Kondensjälgede paar Tartus 24. märtsil 2010. a.
Autori foto.
Seoses lennunduse arenguga on taevasse ilmunud veel üks kiud- ja kiudrünkpilvede alaliik või vorm, mis jäetakse pilvi puudutavatest ülevaadetest ja käsitlustest, samuti klassifikatsioonist sageli välja.
Need on lennukite kondensjäljed (lad k Ci/Cc tractus ehk Ci/Cc aviaticus), mida võib väga sageli näha lennukite taga, kuid mitte alati – mõnel päeval neid ei teki üldse, mõnikord tekivad need lühiajaliselt, kuid vahel jäävad tundideks püsima ja võivad isegi edasi areneda, kattes viimaks terve taeva.
Kondensjäljed tekivad lennuki mootorist pärinevast veeaurust (põlemisprotsess). Kuna sellises kõrguses on väga külm ja rõhk võrreldes maapinnaga märksa väiksem, siis väljuvates heitgaasides olev veeaur üleküllastab lokaalselt õhu ja põhjustab kondenseerumise, mida näemegi pilvetriibuna. Kui ümbritsev õhk on soe ja väga kuiv, siis aurustuvad jäljed väga kiiresti ja maapealne vaatleja ei pruugi midagi märgata.
Kondensjäljed võivad olla nii ühtlased ja peened sirged valged jooned üle taeva kui ka laiad lindid. Mõnikord on jälg tõmblukukujuline või poolkaarjate paunadega, vahel hoopiski katkendlik või ebakorrapärase laiusega, päris harva tekivad jäljest rõngad. Viimased kaks varianti on Crow ebastabiilsuse tunnuseks, mis kujutab endast lennukite tiibade põhjustatud keeriste interaktsiooni kondensjäljega.
Kondensjäljed annavad informatsiooni tuule- ja niiskustingimustest troposfääri ülaosas ja tropopausi piiril ning võivad viidata lähenevale lohule või tsüklonile, mille eel suureneb niiskus kilomeetrite kõrgusel maapinnast, toetades niiviisi jälgede teket ja püsima jäämist. Kui kondensjälg on katkendlik, siis näitab see veeauru ebaühtlast jaotust troposfääri ülapiiril.
Mõnikord tekib kondensjälgedes üpris haruldasi halovorme, nagu seniidikaar, horisondiring või 120º parheelia.
Fumulus Tšehhis.
Foto: Liili Peäske
Fumulus tuleb sõnadest fume ja Cumulus ja see on mitteametlik nimetus pilvedele, mis tekivad jõujaamade jms korstnatest väljuvast veeaurust, sest kuum gaas jahtub märgatavalt atmosfääri jõudes ja seetõttu veeaur kondenseerub (Fumulust peetakse Pyrocumuluse vormiks, viimasest vt inglise keeles). Sageli võib vaikse ja külma ilmaga, kui temperatuur langeb kõrgusega, Fumulus ulatuda sadade meetrite kõrguseni ja ülevalt isegi laieneda ning moodustada rünkpilve või kihtrünkpilve, mis võib õhus oleva niiskuse ja tuulevaikuse kaasabil väga kaua püsida. Seega kuulub see põhimõtteliselt vertikaalselt arenevate pilvede hulka. Teatud juhtudel võib fumulusest areneda äikesepilv, vt näiteks http://wvlightning.com/blog/june1408hdvideo.shtml.
Niisiis võib öelda, et mõlemad pilved on inimtekkelised (antropogeense päritoluga). Ometigi pole eriti kuulnud, et Fumulus tekitaks võõristust või negatiivseid emotsioone, kondensjälgedega on pigem vastupidi (on kõikidest pilvedest ehk kõige ebapopulaarsemad). Milles siis asi?
Siin on kaks võimalikku põhjust. Esiteks, kondensjäljed hakkavad rohkem silma ja need on harjumatud (olemas olnud vähem kui sada aastat), kuid Fumulusi on saanud tekkida juba mõnisada aastast, vähemalt niikaua, kui on tööstus olemas olnud ja oleme seega nendega enam harjunud. Teist põhjust pean tähtsamaks, mis on samuti harjumisega seotud. Nimelt oleme harjunud, et looduses on geomeetrilised vormid ümarad, ebakorrapärased või fraktaalsed. Tsivilisatsiooni iseloomustavad seevastu sirgjooned, teravnurgad, näiliselt suurem korrapära ja palju lihtsamad vormid, kui looduses. Ka kondensjäljed on enamasti (eriti äsjatekkinuna) sirgjooned taevas ja see on harjumatu - need torkavad teravalt silma. Kui kondensjäljed oleksid teiste kiud- ja kiudrünkpilvedega sarnased, st eriti ei teeks kuju ja vormi poolest vahet, siis oleks võõristus ilmselt väiksem või isegi olemata. Fumulused sarnanevad märksa enam "looduslikele" pilvedele ja võib-olla on selles põhjus, et need kedagi ei häiri.
Segatüüpi pilved (20.06.2010) Ebamäärane kihtrünkpilvede ja kõrgrünkpilvede segu Tartu kohal 14. aprillil 2010. Segatüüpi pilved võivad olenevalt tingimustest (tähtsaim neist atmosfääri tasakaal) omandada enam kihilistele (stratiformis) või enam konvektiivsetele pilvedele (näiteks castellanus) iseloomulikke jooni.
Konvektsioonitüübid -ja klassid, pilvevormid (20.05.2010) Võimas rünkpilv 13. mail Lagujast vaadatuna: See arenes äikesepilveks. Foto: Tarmo Tanilsoo Kes jälgib pidevalt pilvi, võib märgata, et täpselt samasuguseid pilvi ei teki enam kunagi, küll aga sarnaseid. Väga ilmekas on selles osas konvektsioon, mille tüüpe võib mitmeti klassifitseerida ning jaotada ka klassideks.
Tallinna lähedal pildistati Kelvin-Helmholtzi pilvelaineid (11.03.2010) 9. märtsil PühakülasFoto: Lee Nuutre Vahel tekivad taevasse omapärased pilved, mis meenutavad laineid, vahel isegi murduvaid laineid. Iga laine näitab üht suuremat õhukeerist, mille ümber on tõenäoliselt teisi väiksemaid, seega need pilved näitavad turbulentsi olemasolu atmosfääris. Nime on nähtus saanud lord Kelvini ja Hermann von Helmholtzi järgi.
Taeva iseloomustamiseks sobilik sõna: hatakpilvisus (25.11.2009) Kui räägitakse pilvisusest, siis kasutatakse selliseid gradatsioone nagu selge, vähene, vahelduv, muutlik pilvisus, pilves selgimistega, pilves või lauspilves. Välja jäetakse küllaltki oluline mõiste, mida sobib üsna sageli taeva iseloomustamiseks kasutada: hatakpilvisus.
Pilvede määramine, kui taevas on mitut tüüpi pilvi (24.10.2009) Harva on taevas korraga ainult üht liiki või vormi pilvi, isegi siis, kui taevas on näha ühtlaseid kihtpilvi, võib ju nende kohal sageli olla keskmise või ülemise kihi pilvi. Seetõttu ongi mõttekas vaatluse alla võtta tavapärane olukord, sest korraga üks pilveliik või -vorm taevas on erandiks.
Kuidas pilvi nimetada? Nomenklatuur ja pilvenimede loend (12.05.2010) Jätkub pilvi ja nende nimetamist tutvustav sari.Täiendatud!
Pilvede klassifitseerimine (08.09.2009) Pilvi on võimalik mitmel viisil klassifitseerida, olenevalt sellest, mis võetakse liigitamise aluseks.
Mis on pilved ja kuidas need tekivad? (04.09.2009) Antud käsitluses räägime vaid planeet Maaga seotud pilvedest. Pilvi uurivat meteoroloogia haruteadust nimetatakse nefoloogiaks või pilvede füüsikaks.
