•  

2. november - hingedepäev (02.11.2005 13:38)

Allikas: Elfikelder

Hingedeaeg kestab veel. Kui kaua veel, teavad ainult need, kes veedavad pimedaid õhtuid lahkunud lähedastele öösügavusse hääletuid kutseid saates. Teavad ka hinged ise, kes mahajäänute vaikset sõnumit kuulda võttes oma udustelt radadelt ikka ja jälle omaste sekka eksivad.
Hingedeaja kestvuse kohta on erinevaid arvamusi – mõnel pool kestab see mihklipäevast mardipäevani, mõnel pool on lõpuajaks loetud tänast hingedepäeva, mõnel pool aga arvati juba simunapäeval hinged lähedaste kutsetele kurdiks jäänud olevat.

Vanasti elasid siinpool-olijad terve hingedeaja lahkunud lähedaste hingede rütmis, justkui oleks keegi kallis kaugelt pikemaks ajaks külla tulnud. See tähendas seda, et kogu hingedeaja vältel püüti peres astuda ja kõnelda vaiksemalt kui muidu. Ka kärarikkaid töid ja suurt naeru püüti vältida. Kõik ikka selleks, et nähtamatult pere keskel viibivaid hingi mitte pahandada või ehmatada.
Hingedeajal söödi hingedega ühte toitu, jagati ühist ruumi, käidi mööda ühiseid radu ja hingati ühist õhku ... nii otseses kui ülekantud tähenduses. 

Virmalised
Foto: Arne Ader
Pildistatud hingedeajal 2003

Kalendris tänasel päeval kirjas olev hingedepäev on meie rahvakalendris üsnagi uus püha ja koondab endasse kõik iidsele hingedeajale iseloomulikud tegevused ning uskumused.

Hingedele köetakse sauna ja kutsutakse siis iga oodatavat nimepidi hüüdes sooja. Hingi toidetakse ja lauale pannakse neile hingedepäevale iseloomulikku toitu, milleks on enamasti igasugused vereroad – verikäkk ja verivorst … aga hingede toidulaual käisid lusikad ikka kummuli.
Ohvriande viiakse nii kadunukeste kalmudele kui ka hiiekohtadesse.

Vanasti oli kombeks ööseks toapõrandale tuhka raputada - sealt oli siis hommikul hea koduskäinuid jalajälgede järgi ära tunda.

Tänapäevalgi au see olev ja laiemalt tuntud komme on süüdata hingedepäeva õhtul aknalaudadel küünlad, mis aitavad hingedel läbi ööpimeduse kergemini koduteed leida.

Seda teati aga päris kindlasti, et kui hingedepäeva öösel tuul korstnas ulub, siis hinged nutavad. Ja ikka sellepärast, et siinpool olijad neid oma hoolimatusega kurvastanud on.


Hingedepäev loodeti ilma poolest olevat vaikne ja udune, et siis on hingedel kergem koju tulla … ja üksiti ka omastel nende käimist märgata. Nimelt usuti, et kui hingedepäeva üldises raskes vaikuses mõnd’ äkilist tuuleiili tunda, siis ei tohi selja taha vaadata, sest see tuulehoog märkivat mõne hinge lähedalt möödumist. Aga ega hingedele uudishimulikud ei meeldinud – sellepärast polnud ka hea nende poole sedasi vahtida. Muidu võis juhtuda, et mõni eriti häbelik hing enam teineaasta ei tulnudki. Ja kui hinged mahajääjate vastu pöörasid, siis võis karja- ja viljaõnnega hoopiski kehvasti minna.

Heade lähedaste hingede kõrval oli ringi hulkumas ka pahaseid või ka üsna kurje hingi. Ja ikka kardeti, et need ehk oma teekonnal kuidagi lähedusse eksivad.
Sellepärast peeti eriti ohtlikuks hingedepäeval suuremat juukse- või küüntelõikust. Nimelt usuti juustes ja küüntes inimese elujõudu peituvat, mille läbi võisid hinged omale uue tulemise tekitada või juusteomaniku pihta veel midagi hullemat korda saata. Kui need äralõigatud küüned või juuksed mõne kurjale hingele kättesaadvad juhtusid olema, võis karta, et see nendega midagi sellist ette võtab, mida hooletutel hiljem hirmsasti kahetseda tuleb.
Seepärast püüti isegi kõik kammimisel maha pudenenud juuksekarvad või ka kogemata murdunud küüneotsad kokku koguda ja ära põletada.
Samasugune elujõudu kandev võim on inimese verel, mis ka hingedele suureks ihaldusobjektiks oli. Kui keegi juhtus end hingedeajal vigastama, siis oli tarvilik iga väiksemgi verepiisk kokku koguda ja haav hoolega ära puhastada. Ja ikka jälle tuli päästis halvimast. Et aga verelõhn kurje vaime ligi ei meelitaks, selleks pidi toad ja hooned, kus vigastatu liikus, spetsiaalse tugevalõhnalise taimevihaga hoolega ära suitsutama – suitsutamis-vihta pandi teiste taimede seas näiteks piparmünti ja porssi ja lavendlit.


Ilma pealt vaadati, et kui hingedepäeval jäidet või lausa lund sadas, siis usuti, et külm tuleval aastal vilja ära võtab.


Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 2. november hingedepäevaks ehk surnute mälestuse päevaks juba 1006. aastal. Luterlikus kirikus on hingedepäev jäänud igavikupühapäeva ehk surnutepüha varju, mida peetakse kirikuaasta viimasel pühapäeval

Loe lisaks >>>

Eelmised artiklid:

10. november - mardipäev (10.11.2005)

25. november - kadripäev (25.11.2015) Muinasjutumets 25. novembril 2008. aastal Foto: Leili Valdmets Kui kahenädalatagune mardipäev oli rohkem nagu meestepüha, siis tänasel kadripäeval on naiste ja tüdrukute kord põlvest-põlve edasi antud rituaale toimetada ja kõige selle käigus ka endile tähelepanu nõutada.

28. oktoober - simunapäev (28.10.2005)

30. november - andresepäev (30.11.2015) 2013. a andresepäeval Raplamaal Foto: Evelin Nummert Tänast andresepäeva ootasid kõige rohkem ehk meheleminekueas neiud, kel suur soov novembrikuu viimases öös oma tulevast näha. Arvati, et ka andresepäev on üks selline aeg, kui öösel on võimalik oma tulevase abikaasa nägu unes näha.

Künnipäev - 14. aprill (14.04.2005)


Arhiiv

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam