Aga nüüd lubatud Härma müüridest. Need asuvad Piusa jõe paremal kaldal, umbes kolm kilomeetrit Võru – Petseri teest Lindora küla kohalt lõuna poole. Poole sellest saab veel ka suure bussiga läbida, teine pool tuleb teha konts ja varvas. Aga Piusa ürgorus, kesk lõhnavat ja kena männimetsa läheb see kiiresti.
Esmalt tuleb alumine Härma müür. Teda tuntakse veel ka Kõlgusniidu ning Roikina müüri nime all.
Nagu teisteski Piusa jõe müürides, kuuluvad ka siinsed liivakivid Devoni ajastu Gauja lademesse ja on settinud madalmeres üle 370 miljoni aasta tagasi. Punaseks seda liivakivi küll nimetada ei saa, ometi on siinsed kollakad liivad kohati rauda sisaldavate põhjavete poolt punakaks värvitud.
Kõlgusniidu müüril on kõrgust 15-20 meetrit, nii et ei midagi erilist. Eriliseks muudab ta liivakivi “torn? – lõhepindadega ümbritsetud hulknurkne tahukas müüri ülesvoolu serval. Meie liivakivi müürides pole ta küll ainuke, see-eest aga üks uhkemaid.
Ülemise Härma müürini jääb astuda 300 m. See müür on Eesti kõige kõrgem liivakivi paljand – 30 meetrit. Pea püstloodse järsaku kõrguseks on aga mõõdetud 43 meetrit. Seega peaks tegemist olema Eesti kõige kõrgema astanguga. Kindlalt jäävad tema selja taha sellised tuntud pangad nagu Saaremaa Panga pank ja Põhja-Eesti Pakri, Türisalu, Päite ja isegi Ontika pank. Viimase kõrgus merepinnast on küll 54,5 m, tema jalamiosa on aga sedavõrd lauge, et püstloodsest järsakust ei saa enam juttugi teha. Kõige lähemale peaks siin küündima Rannamõisa pank, mis küll ka pole laus verikaalne, kuid mõnes kohas annab 40 m kõrguse välja.
Ka müüri pikkus on aukartust äratav –150 m. Sama pikk on ka Suur Taevaskoda. Ja vaid Kallaste panga üks paljandeid suudab neid pikkuselt ületada.
Ülemist Härma müüri kutsutakse ka Keldri müüriks. Nimi tuleb sellest, et talu kelder ei ole mitte maa alla kaevatud vaid paikneb liivakivi müüris. Sealt sai endale nime ka nüüdseks juba ammu töö lõpetanud veski.
Kel tahtmist jatkub, võib ka ülalt, oru nõlvalt jõele pilgu heita. Üle sillakese ja kohe mäkke üles. Ainult nõlval kasvavad männid varjutavad siin vaadet. Aga uhke on ikkagi.
Pakri pank (07.06.2004) Veel väike sammuke ida poole ja olemegi mandri-Eesti kauneimal pangal – Pakri pangal.
Väike-Pakri pank (27.05.2004) Eelmine kord vaataime Osmussaart. Nüüd teeme väikese hüppe, ja jättes vahele Krassi saarekese ning Suur-Pakri, maandume Väike-Pakril.
Osmussaare pank (25.05.2004) Aprilli lõpus tegin siin algust Balti klindi teemaga. Nüüd on käes aeg lähemalt tutvustada Põhja-Eesti pankrannikut, seda Balti klindi kaunimat ja suurejoonelisimat lõiku.
Värske varing Leetse pangal (11.05.2004)
Balti klint (26.04.2004) See, et Eesti UNESCO komitee on astunud samme Balti klindi lülitamiseks UNESCO maailmapärandi nimistusse, ei mõju tänasel päeval küll enam eriti uudislikult. TTÜ Geoloogia Instituudi ja Eesti Geoloogiakeskuse ühiste jõududega koostatud ankeet nimekirja lülitamiseks valmis juba aasta alguses. Ometi on just aprillikuu jooksul see teema korduvalt jooksnud nii televisioonis kui kõlanud raadios. Üheks põhjuseks kindlasti ka asjaolu, et aprilli alguses oli Balti klint arutlusteemaks Eesti Geoloogiakeskuse igaaastasel teaduskonverentsil. Selle teema käsitlemine võib küll olla lahtisest uksest sissemurdmine, siiski luban endale siin selle väikese sissejuhatuse Klindi teemasse.
Pankade talvist ilu meenutades (22.03.2004)
