultuurne päev.

Täna lõppeb mu viisa ... . Nu i shto. Olen vabakäigu vang ja kasutan seda privileegi niipalju kui jalgades jaksu ja keres viitsimist on. 3.september oli soe ja päikesepaisteline, täpselt sobilik kliima metropolis uitamiseks ja kultuuriväärtustega tutvumiseks. Uni oli pikk ja kosutav ning ärkasin alles pool kümme. Säädisin sammud Russkij Muzei poole. Kuna just otsest kiiret ei olnud, siis patseerisin mõõdetud sammul piki Nevskit talvepalee suunas. Kokkuhoiu mõttes tegin hommikusöögi Mäkis. Kaks korda sama reha otsa ei astu. Latte ja tshiizburgjer. Väga huvitav komplekt peaks mainima:) Jalutasin Gostinnõi Dvori poolsel küljel ning kuulasin oma esimese isikliku CD pleieri abiga Tricky uut plaati Vulnerable. Jube pull värk. Ma polnud ammu pleieriga mööda linna käinud. Elu on muusikavideo. Peatusin ühe mastaapse lossi ees, mille värava juures silt – liikuvad vahakujud. Mis mõttes liikuvad, vaja vaadata. Keset suurt ballisaali oli kangastega kaetud kuubik, pilet 60 rutsi. Umbes 40 ruutmeetril seisis paarkümmend vahakuju. Rasputin liigutas käginal paremat kätt üles alla. Putin ja Bush keerasid pead vasakult paremale, justkui raputaksid robotlikult pead ning ütleksid – ära sa hull siia küll tule, lüpsta saad. Parata polnud enam midagi, piletiraha oli ära makstud. Järsku tuiskas tuppa hingeldav tädi, kes vabandas, et oli hilinenud ning hakkas usinalt seletama. Tädi Olga rääkis s-tähte susistades vaikselt ja kiiresti. Kuna tema eileõhtuses menüüs oli olnud kala ja hommikuse välja tulemisega kiire, siis väga lähedale ka ei tihanud minna. Ühel hetkel hakkas kujusid liigutav kompressor täistuuridel tööle ja ma vaatasin nagu Simpsonite koer maigutavat suud, tehes tarka nägu saamata midagi aru. Kuigi umbes pool juttu eelpool mainitud põhjustel ei levinud, siis teine pool see-eest oli väga huvitav. Olga oli oma ülesannete kõrgusel teadmiste poolest. Uhke palee kandis nime Anitshkov Dvorets ja selle valitsejaks, kui ma õigesti mäletan, oli olnud Ekaterina II soosik Razumovski, kelle kuju siin ka väljas oli. Seisis uhkelt Peeter I ja väejuht Potjomkini vahel. Peeter I mõjus päris tõetruuna. Suurel tsaaril oli olnud mehe kasv aga lapse keha -  üle kahe meetri pikk mees, kellel jalanumber 38 ja naiselikult kitsad õlad, mida üritasid tasandada batshokid. Rasputini kohta rääkis Olga, et ta tegelikult ei olnudki halb inimene. Tal olid lihtsalt imelised võimed ja tohutu huvi daamide vastu:) Aadressil Gorokovaja 64 – 20 asub III korrusel Rasputini korter, kus praeguse üürniku – ühe lahke kunstniku – kohal olles on võimalus ka sisse astuda. Seal pidi olema üks pink, kus osad naised tunnevad istudes seljal õrnalt silitavat ja alla poole liikuvat kätt ... .

Putin, Bush, Van Damme, Nicholson ja Willis olid reaalsusest suht kaugel ja Scwartzust oli tehtud ligi 2 meetrine koll. Pushkin koos oma laste ema Natasha Nikolajevnaga ning oma võõrleegionärist tapja Danteziga olid ka kohal. Pushkin oli Natashakesega siinsamas saalis tantsu vihtunud. Olga rääkis mulle kenasti ära kogu Pushkini ja ja Natasha tragöödia ja ka selle kuidas tsaar Nikolai Natashakese lõpuks üle oli löönud. Lihtne maapoiss Jessenin ning naistemehe pilgu ja arsti olemisega kahemeetrine Tshehhov. Õnneks oli vahakujusid piisavalt vähe, sest muidu oleks minu surmatunnistusele kirjutatud – tapetud jutuga. Olga tegi oma tööd andumusega.

Gunstizaaliz, gunstizaaliz ...

Seadsin sammud Vene muuseumisse. Algas diskrimineerimine. Välismaalasele pilet 300, vene kodanikule 70. Hmmm. Olen siis võimalikult kodanik. Et mitte kahtlust äratada, tuleb kasutada vähe sõnu.

“Biletik pozhaluista?
?Kakoi??
“Vzroslovo?
“70 rublei?

Selge, järelikult mängisin kodaniku välja ja 230 rubla oma taskusse. Kolm tundi jalutasin mööda Mihhailovskoje paleed ringi ja lasin kunstil endasse imbuda. Püsiekspositsioon oli läbilõige vene kunstist alates esimestest ikoonidest kuni 19. sajandi lõpu õuemaalijateni. Kuna nimed on mulle nagu hane selga vesi, siis pole mul ka suurt sittagi meeles. Emotsionaalselt võimas oli selle näituse vanim ikoon Belozerost ehk endisest Soome Ugri asulast. Väga peenike töö 13. sajandi algusest. Repini üks kuulsamaid töid “Volna? ehk “Laine? oli oma valguse, läbipaistvuse ja mastaapsuse mõttes vapustav. Sarnane tunne oli aastaid tagasi Roomas, kui kunstiajaloo loengutes korduvalt kehva kvaliteediga fotodelt nähtud Kolosseum ühel hetkel täies hiilguses sinu ees avaneb. Võtab sõnatuks ja pakib sind tibatillukeseks kokku.

Aga kõige tigedam elamus oli Chagalli õpetaja Leon Baksti maal Antiikaja õudus ehk Zeusi välk aastast 1908, mis ajastule kohaselt oli revolutsioonilne oma sümbolismilt ja lähenemiselt. Filosoofiline ning reegleid eirav Avant-Garde nägemus. Kuigi ma suur avangardi semu ei ole, pigem vastupidi, ei jätnud ma kasutamata võimalust käia Vitebski juudi ehk Mark Chagalli näitusel, mis üle maailma muuseumidest ja erakogudest kokku kogutud. Andku mulle kunstisõbrad andeks, aga ma ei ole kunagi viitsinud värviloopimisse süveneda ega geeniuse hingepiinuu lahti harutada. Heitlik tervikusetus on minu jaoks märksõna, aga lihtne maapoiss ei peagi seda mõistma.

Aristokraatliku ajastu hõng oli alles Mihhailovskoje kontsertsaalis, kus valitsejanna Elizaveta Petrovna harrastas korraldada kontserte, kutsudes autoreid oma teoseid kammerlikus õhkkonnas ette kandma. Näiteks ühel päeval Liszt, teisel päeval Berlioz ... .

Pärast kultuurishokki kondasin lossi taga asuvas Mihhailovskoje pargis.

Raha väärtus

Koju, või siis ptüi, hostelisse jõudes selgus, et mulle olid naabrid tulnud. Neli tütarlast Moskvast, kes kutsusid mind õhtul shamppi jooma. Nad olid töökaaslased turismifirmast Anira, mille põhibisnes on pulmad välismaal. Venemaal on väga au sees mitmetähenduslikud firmanimed, millest üks tähendus võiks olla kombineeritud omanike nimedest.

Anira tähendab nii lille kui ka Andrei + Ira. Ühel tirtsul oli Agata Kristi särk seljas ja ise ta kangesti kiitis bändi. Peab homme poes kuulama. Äkki tuleb jälle 100 rutsi lauale käia.

100 rutsi ... see oli N Liidu ajal kuupalk. Kunagi korjasin pärast trenni koos kaaslastega Kalevi spordihalli punaste pinkide vahelt jäätisepulkade abiga kopikaid. Eriti saagirohked olid Kalevi mängude järgsed päevad, siis sai parimal juhul mõne tunni peale 10 rutsi kokku... .

3 rubla oli reketile spannungi panemine. Headel päevadel punusin kuni 8 spanni. 24 rutsi. Veerand kuuteenistusest. Ja nüüd silmagi pilgutamata ostan Hansa Goldiga 10 kaupa plaate a’ 100 rutsi tükk. Numbrid jäävad, sisu muutub. Moskva preilid rääkisid mulle kohast nimega Kunst Kamera. Hirmuäratav näitus, mis Tallinnaski käinud. Homne sihtmärk on paigas.

Õhtu venis üsna pikale. Võtsin naabritüdrukutega veel ühe Vana Tallinna kooreliksi. Kui tavaliselt napsuvõtmine õpetab kõik keeled selgeks, siis mul oli nüüd vastupidi. Mida minut edasi, seda vähem sõnu mul salves oli. Seega andsin alla ja kobisin oma tuppa ära ning üritasin asjalikke asju teha. Nagu näiteks laulusõnu kirjutada. No nagu ikka inimene kerges kreenis teeb. Kella viie paiku andsin alla ja kobisin magama.

Tervitused,
Laur-Leho Kaljumets
www.tank.ee

Eelmised artiklid:

Ekstreemne puhkus Siberis. Kaheksas kiri (29.09.2005) Passiasendaja jahil Toanaabrite äratuste soovikontsert algas pool seitse. Visuaalne inventuur kinnitas, et kõik asjad alles. Ainus mis puudu, oli deodorandimees. Vara üles, hilja voodi. Kobisin tshetsheenitari soovitusel viis enne poolt kaheksat bussi ootama. Jõudsin koos tööleminekut ootavate uniste neftjannikutega koos ühe suitsu teha ja juba tuligi buss. Nagu nõiaväel ilmus ei tea kust tshetsheenitar, kes läks minu eest bussijuhile kostma, et nad mind ikka õiges kohas maha juhataksid. Bussis istuv turvamees kahtles, kas passilaud mitte täna kella kahest alles ei avata. Venemaal pidi uue passi saamiseks minema vähemalt kuu. Astusin MVD ja miilitsa maja ees maha veidi enne kaheksat. Kolmekorruseline kast, millel suurt erinevust tavalise koolimajaga ei olnud, oligi minu armu- või hirmu pesa.

Ekstreemne puhkus Siberis. Seitsmes kiri. (27.09.2005) Suured loomad ja head inimesed. Minu 24. reisipäeva hommik ei erinenud ilma poolest suurt milllegi poolest. Palavus tappis juba hommikust, kuigi oli juba 29.august ning peaks juba mitmendat nädalat vihma kallama ja temperatuurgi olema vähemalt poole võrra tagasihoidlikum. Aga võta näpust, erand kinnitab reeglit. Muus mõttes oli hommik täiesti teistsugune. Ärkasin tavalisest kolm tundi hiljem ehk veerand kümme, linade vahel voodis ja minu ümber ei olnud harjumuspäraseid nägusid. Vaid võõrad, kuid head inimesed. Ja ma olin teel tagasi, mis tekitas sees segaseid tundeid. Tore on koju tagasi minna, kuid valus on plaani katki jätta. Eeeh, sellele ei ole vaja mõelda. Elu on minu eest teistmoodi otsustanud. Väike mure passi pärast näris vaikselt hinge, aga katsusin sellest üle olla. Lahendamatuid olukordi ei ole, läheb ilmselt rohkem aega ja raha, aga kogemused mis ma sellega on arvatavasti seda väärt. Sedasi lohutasin ennast:)

Ekstreemne puhkus Siberis. Kuues kiri (17.09.2005) Pühapäevasportlane maratonil. Pühapäeva hommik oli tõeline pühapäevahommik. Ärkasime nagu ikka pool seitse ja käputäis minuteid peale. Kobisin koikust välja, ringutasin ja tegin oma öise otsuse teatavaks. Minu kaasvõitlejad mõistsid mind. Sõime rahulikult hommikust kartuliputru, taustaks sommide saagide undamine. “Tõenäoliselt on see tõesti kõige mõistlikum lahendus,? arvas Aleks. Istusime korra veel kaardi taha, pildistasin oma videokaameraga läppari ekraanilt kaarte ja toksisin oma GPSi sisse mõned pöördepunktide koordinaadid. Sees oli teadmatusse minemise õhin ja tühjus. Emotsionaalselt oleks ihanud edasi liikuda, kuid reaalne elu pani mind teisiti paika.

Esimene kiri (01.08.2005)

Ekstreemne puhkus Siberis. Viies kiri. (14.09.2005) Olen nüüd lõpuks tagasi armsal kodumaal. Pärast seikluste settimist on ebaoluline loodetavasti peast lahkunud ning seega on lootust, et jutt tuleb kontsentreeritum. Igal juhul avastasin endas grafomaani, kes kolmekümne kahe päeva jooksul kribas täis kaks kladet, mida ma siin nüüd jõudumööda olen arvutisse ümber toksinud. Igal juhul tänan soojade sõnade eest.

Kirjad Siberist. Neljas kiri (24.08.2005) 18 päev. Tundras ülalpool polaarjoont. Usinski ja Inta vahel… . Imelik on see tehnoloogia areng. Istud siin keset tundrat - vaevakased, ülikitsad põhjala kuused ja naljakaid hääli tegevad kakulised ümberringi, neljandat päeva GSM levipiirkonnast väljas ja saadad piltidega reisikirja. Aga sama uskumatuna tundus kunagi seegi, kui suvekodu heinamaalt sai NMT telefoniga Tallinnasse helistatud. Üsna vaevaline ta on, aga kunst kuulub rahvale. Läppar viskab ennast iga viie minuti tagant välja ja piltide saatmine üle sati pole ka teab mis kiire ja valutu protsess. Aga siis, kui arvuti jälle kräshib, kerid autoakna alla, paned pläru põlema ja hingad karget sügisõhku läbi metntoolsuitsu filtri sisse. Meil on siin praegu temperatuur nullis.

kolmas kiri (22.08.2005) Viimane kord, kui oli aega ja võimalust kirja saata, olime Lemtõ küla lähistel, Uhta ja Petšoora vahel. Pigem Petšoora juures. See oli 6 päeva tagasi. Meie reipalt alanud ja edenenud retkele tõmbas piduri peale talvetee, mille kohta kohalikud ütlesid, et seda pole viimased 15 aastat kasutatud ja suviti mitte kordagi.

teine kiri (22.08.2005) Täna on meie retke 8 päev. Istun sommide Unimogis, seljaga madala, kuid kiirevoolulise Lemju jõe poole ja tuletan meelde, mis viimastel päevadel juhtunud. Venemaal on viimasel ajal kõvasti tegeldud teede ehitusega, nagu meilgi enne valimisi ja meie reisi esimesed 4 päeva möödusid mööda asfalti sõites.Viiendal päeval pärast Kotlase linna ületasime laevaga tõugataval pontoonpraamil Võtshegda jõe ja paarikümne kilomeetri pärast olime metsavaheteel. See rõõmustas ilmselgelt minu kaasvõitlejaid, sest neli päeva asfaldil on tõelisele off-roaderile selgelt liig mis liig.


Arhiiv

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam