•  

Orkaan Ophelia ohustab Euroopat!? (14.10.2017 22:50)

Autor: Jüri Kamenik, toimetas Ott Tuulberg

Orkaan Ophelia ähvardab parasvöötmelise tormina Euroopat. Mis ja kuidas? Jüri ja Ott annavad sellest ülevaate ..., lisaks on animatsioonide järel üldine ja põhjalik ülevaade troopikatsüklonitest.

Täiendatud 14. oktoobril! 3. kategooria orkaan Ophelia võib parasvöötmelise tormitsüklonina jõuda Euroopasse. Animatsioonide järel on üldine ja põhjalik ülevaade troopikatsüklonitest, mis on peaaegu samasugune, nagu hiljuti avaldatud suures orkaaniülevaates, kuid keelelist poolt ja mõningaid sisulisi üksikasju on parandatud või täpsustatud.
Tasub tutvuda ka Iirimaa ilmateenistuse orkaaniülevaatega: https://www.met.ie/news/display.asp?ID=448.

Ele Pedassaar: OPHELIA!
Lääne-Euroopa ilmateenistused jälgivad praegu huvi ja hirmuga Atlandil toimuvat. Orkaan Ophelia on on võtnud suuna Euroopale ja jõudis täna Assoori saarte piirkonda. Tuul ulatub troopilise tsükloni ümber 45 m/s. Homme peaks see erakordne pööris ühinema ookeanil tavalise kesklaiuste madalrõhkkonnaga ning ülehomme on oodata keskmisest raskemaid ilmaolusid eelkõige Iirimaal. Viimati oli orkaanil asja Euroopasse aastal 1897*.
* – Siiski 2005. a tekkis orkaan Vince Assooride lähedal, jõudes Portugali ja Hispaaniasse (veebis https://en.wikipedia.org/wiki/Hurricane_Vince). Opheliaga sarnane troopikatsüklon oli Grace 2009. aastal [veebis https://en.wikipedia.org/wiki/Tropical_Storm_Grace_(2009)], vt allpool pikemalt.


Ophelia 14. oktoobril (Naval Research Laboratory)

6. oktoobril arenes Atlandi ookeanil külm front ühes madalrõhkkonnaga. See süsteem triivis tasapisi kirdesse, hakates samaaegselt transformeeruma lähistroopiliseks tsükloniks (konvektsiooni areng, frontide kadumine). Kuigi 7. oktoobril süsteem tugeva tuulenihke mõjul taandarenes, muutus olukord 9. oktoobril, sest madalrõhkkond muutus troopikatsükloniks. See tugevnes juba samal kuupäeval troopiliseks tormiks, millele NHC (rahvuslik orkaanikeskus) andis nimeks Ophelia.
Ophelia on 2017. a Atlandi orkaanihooaja 16. troopikatsüklon ja 10. järjestikune orkaan. Viimane asjaolu on rekord, sest viimati võis 10 järjestikust troopikatsüklonit orkaaniks tugevneda 19. sajandil, ent sellest ajast on andmeid napilt. Kindel on see, et säärast olukorda pole esinenud kogu sateliitajastu jooksul ehk alates 1970ndatest, kui on olemas kindlad ja suhteliselt täpsed andmed kõikide troopikatsüklonite kohta.
2017. a sarnaneb 2005. a.-ga, sest mõlemad hooajad on olnud erakordselt aktiivsed ja troopikatsükloneid tekkis ka Atlandi ookeani kirdeosas, kus neid tekib ainult harva. 2005. a tekkis orkaan Vince Assooride lähedal, jõudes Portugali ja Hispaaniasse (veebis https://en.wikipedia.org/wiki/Hurricane_Vince). Opheliaga sarnane troopikatsüklon oli Grace 2009. aastal [veebis https://en.wikipedia.org/wiki/Tropical_Storm_Grace_(2009)]: see tekkis samuti mittetroopilisest madalrõhkkonnast suhteliselt suurtel laiustel ja liikus sarnast rada pidi, nagu Opheliagi, ainult et Grace ei tugevnenud orkaaniks (1 min keskmine tuule kiirus jäi tipphetkel siiski alla 33 m/s), seevastu Ophelia on 3. kategooria orkaan (Saffir-Simpsoni skaalal).
Mis saab edasi? Ilmateenistuse sünoptik Helve Meitern kirjutas oma nädalaprognoosis (veebis: ilm.ee/?516573): Atlandil Assooridest edelas 25. pl lähedal on arenenud troopiline tsüklon Ophelia, mis on arenemas orkaaniks ja liigub esialgu aeglaselt Portugali ranniku suunas. Tavaliselt võtavad Atlandi keskosas 20datel laiuskraadidel tsüklonitest arenevad orkaanid suuna Ameerika ranniku suunas, kuid sedakorda liigub see hoopis kirdesse. Saksa Ilmateenistuse andmetel valis orkaan viimati sarnane liikumise trajektoori 1893. aastal.
Orkaan kiirustab üle vee Portugalist mööda ja võtab suuna Iirimaale. Erinevate  prognooside kohaselt hakkab troopiliseks tsükloniks nõrgenenuna  räsima Iirimaad kas esmaspäeva keskööl või keskpäeval (vahe 12 h). Edasi liigub tormitsüklon koos tugeva tuule ja sadudega  Shotimaale ja Põhja-Inglismaale. Möllates ja jahedamatesse vetesse jõudes kaotab pööris energiat ning võtab suuna Norra merele. Kuhu tsükloni tee täpselt edasi kulgeb ja kuidas see mõjutab tsirkulatsiooni meie laiuskraadil, on praeguseks selgusetu. Kindel on see, et orkaanituuli meie ei jõua.
Peab siiski täpsustama, et juba eespoolmainitud troopiline torm Grace oli sarnane mitmeski mõttes, mitte polnud viimane sarnane olukord 19. sajandil.
Ophelia läheneb Suurbritanniale, kuid peaks prognoosi järgi muutuma parasvöötmeliseks. Siiski võib Iirimaale juba 16. oktoobri paiku oodata nii orkaanitugevusega tuult, paduvihma kui ka äikest. Näib, et Eestini ei jõua ka mitte Ophelia jäänused, sest need liiguvad Norra merele. Küll aga võib kaudne mõju seisneda selles, et 17. oktoobril jõuab Eestini tavatu soojus, kui pole välistatud õhutemperatuuri tõus üle 15 kraadi.
Hoolikalt tuleks jälgida viimaseid arenguid: seda saab teha, hoides silma peal NHC (rahvuslik orkaanikeskus) infoleheküljel http://www.nhc.noaa.gov/graphics_at5.shtml?cone#contents.


Orkaan Ophelia 12. oktoobril (http://www.ssd.noaa.gov/PS/TROP/floaters/17L/imagery/rgb-animated.gif).

***

2017. a Atlandi orkaanihooaja ülevaade septembri kohta (uuendatud 24. septembril ja 2. oktoobril 2017):

18. septembri seisuga tegutseb Atlandi ookeanil 3 troopikatsüklonit:

  • troopiline depressioon ehk madalrõhkkond Lee, mis oli vahepeal ka troopilise tormi tugevusega, kuid hajus juba 19. septembril. Seejärel prognoositi, et võib ~60% tõenäosusega taastekkida ja 22. septembril organiseerus ja tugevneski süsteem uuesti troopiliseks tormiks ja 24. septembriks koguni orkaaniks, jõudes 3. kategooriani (5. suurorkaan sel Atlandi orkaanihooajal). 30. septembriks muutus parasvöötmetsükloniks ja järgmiseks päevaks ühines teise parasvöötmetsükloniga;
  • 1. kategooria (Saffir-Simpsoni skaalal) orkaan Jose, mis 8. septembril oli 4. kategooria orkaan ja ohustas Väikeseid Antille, kuid seejärel liikus põhja ja püsis üsna stabiilne (1. kategooria orkaanina). Nõrgenes 20. septembril troopiliseks tormiks ja 22. septembril muutus parasvöötmetsükloniks, hajudes lõplikult 26. septembril;
  • 5. kategooria orkaan Maria, mis oli hooaja tugevaim: 20. septembri öösel minimaalne õhurõhk keskmes 909 hPa, 1 min püsituulte kiirus 78 m/s ehk 280 km/h, kuid nõrgenes seejärel silmaseina vahetusprotsessi tagajärjel. See orkaan liikus 19. septembri ööl otse üle Dominica Väikestes Antillides ja 20. septembril üle Neitsisaarte ja Puerto Rico. Seejärel nõrgenes 3. kategooria orkaaniks ja püsis suhteliselt stabiilsena, eemaldudes viimaks Bahama saartest ja triivides tasapisi põhja. 25. septembriks nõrgenes 1. kategooria orkaaniks. 30. septembril muutus parasvöötmetsükloniks, jõudes sellisena 2. oktoobriks juba Lääne-Euroopasse.


    5. kategooria orkaan Maria 20. septembri öösel (
    Naval Research Laboratory). Kliki pildile, et näha värskeimat animatsiooni!

Orkaan Maria on paari päeva eest tekkinud troopikatsüklon, mis ohustab peaaegu samu piirkondi nagu ohustas 5. kategooria orkaan Irma.
Praegune prognoos näitab, et püsib 5. kategooria orkaanina ja see võib 5 päeva jooksul viimaks veidi nõrgeneda. Seetõttu tuleks hoolikalt jälgida viimaseid arenguid ja seda saab teha, hoides silma peal NHC (rahvuslik orkaanikeskus) infoleheküljel http://www.nhc.noaa.gov/graphics_at5.shtml?cone#contents.


Maria jõudis 18. septembri õhtul 4. kategooria ja järgneval ööl koguni 5. kategooria tugevuseni Saffir-Simpsoni skaal (allikas). Kliki pildile, et näha animatsiooni orkaanist!

Sissejuhatus. 2017. a Atlandi orkaanihooaeg on olnud vaat et rekordiliselt katastroofiline. Sestap on nii meedia kui inimeste huvi olnud viimasel ajal orkaanide vastu väga suur.
Käesoleva aasta septembris oleme olnud tunnistajaks mitmetele intensiivsetele troopikatsüklonitele, millest enim kõneainet on pakkunud 4. kategooria orkaan Harvey (tegutses 1. septembrini), mis tõi Texase osariiki rekordilise sademehulga (paiguti, peamiselt Houstonis ja selle ümbruses, üle 1000 mm), ja 5. kategooria orkaan Irma, mis mõjutas paljusid piirkondi Väikestest Antillidest kuni USAni. 6.–8. septembril tegutsesid Atlandil korraga kolm orkaani, nende hulgas 2. kategooria orkaan Katia Mehhiko lahel ja 4. kategooria orkaan Jose Väikestest Antillidest läänes, mis veel18. septembriks triivis 1. kategooria orkaanina tasapisi mööda Sargasso merd põhja poole.
Siiski ei ole käesolev hooaeg midagi enneolematut – meenutagem 2005. a orkaanihooaega, kui tekkis 31 troopikatsüklonit, millest 28 olid troopilise tormi, 15 orkaani ja 7 tugeva orkaani (vähemalt 3. kategooria Saffir-Simpsoni skaalal) tugevusega. Või siis 2010. a hooaeg, kui Atlandi ookeanil või selle ääremeredel tekkis kokku 19 troopikatsüklonit, millest 12 olid orkaanid, neist 5 olid vähemalt 3. kategooria tugevusega, samuti oli sellele hooajale tüüpiline see, et korraga oli kaks orkaani tegutsemas, ühel hetkel koguni kolm. Seevastu Vaikse ookeani idaosas lõppes tollal orkaanide moodustumine juba septembriga, sest algas La Niña*.
Kuna 2017. a orkaanihooaeg Atlandil on olnud üks kõige katastroofilisem hooaeg üldse, siis tõusid orkaanid septembris meediahuvi orbiiti. Seepärast tasub orkaaniteemal pikemalt peatuda.
* – La Niña on nähtus, kui Vaikse ookeani idaosa vee pinnatemperatuur muutub keskmisest külmemaks. Lõuna-Ameerika ranniku ilm on sel puhul tavalisest kuivem. La Niña ajal suureneb muu hulgas orkaanide sagedus ja tugevus Atlandi ookeanil.


5. kategooria orkaan Irma 6.09.2017 (satellitpildianimatsioon http://www.ssd.noaa.gov/PS/TROP/floaters/11L/11L_floater.html).

Mõned üldmärkused tsüklonite kohta
Mõistet „tsüklon” kasutatakse kirjanduses ja kõnepruugis väga sageli kõrvuti „madalrõhkkonnaga”. Harjumuspäraselt peetakse tsükloniks ümbritsevast madalama rõhuga ala. Kui aga süüvida tsükloni mõiste sisusse, viitab see tegelikult suletud tsirkulatsioonile, seevastu „madalrõhkkond” tähendab ümbritsevast madalama rõhuga piirkonda. Kuna mõlemad nähtused on tavaliselt seotud, tulenebki sellest näiline sünonüümsus. Eeltoodu ajendil saab õhurõhukaardi puhul rääkida madalrõhkkondadest, aga mitte tsüklonitest. Et teha kindlaks tsükloneid, on vaja veel õhu liikumise kaarte, näiteks voolujoonte kaarti.
Madalrõhuala ja tsükloni mõiste sisu erinevad ka selle poolest, et esimene viitab vaid suhtelisele õhurõhule: näiteks kui selle naaberalal valitseb piisavalt kõrge õhurõhk, võib madalrõhuala sees olla normaalrõhust (1013,25 hPa merepinnal) kõrgem õhurõhk. Näiteks 2012. aasta 4. veebruaril tekkis Läänemere lõunaosa kohal polaartsüklon, mille keskmes oli miinimumõhurõhk koguni 1033 hPa, selline rõhk on aga pigem omane kõrgrõhkkonnale. Lisaks sellele hõlmab madalrõhkkonna mõiste vähemalt üht suletud samarõhujoont või samakõrgusjoont.
Madalrõhkkonna mõiste kõrval võib siis tsüklonit määratleda kui kolmemõõtmelist suletud tsirkulatsiooniga õhukeerist, milles õhk liigub põhjapoolkeral vastupäeva ja lõunapoolkeral päripäeva; selle keskosas on õhurõhk tüüpiliselt kõige madalam.
Tsükloniteks peetakse kõnekeeles ka väikeseid, ehkki teinekord väga intensiivseid keeriseid nagu tornaadod, tolmukeerised jne, milles õhk võib liikuda mitte ainult nagu tsüklonis (põhjapoolkeral vastupäeva), vaid ka samamoodi kui antitsüklonis (põhjapoolkeral päripäeva). Rangelt võttes peab aga tsüklon olema kas α-meso- või sünoptilises skaalas liikuv õhupööris, st tema läbimõõt peab olema vähemalt sadu kilomeetreid.
Kõige märkimisväärsemad on barokliinsed ehk parasvöötme- ja troopika- (fronditud) tsüklonid. Olenevalt sellest, millist tüüpi parasjagu käsitletakse, on ka nende tekkekoht ja -viis erinev. Troopikatsüklonid tekivad valdavalt barotroopses troposfääris, st seal, kus on ühtlaselt kuum õhumass ega ole fronte, st puudub õhumasside vastasseis; need saavad oma energia vaid kondenseerumissoojusest. Troopikatsüklonid saavad tekkida ainult ookeanide (ulatusliku veepinna) kohal. Seevastu parasvöötmetsüklonid tekivad barokliinses troposfääris, st seal, kus on märkimisväärne õhumasside vastasseis, sooja ja külma õhu advektsioon, frondid, saades oma energia barokliinsetest protsessidest (atmosfääris olev potentsiaalne energia muutub parasvöötmetsükloni arengu jooksul kineetiliseks energiaks). Need tsüklonid võivad tekkida nii maismaa kui ookeanide kohal.


Nõnda näeb välja troopika- ja parasvöötme- (barokliinne) tsüklon skeemil ja satelliitpildil. Vasakul pildil on 24. oktoobril 2012 Jamaica kohal möllanud orkaan Sandy. Pane tähele moodustuvat tormisilma! Märkus: skeemil on katkendjoontena märgitud isotahhid (tuule tugevuse samajooned) ja pidevjoonega isobaarid.
Allikas: http://www.aoml.noaa.gov/hrd/tcfaq/A7.html, NOAA, EUMETSAT/Sat24.com, eestindanud ja graafiliselt kokku seadnud Krista Mölder.

Troopikatsüklonid ja selle intensiivne variant orkaan
Orkaan on troopikatsüklon, milles on aluspinna lähedal kokkuleppeliselt suurim püsituule kiirus üle 32,7 m/s. Orkaanist nõrgemaid troopikatsükloneid nimetatakse troopilisteks tormideks (püsituul 18–32 m/s) ja troopilisteks depressioonideks ehk madalrõhkkondadeks (püsituul nõrgem kui 18 m/s, kuid suletud tsirkulatsioon olemas).
Püsituul on arvestatud tavaliselt 1 min keskmisena, vahel ka 10 min keskmisena. Tuulepuhangud võivad olla muidugi 10% või enamgi keskmisest tugevamad. See suurima tuulekiirusega vöönd võib-olla väga kitsas. Mõnedel, tavaliselt 1. ja 2. kategooria orkaanidel, võib orkaanitugevusega tuulte riba silma ümbruses olla ainult 10–30 km laiune.
Troopikatsükloneid klassifitseeritakse Saffir-Simpsoni skaala alusel, see põhineb just 1 min keskmisel tuule kiirusel ja selles on 5 kategooriat. Ei kasutata Beauforti skaalat, mis on kohane keskmistel ja suurtel laiustel. Beauforti skaala loodi 1805. a, ametlikult kasutusel aastaist 1830. Orkaani läveks 32,7 või 33 m/s, aga ikka keskmise ehk püsiva kiiruse järgi, mitte igasugune tuul. Tõsi küll, Beauforti skaalat on troopikatsüklonite intensiivsust arvesse võttes pikendatud 1946. aastal 17 pallini, kuid sellist pikendatud skaalat kasutatakse praktikas vaid Taiwanil ja Hiinas, mis on üsna sageli ohustatud erakordselt tugevatest troopikatsüklonitest, mujal on sel vaid teoreetiline väärtus kui sedagi. Rangelt võttes on Saffir-Simpsoni skaala ametlikult kasutusel Atlandi ookeanil ja Vaiksel ookeanil (kuupäevarajast ida pool), kus intensiivseid troopikatsükloneid nimetatakse orkaaniks, seevastu taifuunid vaid Hiina ja Jaapani kandis jne, kus võidakse teisi skaalasid kasutada. NB! Nähtus (troopikatsüklon ja selle intensiivne variant orkaan) on nii Atlandil, Vaiksel kui India ookeanil täpselt sama, olenemata, kuidas neid nimetada (orkaan, taifuun, tsüklon vms).
Orkaani tugevust hinnatakse kaudselt, peamiselt Dvoraki meetodil, vt http://en.wikipedia.org/wiki/Dvorak_technique. Selleks kasutatakse vaid kaugseireandmeid (satelliitpilte), sest otseseid mõõtmisandmeid tavaliselt pole või on neid vähe ja harva.
Orkaani tekkeks on vaja väga sooja mere või ookeani pinnakihti, kus temperatuur on vähemalt 26 °C (kuid on erandeid, vt https://en.wikipedia.org/wiki/Hurricane_Vince) ja selle paksus mitukümmend meetrit. Kui nii sooja vee kiht oleks väga õhuke, näiteks kümmekond meetrit, siis tuule ja lainetuse mõjul segataks ülemised veekihid sügavamatega läbi ning temperatuur langeks liiga madalale. Orkaani tekkeks peab lisaks soojale veele olema atmosfääris väike tsonaalne tuulenihe ja troposfääri ülaosas nõrgad tuuled. Kui need tingimused on täidetud, võib rünksajupilvede kogumist areneda alguses pilveklaster (-kobar) ja seejärel juba troopiline depressioon (fronditu madalrõhkkond, millel on suletud tsirkulatsioon), hiljem troopiline torm ja lõpuks orkaan. Coriolisi efekt soodustab suletud tsirkulatsiooni (õhuringluse) teket – seetõttu otse ekvaatoril troopikatsükloneid ei teki, kuna seal Coriolisi efekt (jõud) on null ega anna tõuget tsirkulatsiooni algatamiseks. Ometigi on erandid võimalikud, ühest sellisest  pikemalt: http://en.wikipedia.org/wiki/Cyclone_Agni.


Nii saavad alguse tüüpilised Atlandi ookeani orkaanid: Aafrikast lähtuvad idalained hakkavad sooja veepinnale kohale jõudes soodsatel tingimustel arenema troopikatsükloniks. Neid suunab läände ja loodesse Assoori maksimum. Allikas: http://www.aoml.noaa.gov/hrd/tcfaq/A4.html

Troopikatsüklonite tekkeks sobivaid troposfääri häiritusi on nelja liiki (vähemalt Atlandi ookeanil): idalained (ingl. k Easterly Wave), Lääne-Aafrika häirituseliin (ingl. k West African Disturbance Line), troopiline troposfääri ülaosa lohk (ingl. k Tropical Upper Tropospheric Trough) ja nn vana polaarfront (ingl. k Old Frontal Boundary). Idalained on tüüpiliseks troopikatsükloni eelstaadiumiks (neid on enim septembris, aga ka augustis ja oktoobris; neist tekkinud orkaane tuntakse Cape-Verde tüüpi orkaanidena, kuhu kuulus ka Irma ja Jose). Idalained tekivad tavaliselt Aafrika kohal ja on põhjustatud Aafrika kohal olevast troposfäärilisest jugavoolust. Idalained on esialgu troopikasiseses koondumisvööndis nähtavad suurema pilvisusega meridionaalsed pilvevööndid, mis liiguvad läände, koosnedes peamiselt rünksajupilvedest. Kui tingimused on sobivad (palju niiskust, soe ookeanipind, väike tuulenihe, piisav kaugus ekvaatorist), siis suureneb nendes lainetes konvektiivne aktiivsus, tekivad rünksajupilvede klastrid (kogumid) ja see võib viia troopilise tsükloni tekkele.

Orkaanide ja teiste sarnaste struktuuride (lähistroopikatsüklon, potentsiaalne troopikatsüklon) teke on seotud tavaliselt ookeani troopilise osaga, kuid mõnikord võib neid tekkida ka Vahemerel ja Mustal merel (teema vaidluse all). Suurtel laiustel võivad tekkida analoogilised tormid (polaartsüklonid), millel on olemas troopilise tormi või orkaani tunnused. Sel juhul on vajalik sooja vaba merevee olemasolu, mille kohal on eriti külm õhumass (veetemperatuur näiteks +5 °C, kuid 1,5 km kõrgusel atmosfääris aga –30 °C).
Kui lugeda õpikuid või muidu populaarteaduslikke artikleid, siis jääb tüüpiliselt mulje, nagu koosneks orkaan (pean orkaani all silmas tugevat troopikatsüklonit, mis Saffir-Simpsoni skaala alusel on vähemalt 1. kategooria tugevusega) peamiselt konvektsioonipilvedest, kusjuures keskmes on pilvitu või vähese pilvisusega rahuliku ilmaga ala (silm), mida ümbritsevad eriti võimsad rünksajupilved (nn silmasein). Tegelikult on väljakujunenud orkaanis pilveliike väga mitmesuguseid, kusjuures konvektsioonipilvedel ei pruugigi olla ulatuse mõttes suurim osakaal. Orkaani tekkimise ajal on tavaliselt tõesti konvektsioonpilvede osakaal väga suur, kuid aja jooksul suureneb märgatavalt teiste pilvede osakaal, eriti siis, kui orkaan on suuremõõtmeline. Lisaks kiudkiht- ja kõrgkihtpilvedele on orkaanis suure tähtsusega ka kihtsajupilved. Äikest on tüüpilises orkaanis siiski vähe. Peamiselt jääb äike orkaani servaaladele, kus võivad kujuneda üpris võimsad rünksajupilvekogumid, aga ka spiraalsetes osades (feeder bands) ja silmaseina pilvedes on äikest. Tavaliselt on seal küll välkude arv väike ja maapealne vaatleja ei pruugi üldse välkusid näha; suur välkude hulk on indikaatoriks, et troopikatsüklon hakkab kiiresti tugevnema. Silma all on ilm küll enamasti rahulik, kuid võib-olla pilves, näiteks kihtrünkpilvede tõttu. Nende kohal aga on selge ja igas ilmakaares on näha kõrged pilvevallid, nagu asuks kuskil sügava vaagna või kitsa kausi põhjas. Kuna silma piirkonnas on laskuvad õhuvoolud (antitsüklon ja laskumisinversioon), siis seal pole peale alumiste suhteliselt õhukeste pilvede (lamedad rünkpilved, kihtrünkpilved) suuri pilvemassiive.


Orkaani struktuur ja selle keskme ehk silma kohal asuv antitsüklon. Viimane on tegelikult troposfääri ülemises osas. See tekib orkaanis vabaneva varjatud soojuse tõttu, sest soojenemise käigus kõrgustes vastava õhukihi paksus suureneb ja rõhk tõuseb. Selline antitsüklon suunab orkaani keskmes üles tõusvad ja jahtuvad õhumassid väljavooluna eemale. Nii püsib orkaan stabiilne või saab tugevneda kiiresti, kui väljavool on hästi välja kujunenud ja tugev.
Lisaks on näha, millised pilveliigid valitsevad orkaani eri osades. Selline õhurõhk keskmes nagu 950 hPa valitseb sageli 3. ja 4. kategooria orkaanides Saffir-Simpsoni skaalal.
Allikas, eestindanud ja graafiliselt kokku seadnud Krista Mölder.

Miks silm tekib ja kuidas see saab püsiv olla, ei teata täpselt. Üks olulisi tegureid on ilmselt orkaani kohas asuv antitsüklon, mille  keskmes paiknevad laskuvad õhuvoolud; need on seda tugevamad, mida intensiivsem on tsüklon ise. Selle põhjal võib järeldada, miks intensiivsete troopikatsüklonite keskmes asub väheste pilvedega ala: pilved hajuvad, sest õhk laskub (laskumisinversioon). Oma osa võib olla ka tugeval tsentrifugaaljõul, sest see tekitab nn pesumasinaefekti, mille mõjul tõrjutakse veetilgad pilvedena keskmest eemale (siiski ei usu sellesse väga).
Orkaani kohal asuva antitsükloni kese asubki silma kohal. See antitsüklon viib orkaanist tõusvad ja jahtuvad õhumassid eemale, vastasel juhul hääbuks orkaan (troopikatsüklon) üsna kiiresti pärast tekkimist. Antitsükloni olemasolu tähendab ka seda, et orkaani kohal on vastupidise õhutsirkulatsiooniga ala kui orkaanis endas.
Tõele vastab kindlasti see,  et maismaa on orkaani surm. Väga niiskete ja soiste alade kohal võib orkaani nõrgenemine olla teatud tingimustel veidi aeglasem, kuid hääbumisest seda muu ei päästa, kui uuesti sooja vee kohale jõudmine. Orkaani arengut takistab või nõrgendab ka väga kuiv õhumass, isegi kui kõik muud tingimused võivad olla väga head. Samuti on väga ebasoodne asjaolu tugevate troposfääri ülaosa tuulte piirkonda sattumine, täpsemalt tugev tsonaalne tuulenihe. Seevastu meridionaalse tuulenihkega, isegi vastavate jugavooludega, on ebasoodne mõju vähe seotud või koguni on soodsaks asjaoluks, sest meridionaalse jugavoolud pakuvad jahtunud õhumassidele soodsat äravoolukanalit. Tsonaalsed tugevad tuuled destruktureerivad konvektsiooni, mis on sisuliselt orkaani mootoriks.

Orkaanide nimetamisest
Troopilisi madalrõhkkondi (ehk neid troopikatsükloneid, mis tekkimise hetkel pole veel troopiline torm) tähistatakse järjekorranumbriga vastavalt sellele, mitmes see on antud hooajal. Kui selline madalrõhkkond tugevneb troopiliseks tormiks, siis antakse sellele nimi. Vastavaid nimekirju koostatakse 5 aastaks ette ehk Atlandil vahetatakse 6 aasta järel nimekirju. WMO komisjon kinnitab igal aastal, saates mõned "erru" (pensionile). Seega, kui tekib troopiline torm, siis on nimi juba kohe võtta: http://www.nhc.noaa.gov/aboutnames.shtml.
Kasutatakse vaheldumisi mehe- ja naisenimesid, kusjuures nimed on tähestikulises järjekorras. Nimetamine lihtsustab suhtlemist ja väldib eksitusi, sealhulgas suurendab hoiatuste andmisel arusaamist, et millisest troopikatsüklonist käib jutt. Nimetama hakati Atlandi ookeanil ametlikult 1953. aastast, kusjuures 1979. aastani kasutati vaid naisenimesid, hiljem vaheldumisi mehe -ja naisenimesid kuni tänapäevani. Sealjuures kasutatakse nimekirja ikka uuesti ja uuesti ja pensionile saadetakse vaid väga suurt kahju tekitanud orkaanid ehk nende nimesid enam ei kasutata: http://www.nhc.noaa.gov/aboutnames_history.shtml#retired.

Kas 2017. a orkaanihooaeg on eriline? Kas ja kuidas see on seotud kliimamuutusega? Kas ja kuidas orkaanid võivad ka Eestit kuidagi mõjutada?
Seda orkaanihooaega peetakse üheks katastroofilisemaks üldse Atlandi ajaloos. Näiteks Barbuda saar tehti maatasa (5. kategooria orkaan Irma, hiljem tormituuled 4. kategooria orkaanilt Jose, mis küll möödus kaugemalt). Lisaks püstitati troopilise tsükloni sajurekord USAs: 1318 mm orkaan Harveyga Texases, mis jääb kogu Atlandil 5. kohale. Orkaan Jose jätkas tegutsemist veel septembri teisel poolelgi ja lähenes Kanadale.
Kuid kas see kõik on kuidagi erakordne ja anomaalne? Loomulikult esineb anomaaliad läbi aegade. Nii on mitmed orkaanide rekordid aastakümneid vanad (ja rohkemgi) ehk veel ajast, kui süstemaatiliselt nimesid neile veel ei pandud (sellega alustati 1950ndatel). Vahest üks märkimisväärsemaid rekordeid on 1780. a orkaan, mis Kariibias põhjustas üle 20 000 hukkunu, olles Atlandil teadaolevalt ohvriterohkeim.
Kuid kas orkaane on viimasel ajal rohkem ja nad on tugevamad? Keeruline öelda, sest alles 1970ndatest on tänu kaugseire arengule olemas info kõikide troopikatsüklonite kohta, seega pole usaldusväärne aegrida kuigi pikk. Siiski, võimalikke trende on uuritud ja leitud, et peamiselt puudutavad võimalikud muutused just orkaanide tugevust ja intensiivsust – võib karta üha võimsamaid orkaane, sest veetemperatuur määrab eeskätt just nende tugevuse ja intensiivsuse (kliimamuutuse kontekstis on tähtis peamiselt ookeani pinnaveetemperatuuri tõus). Seevastu orkaanide hulga ja sageduse kohta on saadud vastuolulisi tulemusi, sealhulgas: võib küll võimsamaid oodata, kuid nende üldine arv väheneb. Ilmselt määrab orkaanide arvu mõni keerukam mehhanism või on võrdväärselt olulised teised tingimused lisaks veetemperatuurile. See keerukam mehhanism võib tõenäoliselt olla Atlandi mitmeaastakümne-ostsillatsioon (AMO – Atlantic Multidecadal Oscillation).


Väga huvitav animatsioon 5. kategooria orkaani #Irma liikumisest 5.09.2017. Satelliitandmed: GOES-16

Arvan, et muretseda tasub vast orkaanide võimsuse kasvu pärast ehk nende purustusjõud suureneb. Kuigi orkaanidesse võib suhtuda nii hästi kui halvasti, on kindel see, et orkaanid on kasulikuks ja vajalikuks nähtuseks nii süsteemi ookean-atmosfääri soojusbilansi tasakaalustajana kui on tähtsaks niiskusallikaks (nii mõnigi rahvas tervitab orkaane kui kauaoodatud vihmaandjat).
Kuigi Eestit troopikatsüklonid otseselt mõjutada ei saa, sest puuduvad igasugused tingimused nii nende kohalejõudmiseks kui siin tekkimiseks (palju maismaad, Läänemere väiksus ja külm vesi jne) ja ilmselt jääb see nii, ükskõik kui palju kliima ka muutuks, on neil kaudne mõju ometigi olemas. Seda on uurinud ilmahuviline Tarmo Tanilsoo, kes näitas oma uurimistöös, et orkaanid võivad jõuda Eestisse jäänustena: näiteks muutuvad parasvöötmetsükloniks või ühinevad mõne sellisega, andes viimase tugevnemiseks soojust ja niiskust, seejärel võib sellist lisa saanud tsüklon lõpuks Läänemerele jõuda ja tuua kaasa tuult ja sadu. Nii tõid näiteks orkaan Helene jäänused 2006. a võimsaima äikesepäeva Eestisse nii hilisel ajal nagu 1. oktoobril.

Kokkuvõttes ei ole midagi uut siin päikese all: on olnud praegusest ka märksa tugevamaid ja erilisemaid orkaane. Samas muretseda tasub nende võimsuse kasvu pärast, sest veetemperatuur on kasvutrendis (ka Irma puhul võimaldas selle 5. kategooriana püsimist peaaegu rekordilise aja just üle 30 °C veetemperatuur). Samas keeruline on lahutada looduslikust varieeruvusest (nt AMO) inimmõju (nt inimtekkelist kliimamuutust). Seetõttu pole võimalik öelda kuigi suure usaldusväärsusega, mis hakkab orkaanidega edasi toimuma. Kindel on, et tulemata ei jää. Eestis pole orkaane vaja karta, kuid nende jäänused avaldavad ometigi aeg-ajalt mõju. Pigem on siin teemaks näiteks paduvihma sagenemine ja nende intensiivsuse kasv, kuumasaare-efekt linnades (tiheasustusaladel) jms.

Prof Keevalliku artikkel orkaanidest, mis keskendus 2017. a Atlandi hooajale


Kliki pildile, et näha arvamuslugu!

Lõpuks soovin anda mõne selgitava lause prof Keevalliku ilmunud jutule (vt ülal, järgnev on ühtlasi ka eelneva kokkuvõte). Asi selles, et prof Keevalliku lugu tekitas palju segadust ja mõned väited vajavad täiendavaid selgitusi.
Atlandil vahetatakse 6 aasta järel nimekirju. WMO komisjon kinnitab need igal aastal, saadab mõned "erru". Atlandi nimed on pärit NHC-st, vt ka http://www.nhc.noaa.gov/aboutnames.shtml.
Lisaks sellele natuke mõistetest, sest need vajavad kindlasti lahtirääkimist. Troopikatsüklon on tavaliselt väikestel laiustel tekkinud madalrõhkkond, mida iseloomustab energia saamine kondenseerumissoojusest, konvektsioonipilvede (rünksajupilvede) rohkus ja frontide puudumine ehk neid täidab ühtlaselt kuum ja niiske õhumass (erinevalt parasvöötmetsüklonitest, kus võtmetähtsusega on õhumasside vastasseis ja frondid). Orkaan on tugev troopikatsüklon, mille püsituulte kiirus ulatub vähemalt 33 m/s (püsituul on siis vähemalt 1 min keskmine tuule kiirus), seega on orkaan kindel mõiste, mitte aga igasugune üle 33 m/s tuul. Meil parasvöötmes saab rääkida vaid orkaanitugevusega tuulest (on küll üksikuid juhtumeid, kui keskmisele laiusele on jõudnud troopikatsüklon, aga see muutub ikkagi parasvöötmeliseks ehk tekib õhumasside vastasseis – barokliinne labiilsus, ja frondid, ega jõua iial troopilisena nt Läänemerele).
Troopikatsüklonite jaoks kasutatakse Saffir-Simpsoni skaalat, mitte aga Beauforti skaalat, mis on kohane keskmistel ja suurtel laiustel. Beauforti skaala loodi 1805. a, ametlikult kasutusel aastaist 1830. Orkaani läveks 32,7 või 33 m/s, aga ikka keskmise ehk püsiva kiiruse järgi, mitte igasugune tuul. Tõsi küll, Beauforti skaalat on troopikatsüklonite intensiivsust arvesse võttes pikendatud 1946. aastal 17 pallini, kuid sellist pikendatud skaalat kasutatakse praktikas vaid Taiwanil ja Hiinas, mis on üsna sageli ohustatud erakordselt tugevatest troopikatsüklonitest, mujal on sel vaid teoreetiline väärtus kui sedagi.
Troopikatsüklonid pole üksnes orkaanid, vaid ka troopilised tormid ja troopilised madalrõhkkonnad ehk depressioonid, millel on suletud tsirkulatsioon, kuid mille püsituulte kiirus jääb alla 33 m/s. Prof Keevalliku kirjutisest jääb justkui teine mulje: troopikatsüklonid on vaid orkaanitugevusega tuuli tekitavad süsteemid (kindlasti on vale väide, et Arlene...Gert – neist enamik ei jõudnud troopikatsükloni aunimetuseni – tegelikult jõudsid küll, muidu poleks neile nime antud, küll aga enamik neist ei jõudnud Saffir-Simpsoni skaala järgi orkaani tugevuseni).
Nähtus (troopikatsüklon ja selle intensiivne variant orkaan) on nii Atlandil kui Vaiksel ookeanil täpselt sama, olenemata, kuidas neid nimetada (orkaan, taifuun, tsüklon vms).

Eelmised artiklid:

Atlandi ookean on orkaanide kasvulava ehk suur orkaaniülevaade (2017) (20.09.2017) Uuendatud 20. septembril. Viimasel ajal on tohutu tähelepanu all Atlandil tegutsevad orkaanid, eriti USAsse jõudnud Irma. Sestap on paslik natuke rääkida sellest, mida endast kujutavad orkaanid ja mille poolest on eriline 2017. a orkaanihooeg, lisaks soovin anda selgitusi prof Keevalliku ühele kirjutisele. Tänan siinkohal oma konsultanti Ott Tuulbergi!

Vananaistesuvi – oodatud suvejätk (19.09.2017) Kuna kätte on jõudnud september ja ilmad on muutunud päris sügisesteks ja kõledateks, tasubki seekord juttu teha vananaistesuvest – mis see on ja millal võib seda oodata. Ott Tuulberg. Suvine vahelduva pilvisusega. Felixstowe Seaside, Inglismaa (UK) – 15/09/2017)

18. septembril toob tormi Thomas (2017) (17.09.2017) 18. septembril saabus lõunast torm. See on lõunatsüklon, millele Berliini Vabaülikoolis on nimeks pandud Thomas. Sel hetkel, kui see pilt salvestati: *Tartus pani kõva litaka. * Ossa raisk mis litaka just pani. Ma ehmtasin poolsurnuks. *Korralik pauk ikka oli. *Illus pauk. *Praksub.

5. kategooria orkaan Irma (september 2017) (09.09.2017) Täiendatud! Kui meil siin on idatorm (4. septembril oli idakaartetuul tormine, sest puhangud ulatusid kuni 24 m/s, ja väga tuuline ilm jätkub), siis Atlandil on märatsemas tõeline monstrum: 5. kategooria orkaan Irma.

Südasuvine soojus septembris (2017) (07.09.2017) Eestit "ohustab" leebe südasuvine "kuumus" 10. septembri paiku. Ülevaade. Suviselt soe ilm paistab saabuvat. WeatherOnline prognoos 10. septembriks Eestile.

Öökülmaoht juulis (2017) (06.07.2017) Arktilise õhumassi sissetung tähendab öökülmaohtu, nii et ettevaatust! Janek Pärn. Tere hommikust ja Tere suvi 🙂. Hallane hommik.pakun,et külma oli -2 statiiv jäätus ime kiiresti.0 võ -1 juures poleks see niiruttu toiminud.

Eile, aasta eest, rappis Eestit pikne. Kas täna jälle? (04.07.2017) Madalrõhuala lõunaserv on Läänemere põhjaosa kohal. Nii tuleb päev hoovihmadega ja pikseline, suurim äikeseoht on ilmselt idaservas (> 90%). 3.07.2016 Imaveres, päeva esimene pikne. Eda Varise foto

Täna, 3 aastat tagasi, sadas mõnel pool paks lumi maha! (17.06.2017) Tänasel soojal, igati suvisel päeval on huvitav ja ehk isegi naljakas meenutada lumesadusid, mis juhtus täpselt kolme aasta eest. Leili Roosalk. Taas sajab valget lund väljas… 17.06.2014 Järvamaal.

Lumesajud juuni alguses (02.06.2017) 2. juunil määrab ilma madalrõhuala edelaserv. Selle mõjul on ilm tormine ja sajuhoogudega. Loodetuul võib ulatuda 25 m/s. Eesti kohale võib ulatuda -7kraadine isoterm, millega võib oodata kõiki sajufaase. Leili Roosalk. Taas sajab valget lund väljas… 17.06.2014 Järvamaal.

Laupäevase ilma rikkus lõunatsüklon (29.04.2017) 29. aprillil tabas Eestit lõunast saabunud torm. Tegu oli lõunatsükloniga, millega on tavaliselt kõige karmimad ja ohtlikumad ilmaolud seotud. Lõunatsüklon oli väga suure soojavaruga: selle soe sektor oli täidetud troopilise õhumassiga (Moskvas oli sooja kuni 25 kraadi), mis andis tormile energia ja meie jaoks tähendas see tugevat sadu, väga tugevat tuult (Soome lahel puhangud üle 25 m/s) ja tugevat tuisku (vaid lõunapoolsed maakonnad pääsesid tuisust).

Islandil oli eile 19 kraadi sooja (13.02.2017) Islandit tabas 12. veebruaril tõsine kuumalaine: õhutemperatuur tõusis +14...19 kraadini.  See anomaalia levib kagusse ja toob Eestissegi kevadhõngulise ilma, kuid õhumass jahtub pikal teekonnal, lisaks pole tingimusi fööni (kuiv ja kuum mägedest laskuv tuul) tekkimiseks, nii et loota ei maksa isegi +10 kraadi.

Kõrgrõhkkonnast hoolimata on taevas pilves (11.10.2016) Inversioonipilved 11.10.2016 Tallinnas

Jüri Kamenik: "Tuul vaibub, kuid päris kuiva ilma loota ei saa." Video (30.09.2016) Kuula, mida räägib Jüri Kamenik lähipäevade ilmast. Võimalik on isegi äike!

Suvi veel kestab... (10.09.2016) Maret Kents kirjutas: „Vananaiste suvi – see on suvest järele jäänud päikesekild, mis vaatab kord sügisel tagasi, nagu oleks tal kahju anda loodust kõike hävitavale sügisele.“ Margus Vilisoo. 09sept2016 Laagri u 8:30 katsudes pilvi,

Lainelised pilved Tallinna kohal (18.02.2016) Vaade ilm.ee kontori aknast 18.02 kell 12.13 18. veebruaril võis jälgida lühikest aega Tallinna kohal lainelisi pilvi. Mis need on ja kuidas tekivad? Sellised lainelised kihtrünkpilved (Stratocumulus undulatus) tekivad tugeva inversioonikihi alla. Sellises stabiilses kihistuse tekib õhuosakese liikumine, mida nimetatakse Väisälä-Brunti sageduseks.

Idatsüklonite võidukäik (03.01.2016) Intrigeerival kombel on käivitunud idatsüklonite seeria: praeguse kannul on idast saabumas juba uus, mis kannab endaga ebatavaliselt külma õhumassi ja lumesadusid.  Marek Karm‎. Halo. Täna Käreveres, Tartumaal kell 10:05. — kohas nimega Männiku, Harjumaa.

Tingimused on soodsad käredaks pakaseks (27.12.2015) Tuleb kuiv ja varasematest palju külmem nädal ja antitsüklon jääb püsima pikemaks ajaks. Külm õhumass on võimeline tekitama vähemalt -25 °C õhutemperatuuri.

Ilm läheb külmaks, kuid lumelootus on väike (26.12.2015) Jõulu täiskuu loojumas tormise mere taha Foto: Jüri Voit Jõulu teise püha ilma määrab veel põhjatsüklon, kuid selle servas saabunud külmas ja kuivas õhumassis ilm selgines ja õhutemperatuur langes. Õhutemperatuur oli päeval veel kindlalt üle 0 °C (kuni +5 °C), kuid õhtul langeb. Mitmel pool on tekkinud mereefekti rünkpilved, mis võivad õhtu ja öö saabudes anda sademeid.

Tulemas on soojarekordeid (17.12.2015) Näsiniin õitseb detsembris. 13.12.2015, Veskimetsa Foto: Merike Valdlo Tsüklonite seeria üha uued tsüklonid transpordivad soojust mandrile ja nii võib tulla uusi soojarekordeid, tõenäolisemalt 20. ja 21. detsembril, kui õhutemperatuur võib tõusta 10...12 °C-ni.  

WMO uuendab rahvusvahelist pilveatlast – võimalus panustada! (02.10.2015) WMO teatas 2015. a juunis, et rahvusvahelist pilveatlast hakatakse parandama ja täiendama. See avaldatakse 2016. a jooksul. Seega on igal ühel võimalus oma piltide ja videotega sellesse panustada! Eestis võis lainelis-kaootilisti kihtrünkpilvi (asperitas) erakordselt ilmekal kujul näha 19.04.2009 Põhja-Eestis. Foto: Ave Maria Mõistlik, kasutatud wikis.

Pilved, sademed ja vihmafotovõistlus (01.10.2015) Minu (Jüri Kameniku) valikuid koos lühikese põhjendusega vaata lõpust! Foto: 3.august, 2008; Viiu Härm-Rummo

Kutsume üles teada andma rahest! (24.09.2015) Rahe on suhteliselt haruldane sademeliik, mistõttu kutsume üles teada andma rahest: http://ilm.ee/sisestused/rahe/ või http://web.zone.ee/eav/Rahe.php. Rahe 8.07.2008 Saaremaal Käku külas

Äikese jälgimise ja seletuste abilehekülg (27.04.2015) Foto: Sten Lauba 28. aprillil on äikesevõimalus. Ilm.ee menüüpunkti "ilmateave" alt leiab ka abilehekülje ilm.ee/pikne äikese jälgimiseks. Sellel leheküljel on kaks osa: esimeses osas on andmed ja prognoosid, mis pakuvad esmast huvi, teises aga täiendavad selgitused, mida üks või teine nähtus endast kujutab või mõiste tähendab.

24. aprillil 2000. aastal mõõdeti sooja kuni 27,6 kraadi! (24.04.2015) 24. aprillil 2000. aastal mõõdeti aprilli kuumarekord. Kõige soojem oli siis Kundas (27,6), aga ka mujal ühtlaselt 26-27 kraadi. Tallinnas mõõdeti sel päeval maksimumiks 27,2°C ja Tartus 27,3°C.

Laupäeva hilisõhtul tabas mõnda paika ootamatu raju (20.04.2015) Foto: Martin Kivi 19. aprilli õhtul ja 20. aprilli öösel liikus üle Soome lahe ja Eesti lõunasse joonpagi (squall line, klassikalise kaarkajana radaril, vt allpool) ehk teatud liiki rünksajupilvede kogum. See on väga ebatavaline, sest viimastest aastatest ei tea ühtegi sarnast juhtu – äike, eriti selle organiseerunud liigid (joonpagi, hiidpagi jms), liiguvad ikka Eesti poolelt Soome lahele, aga mitte Soome poolt üle lahe Eestisse.

Täna, kuus aastat tagasi, nähti Eesti taevas haruldasi, siis veel nimetuid pilvi (19.04.2015) Fotod: Jan Lepamaa Kui pikka aega tundus, et pärast 1951. aastal ühe kiudpilvede vormina korratute kiudpilvede (Cirrus intortus) defineerimist on kõik eristamist vajavad erimid juba olemas, lõi Suurbritannia pilveentusiast Gavin Pretor-Pinney 2009. aastal senise süsteemi täpsustamise vajaduse pretsedendi.

Kuuhalode aeg (05.02.2015)   Viimastel päevadel on inimesed massiliselt märganud halosid. Mis need on? Tutvustan seda päikese- või kuupaisteliste ilmadega seotud huvitavat nähtust põgusalt siin.

Maapüks 29. augustil Tartumaal (01.09.2014)   29. augustil võis Tartumaal näha maapüksi. 

Äikesejaht ja ilmajaamade külastamine 20. augustil (22.08.2014)

Kuidas täna Pirita promenaadil pilved sündisid ja kohe tantsima hakkasid. Video (16.07.2014)   Pilved hakkasid äkitselt Pirita promenaadil tantsima. Kuna õhk oli niiskusest praktiliselt küllastunud, siis tekkis nõlvaudu: õhk liikus merelt maismaale, kuid oli promenaadi tõttu sunnitud niipalju tõusma, et veeaur hakkas kondenseeruma (adiabaatiline jahtumine).

Juuli on helkivate ööpilvede kõrghooaeg (04.07.2014)   Ka eeloleval ööl paistavad olevat tingimused nende nägemiseks head, nii et tasub olla valmis!

Kas tõesti uus suvi? (03.07.2014)   Kuumad rannailmad tulevad taas - see reklaamlause on praegu kindlasti ajakohane!

Kas tõesti talv? (11.01.2014) Vägagi võimalik, et soojad ilmad saavad vähemalt mõneks päevaks otsa. Mis juhtuma hakkab?

Miks tänavune sügis nii värviline on? (15.10.2013) Palmse 11.10.2013 Foto: Ain Avik   Kindlasti on paljud märganud käesoleva sügise ebatavalist värvikirevust. Mis võiks küll olla selle põhjuseks? Konsulteerisime taimefüsioloogiat tundvate inimestega ja formuleerisime järgmise seletuse.

Millal on tulnud esimene lumi? (25.09.2013) 22. septembril algas nii astronoomiline kui klimaatiline sügis. Sellist harmooniat ei tule kaugeltki igal aastal ette. Uue aastaaja saabumise puhul on kindlasti huvitav mõelda, millal siis esimene lumi läbi ülestähendatud ajaloo on Eestis maha tulnud.   Lumekruubid 30.08.2007 Foto: Elika Torn

Miks on taevas sinine? (10.09.2013) Foto: Leili Valdmets Taevasina põhjuseks võiks esialgu pidada valguse hajumist. Uurime lähemalt.

Miks puude lehed muutuvad kollaseks, kuigi ilm püsib soe? (29.08.2013) Ikka on suvi veel...' Pildistatud 10.08.13 Foto: Peep Loorits Rubriigis "Küsi Jürilt" esitas lugeja asd küsimuse: "Kui püsivalt soojad ilmad oleks novembrini või hakkaks märtsist, kas siis jääks/läheks ka lehed roheliseks või see ei sõltu temperatuurist? Juba praegu on osad puud täiesti kollased ja lehed maas, kuid alla 5 kraadi pole temperatuur siin veel langenud."

Äikesehuvilise sõnastik (01.06.2013)

Ilm jääb viimase hetkeni kahe vahele (25.04.2013)

Miks lumi ei taha sulada? (04.04.2013) Autori fotod Hilistalvel ja kevadel arvavad inimesed, et päike sulatab olulise osa lumest. Veel arvatakse, et lume sulamisele aitab olulisel määral kaasa vihm. Alates märtsi viimasest nädalast võtsin päikese sulatava mõju lumele põhjalikumalt vaatluse alla ning tegin põhjalikemaid retki nii linnas kui maal.


Arhiiv

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam